”Ühepäevikuaeg oli kulgenud erilise eduta. Olin leidnud üles mõned päris ilusad kalad ja enamuse neist ka võtma saanud, aga midagi jäi iga kord puudu – kas haakisin ise putuka kala suust välja või õnnestus forellil väsitamise ajal taimedesse või risu alla pugeda ja seal lips katki tõmmata. Nii oligi seni parimaks tulemuseks vaid 1,4-kilone täpiline ja lootus suuremat kala saada vähenes iga päevaga. Jõe kohal lendavad viimased valged ühepäevikud andsid tunnistust sellest, et kohe-kohe on lendõngitsejate nirvaana lõppemas ja algamas hall argipäev. Hooaeg sai ilusa punkti aga siis, kui ma seda kõige vähem oodata oskasin,” kirjutab Ralf Mae loo sissejuhatuses.



Kalastaja 69, lk 60