ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 61 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
My Wellness võrkpesu
» Telli Kalastaja koju!
» Cobra konksud ja kalapüük põhjaõngega. Nikolai Linnik

» MEIE VETE KALU
Harilik makrell, haruldane külaline Eesti vetes. Leili Järv

» KOGEMUS
Koger, meie lapsepõlve kala, II osa. Harri Nurk

» Karvased ja sulelised. Ralf Mae

» PERSOON
Kindral Urmas Roosimägi kalal viina ei joo. Raimo Kummer

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Salapärased ained peibutussöötades, III osa. Rene Martin

» KOGEMUS
Madis Messimase kahvategu. Martin Vallimäe

» KALASTAJA SUITSUKALAKOOL
Suitsutame lesta. Hanno Kask

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Võrgupüügist Soomes, II osa. Anneli Einman

» ARHIVAAR
Parim päev banaanilandiga püügiks. Kalle Kroon

» LEGEND
See vana ABU, II osa. Kalle Kroon

» KALAMEHE ABC
Kuidas vabastada kala? Rauno Klemm

» VETEVALD
Tuurlased Eesti vetes. Tiit Paaver

» TOIMUMISED
Kalastaja lastelaager toimus Võrtsjärve ääres. Hanno Kask
» Eestit külastas Euroopa komisjoni esindaja. E. Tõnsberg
» VI harrastuskalastuse konverents Berliinis. E. Tõnsberg
» Vladi 60

» VÕISTLUSED

» ÄRITEKST
Lugu sellest, kuidas ma Islandil kuivaks jäin. R. Kreitsberg

» PAJATUS
Kuidas me Pakril tuulehaugi püüdsime. Marek Krönström

» MAAILM
Imeline ja metsik Lapimaa. Alar Sööt
» Medrigali püüdmas. Toomas Mikkor
» Säästukalapüük Islandi moodi. Randel Kreitsberg

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass
» HOIDMISE RISTSÕNA
Kaido Krass
 
Säästukalapüük Islandi moodi. Randel Kreitsberg

Säästukalapüük Islandi moodi
Tekst ja fotod: Randel Kreitsberg

Islandlased on viikingid ja hoolimata majanduskrahhist tunnevad nad ennast endiselt viikingitena. Südantsoojendav fakt, et islandlastel oli julgust taasiseseisvunud Eestit esimesena vaba riigina tunnustada, ei tähenda, et nad eestlastele mingisugust allahindlust teeksid. Teisel pool ookeani asuval kolme Eesti suurusel ja 300 000 elanikuga saarel ei jagata midagi niisama – raha osatakse küsida nii alkoholi, kütuse kui kalapüügi eest. Eestlasena Islandit väisates ja hinnasilte lugedes enam hinge kinni ei võta, aga saldojääki paneb pidevalt kalkuleerima küll. Sest eestlasest talupoeg on ju oma tugrikud raske tööga välja teeninud. Sestap tingisingi kõvasti, et lõppkokkuvõttes 238 euro ja pudeli Vana Tallinna eest ühte päeva kalapüüki saada. Aga kõigest järgemööda.

