Nagu arvatagi võib, toimub veekeskkonnas elamine mõnevõrra teistsuguste põhimõtete järgi kui maismaal – nii ka ümbruskonna tajumine ning selle kohta info saamine. Kui maismaal on paljudel loomaliikidel esmatähtis roll nägemisel (pikka aega arvati, et näiteks linnud ei tunnegi üldse lõhna), siis veekeskkonnas on selleks hoopis kuulmine (sh küljejooneelund) ning haistmine. Neist viimane võimaldab info saamist ja vahetamist kõige kaugemate vahemaade taha. Nii ei olegi vaja pikalt selgitada, miks kalamees kalade haistmisest üht-teist teadma peaks – ikka selleks, et need kalad oma konksu juurde ja otsa meelitada.
Loe edasi: Kalastaja 68, lk 100
