Viimased üksteist aastat on Andres Palotu oma juulikuud veetnud Norra erinevais paigus kaladieedil (nagu talle seda meeldib nimetada), neist viimased kolm aastat oma paadiga. Möödunud aastal juhtus aga nii, et ta ei saanud suvel kodust minema ja pidi sügise saabudes traditsioonilisele Norra-reisile mingi asenduse leidma. Ja leidiski – arvatavasti järgmiseks üheteistkümneks aastaks.
Igal sammul Vana-Rooma riiki meenutavad väikesed rannalinnad, viimasest sõjast veel kuuliauke ja miine täis; tuuline, ülisoolane soe Aadria meri, eestlasele sobilik pehme sügisene päike ja muidugi mereelukad – see kõik on Horvaatia mereäärne mõnu. Norra „kalasupiga“ ei saa seda muidugi võrrelda, aga ei möödunud Andresel ka Horvaatias päevagi mereande söömata.




Kalastaja 62, lk 118–124