Juhtus nii, et tööülesanded (kuna see artikkel räägib kalapüügist, siis ei hakka välja tooma, millise institutsiooni tööajast ma kalal käisin) viisid mind augustikuu kolmeks nädalaks ühte põnevaimasse riiki, mida loodushuviline võib tahta – Islandile. Maailmakaardil arvatakse Island Euroopa riikide sekka, olgugi et Euroopa Liitu ta ei kuulu; rahvusvahelist ilmateadet sirvides on Island paigutatud aga Arktikasse. Ühel pool loksumas Atlandi ookean, teisel pool Põhja-Jäämeri, keskel aga imetabane maa mägede, kuumaveeallikate, geisrite, liustike, karge veega jõgede ning rikkaliku ajalooga. Kõigele lisaks tegemist on ühe maailma parima kalapüügi paigaga.
Nii palju, kui mul Islandit külastanud sõpru ja tuttavaid on, kõigile neile ma enne reisi ka helistasin. Kalamehi nende seas küll oli, aga kalal polnud Islandil veel keegi käinud. Üldine arvamus oli, et kõne alla tuleks ilmselt avamere tursapüük; jõgedest lõhe ja forelli püüdmine kipub Islandil eksklusiivkaupade sekka jääma, mida igaüks endale lubada ei saa. Nii olingi tükk aega rahulik ja mõtlesin, et vaba aja tekkides lähen püüan ookeanilt turska – see ju kah vahva. Aga mitte nii vahva kui lõhepüük maailma parimatel (ja see ei ole liialdus) lõhejõgedel – on ju teada, et kõrvuti Alaska, Koola poolsaare ning Argentiina Patagooniaga asuvad ühed parimad lõhepüügijõed maakeral just Islandil. Eriti tuuakse välja Islandi lõhede suurepärast „füüsilist vormi“ – teist nii uhkelt võitlevat kala, kui Islandi lõhe, annab otsida.
Lõhepüügi võimalus tuli uuesti päevakorda, kui kohtusin Flyfishing.ee foorumi kaudu eestlasega, kelle tuttav Islandil kalagiidi ametit peab. Giidi nimeks on Arnar ning töökohaks Rivers of Iceland (www.riversoficeland.com). Arnari optimismist pakatavad e-mailid panid mind lootma, et lendõngega lõhe-, forelli- ja paaliapüük võib Islandil täitsa teoks saada. „Don’t worry, we will arrange you something great!“ olid tema viimased sõnad, enne lennukile istumist ja Islandile suundumist.
Giidi kasuks otsustasin ma esiteks sellepärast, et ise kogu kalastusvarustust kaasa vedada oleks liiga tülikas, liiatigi kui kogu kraam tollis veel desinfitseerida tuleb. Lisaks polnud mul aimugi, kuidas Islandil kalapüük organiseeritud on ning kuidas mingile mägede keskel voolavale X-jõele luba peaks saama. Kohapeal muidugi selgus, et omapäi olnuks püük lihtsaimast lihtsam: jõed ja kalad kuluvad Islandil maaomanikule, piisab sellest, kui koputada jõele lähimal asuva majapidamise uksele ja küsida luba jõel kalastuseks. Kui veab, saad loa tasuta, kui mitte, pead üht-teist maksma. Kala on aga praktiliselt igas voolavas veenires nii palju, et üksikute megakallite ja maailmakuulsate jõgede äärde trügida pole vajadustki. Näiteks päev kalapüüki legendaarsel Laxà jõel* koos giidiga maksab 2500 eurot. See-eest on aga teada, et läbi aegade keskmine kalasaak ühe inimese kalastuspäeva kohta on 7 lõhet keskmise kaaluga 2,5 kg kala kohta. Pole paha! Samas on võimalik osadest turismiinfopunktidest osta ka üle kogu Islandi kokku 35 järve hõlmav aastane kalastuskaart, mis maksab vaid 36 eurot. Järvedest spinningu või lendõngega paaliapüük tundus olevat kohalike jaoks sama elementaarne kui meil kevadine särjekakkumine.

