„Mõte kevadist suurt kiiska suitsutada tuli pähe siis, kui olime sõber Harryga osa ühest kevadisest päevast Hiiumaal Orjaku kanali ääres maha kalastanud. Paari tunniga oli kast suurt kiiska täis ning mõistus ütles, et jäta kalastamine järele, sest kogu selle kalahunnikuga on vaja ju ka midagi peale hakata. Lihtsaimaks viisiks, kuidas segukasti sisu söödavaks muuta, tundus kalad koos sisikonnaga soolvette panna ja järgmisel päeval ära suitsutada,“ kirjutab Hanno Kask.

Loe edasi: Kalastaja 68, lk 68