„Lend Moskvasse kestab tund ja 20 minutit,“ teatas kõlaritest lennuki komandöri optimistlik hääl. Ja lisas kohe: „Loomulikult me üritame kiiremini...“ Nii algas minu kauaoodatud, ent ometi spontaanne septembrikuine reis Baikali järvele. Kui lennuk Riia lennuvälja hoovõturajalt lahti kerkis ja kõrgust võttis, tabasin end mõttelt, et unistustel on tõepoolest võime täide minna. Olime nimelt juba mitu aastat koos oma Peterburi partneriga unistanud reisist Baikalile. Sellest, kuidas me lendame koos Irkutskisse, ostame sealt auto ja sõidame sellega Baikalini, pärast aga tuleme sama autoga tagasi Peterburi. Ometi asjad päris nii ei läinud. Ja siis avanes täiesti juhuslikult võimalus minna... Ei, ma ei usu juhustesse. Need pidid olema ikkagi unistused, millel oli aeg täituda. Aleksei Antipchiku võrratu reisikiri sellest, kuidas unistused täide lähevad ja mis sealjuures veel juhtub. Kalastaja 74, lk 116–125