Kas tõesti saab kalale...
Islandlastega maili või telefoni teel suhtlemine võib eestlase jaoks osutuda veidi harjumatuks. Nii kuluski paar päeva, mil kohapeal uuesti Arnariga ühendust sain. Mees oli giidimas nädalasel kalastusretkel ja suunas mind edasi oma kolleegi juurde. Helistasin. Sealt suunati mind edasi kolmanda inimeseni, kes pidavat olema minu piirkonna giid. Hakkasin juba muretsema. Helistasingi siis Ægirile, kes lubas mind järgmine päev autoga peale korjata ja minu poolt piiriks pandud rahasumma eest midagi välja mõelda. Ütles veel kõhklevalt, et selle raha eest lõhejõgede äärde kalale saada on kahtlane, aga mõne kehvema peale vast saab.
Olgugi, et esmapilgul natuke uimasena näivad, on islandlased kellaaegades täpsed. Kell 9 hommikul ootas Ægir mind päevinäinud maasturiga kokkulepitud teeotsas. Kalastuskoha suunas sõites mõtlesin endamisi, et ei näe see mees küll klassikalise kalagiidi moodi välja: seljas dressipluus ja teksad, kalastusvarustus hoolimatult kastis kolisemas, mitte mingisuguseid uhkeid kalastusveste ega ridvahoidjaid auto kapotil (tõsi, hiljem mööda Islandit ringi sõites nägin selliseid ka). Esimeses sihtkohas autost väljudes võttis Ægir minu üllatuseks autost välja robustse spinningukomplekti ja ulatas mulle. Veel Eestis olles ja maili teel Arnariga suheldes oli alati jutt rangelt lendõngepüügist, kuid ilmselt oli see nüanss kohalike omavahelises suhtlemises kusagile kaotsi läinud ja algselt lubatud Thompson&Thompsoni ritvade asemel oli mul käes katkiste rõngastega kulunud Mitchelli ritv, 4000-se Shimano rulliga ning 0,4 mm-se tamiiliga. Veel enam, giid sidus sinna otsa põhimõtteliselt mullujuki rakenduse, millega kiires vees kalatükiga forelli püüda. Minu imestunud nägu nähes lisas ta, et Islandil püüavad kohalikud kõik kas landi või söödaga ja et just eelmisel nädalal oli ta väikese vennaga sealt niimoodi ilusaid forelle saanud.
Mis seal siis ikka – olime jõe ääres, õng peos, ja mida muud ma siia tegema tulin kui kala püüdma. Alustasimegi siis söödaga hüdroelektrijaama kanalist. Polnud just päris selline kalapüük, mida ma Islandil lootsin teha, kuid algus seegi. Pärast läheme landiga lõhet proovima, lubas Ægir. Ju ta siis tahtis mulle kiiresti kala ära kindlustada, et hiljem saaks rahulikumalt võtta. Ümbritsev maastik iseenesest oli ilus ja mägine, isegi hüdroelektrijaam oli piisavalt väike ega suutnud üldpilti rikkuda. Ja kala selles kanalis tõepoolest oli, esimesed võtud sain kohe esimestel minutitel. Söödaks pandi konksu otsa tõsine tükk makrelli, mis väljanägemise järgi oli juba mõned päevad vana. Ligi pool tundi solgutasin oma rakendust kiirevoolulises hüdroelektrijaama kanalis ja ühe ilusa värvilise 20 cm pikkuse forelli pidin ka konksu otsast ära võtma, kuid sellega meie püügi algus piirdus. Kui Ægir lõpuks ütles, et liigume edasi ja läheme proovime landiga lõhet, istusin auto peale hea meelega.




Elu esimene lõhe
Nii hüdroelektrijaam kui ka edasine lõhepüük toimus Smyrlabjargarà jõel, Islandi kaguosas. Lõhet otsisime jõe alamjooksult, 4–5 km kauguselt suudmest. Ægiri sõnul oli lõhepüügi hooaeg just alanud (oli 13. august) ning esimesed kalad peaksid juba kohal olema. Kui varasematel aastatel olid esimesed lõhed saadud 01. ja 10 augusti vahel, siis tänavu polnud sealkandis veel keegi lõhet tabanud.
Ilm oli tuuline, ilmet hakkas võtma midagi noore tormi laadset. Sooja oli 14 kraadi ja päike paistis, kuid tuul oli selline, et tahtis mütsi peast viia. Seetõttu oli Ægiri jäiga kaikaga kerget Toby lanti üsna raske heita. Enamuse osa ajast oli mul otsas Black Toby, ilmselt seetõttu, et päike paistis. Vesi oli madal ja läbipaistev, veevool kiire ning püük toimus klassikalistest poolidest ja kivitagustest. Alguses olin heitmisega täitsa hädas, sest kodus kasutaksin ma kitsukese jõe ja kerge landiga oluliselt nõtkemat ritva. Varustuse robustsuse mõte tuli aga välja kohe, kui kuningas lõhe isiklikult landi otsa tuli.
Tegemist oli meetrikõrguse astmelise joastikuga, vesi kaljude vahel uhkelt kohisemas. Joast ülesvoolu oli jões aga laiem rahulikum pool, kus kalal pärast joast üles pressimist hea puhata ja edasiseks jõudu koguda. Sain seal vaid mõned heited teha, kui vastaskalda kiviseina varjust hakkas kala otsa. Haakumise hetke ma ei tabanudki: ühtäkki oli kala otsas ning juba esimese poolemeetrise õhtusööstugi teinud. Vaid paar sekundit pärast mõistmist, et kala on otsas, nägin, kuidas ta veest välja õhku sööstis, seal veepinnaga paralleelselt hetke õhus püsis, samaaegselt kogu kehaga raputades ning taas vette kukkus. Jätsin selle hüppe hästi meelde, sest haakinud ma polnud ning olin üsna kindel, et sellega on kala läinud. „Salmon, salmon! Go back, go back!“ hüüdis giid. Alles siis sain aru, et tegemist on tõepoolest lõhega ja et ta on ikka veel minu landi otsas.




Jätkub: Kalastaja 61, lk 123