Reede pealelõuna. Telefonihelin.
„Jah, jõel käisime täna hommikul. Lemps ja Päike said tünni alt korralikku mõõdukala, mul sõudeka juurest 9 ilusat vimba kotti, paar tükki ära, mingi koll rebis õnge käest auku... Muud prügi kah 5–6 kilo jagu. Kui homme tulija oled, hüppa Tallinna maantee poest läbi, võta tõuku ja matõlli, minu omad on tänasega kutud. Tuled?“
„Ikka. Mis lahelt kuulda?“
„Ei tea veel. Tuustakas läks hommikul enda alt soomekaga peale kala otsima, küll ta õhtul annab teada.“
„Okei. Homme jõel näeme!“
Kuna kodused vestlust nagunii kuulsid, pistan pea igaks juhuks ka tagatuppa.
„Väike Sass helistas, poisid jõel vimba rebivad. Lähen vaatan homme vahelduseks jõele.“
„Mis mul sellest... Nagunii ju lähed!“
Umbes sellised vestlused leiavad reedesel pärastlõunal aset siis, kui lahel ahven käest lastud ja uus koht veel leidmata või lätlased kalaparve välja peilinud ja sabaalused sõelapõhjaks puurinud. Või ka siis, kui taevast korralikult lund alla tulnud ning tuisk väiksemad teed sulgenud. Või kui on soov lihtsalt oma pundiga vahelduseks jõel kükitada ja mõned vimmad soola panna.
Artiklis käsitletakse vimma otsimist, püügiriistu, võtuaegu, tõusu ja mõõna mõju, püügkohti jms Pärnu jõel.



Kalastaja 62, lk 28–35