Maailmas on sajandite jooksul välja kujunenud praktika, et kalavarude säilimiseks ja optimaalseks kasutamiseks on sisevete hapra loodusliku tasakaalu ja suure mõjutatavusega veekogud antud hallata sellest huvitatud ning kõrge eetilise ja moraalse maailmavaatega kalasportlikele organisatsioonidele. Alguse sai selline majandamine Inglismaal, kus on üldse iseloomulik eksklusiivsete klubide ja muude seltsingute, siit ka kalaspordiklubide rohkus. Esimesed kalaspordiga – eeskätt lendõngega – tegelejate klubid võtsid hallata need veekogud, kus esines jõeforell või lõhe. Härrasmeeste klubidest kasvasid ajapikku välja laiema haarde ja suurema liikmeskonnaga üleriiklikud kalaspordiseltsid. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus arenenud maades haldavad suuremat osa siseveekogusid mitmesugused kalaspordiklubid. Järjeloos vaadeldakse, mis toimus Eesti sisevete haldamises viimase 80 aasta jooksul.



Kalastaja 69, lk 92