ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 61 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
My Wellness võrkpesu
» Telli Kalastaja koju!
» Cobra konksud ja kalapüük põhjaõngega. Nikolai Linnik

» MEIE VETE KALU
Harilik makrell, haruldane külaline Eesti vetes. Leili Järv

» KOGEMUS
Koger, meie lapsepõlve kala, II osa. Harri Nurk

» Karvased ja sulelised. Ralf Mae

» PERSOON
Kindral Urmas Roosimägi kalal viina ei joo. Raimo Kummer

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Salapärased ained peibutussöötades, III osa. Rene Martin

» KOGEMUS
Madis Messimase kahvategu. Martin Vallimäe

» KALASTAJA SUITSUKALAKOOL
Suitsutame lesta. Hanno Kask

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Võrgupüügist Soomes, II osa. Anneli Einman

» ARHIVAAR
Parim päev banaanilandiga püügiks. Kalle Kroon

» LEGEND
See vana ABU, II osa. Kalle Kroon

» KALAMEHE ABC
Kuidas vabastada kala? Rauno Klemm

» VETEVALD
Tuurlased Eesti vetes. Tiit Paaver

» TOIMUMISED
Kalastaja lastelaager toimus Võrtsjärve ääres. Hanno Kask
» Eestit külastas Euroopa komisjoni esindaja. E. Tõnsberg
» VI harrastuskalastuse konverents Berliinis. E. Tõnsberg
» Vladi 60

» VÕISTLUSED

» ÄRITEKST
Lugu sellest, kuidas ma Islandil kuivaks jäin. R. Kreitsberg

» PAJATUS
Kuidas me Pakril tuulehaugi püüdsime. Marek Krönström

» MAAILM
Imeline ja metsik Lapimaa. Alar Sööt
» Medrigali püüdmas. Toomas Mikkor
» Säästukalapüük Islandi moodi. Randel Kreitsberg

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass
» HOIDMISE RISTSÕNA
Kaido Krass
 
ARHIVAAR
Parim päev banaanilandiga püügiks. Kalle Kroon



Parim päev banaanilandiga püügiks
Charles Helin ja tema banaanikujuline vobler Flatfish
Tekst: Kalle Kroon, fotod: Ralf Mae

Nagu banaan, nii on ka banaanikujulised landid meie tänastes oludes eksootilised, kusjuures banaani teatakse küll, aga banaanikujulist lanti mäletavad enamus vanemaist kalameestest vast nii 40–50 aasta tagustest aegadest. USA-s ja Kanadas on seevastu banaanikujuline vobler ka tänapäeval endiselt vägagi kasutatav nii spinningupüügil kui paadi järel vedades. Allpool paari reaga, mida see lant endast kujutab.

Ameeriklane Charles Helin (1905–1979) oli erialalt automehhaanik Detroidis, kuid lahtise peaga mehena oli tal ka leiduritalenti. See ulatus ka tema põhihobi, kalapüügivalda, kus tal oli rohkelt katsetusi mitmekümnete enda konstrueeritud landimudelitega. Nagu teistelgi, nii oli ka neil Charlesi arvates üks suur puudus – et lante mängima saada, tuli neid tema arvates liiga kiirelt kerida. Maailma kalanduslukku on Charles Helin andnud landimudeli nimega Flatfish ehk „lamekala,“ lest, mida rahvasuus tuntakse ka banaanilandi nime all.
Oluline on siinkohal kirjeldada eesmärke ja eripärast metoodikat, mida Charles Helin oma landiga püügil rakendas ja soovitas ja mis üldse ajendas teda looma sellist omapärase kujuga lanti. Päris tühjalt kohalt ta ei alustanud – juba 1920ndatel aastatel oli USA firma South Bend andnud tootmisse omapärase banaanitaolise kuju ja lapiku esiotsaga landi Teas-Oreno. See lant kulges küljelt küljele võnkudes ja väga pinnalähedaselt. Charles Helin muutis oma sarnase landi eesosa tunduvalt lamedamaks. Lapikumaks, sõna otseses mõttes banaanitaoliseks muudeti ka ülejäänud kere. See kõik andis märksa sügavama mängu kui Teas-Orenol. Ühtlasi võimaldas selline kuju rakendada põhimõtet, mida Helin ka oma varasemates kataloogides on rõhutanud (ja vähemalt forellipüügil väga õigesti), et mida aeglasemalt lanti kerida, seda paremini kala haarab. Teiseks – ta leidis, et seda lanti on võimalik edukalt kasutada ka siis, kui kala võtab loiult ja õrnalt, „näksides.“
Esimese kümnendi mudelitel oli konksude rakendus seetõttu väga eripärane. Nimelt ei olnud konksud kinnitatud mitte otse aaskruvide külge, vaid toodud eraldi vedrustatud kandetraatidega kahele poole külgedele ja kahele poole taha. Traatide otsas olid kolmikud, kokku siis neli väikest kolmikut. Sellise konksude väiksuse ja arvu ning väga aeglase landi kulgemise juures pidas Helis silmas just ettevaatlikult, loiult võtvat kala, eesmärgiks saada saak kätte igasuguse ilma ja võtuga, kui kala vaid veidigi tõsisemalt landi vastu huvi tunneb. Ja mõistagi seda, et tema landiga saaks rohkem kala kui teistega.
Aeg läks ja USA-s hakati üha enam karmistama kalapüügieeskirju. Reas osariikides piirati landiga püügil lubatud kolmikute arv kas kahe või isegi üheni landi kohta. See sundis ka Helinit piirama kolmikute arvu landil. Kaasajal on seda tüüpi lantidel kasutuses traditsiooniliseks saanud kaks kolmikut, väiksematel ja seal, kus veelgi karmimad piirangud, ka üks suurem konks. Landi mäng sellest ei muutunud – endiselt on tegu vobler-tüüpi landiga, mida on võimalik kerida kõige aeglasemalt, voolus aga jätta suisa paigale ja lant töötab valitud sügavuses endiselt väga aktiivselt.
Helini esimesed katsetused uue landiga veensid teda, et arvestused olid olnud õiged – oma landiga sai ta tõepoolest paati teistest rohkem kalu. Katsetusest kujunes 1937. aastal välja landifirma Charles Helin Tackle Company. See asus Detroidis ning tegutses kuni Helini surmani. Nüüd võis ta oma tööst Chrysleri autofirmas loobuda ja pühenduda täielikult oma firmale ja lemmikhobile.
Landile võeti 1936. aastal ka patent (US Pat. No. 2, 033, 829). Peale mainitu võttis Helin veel 1952. aastal patendi konksude erilaadsele kinnitusele (mis küll kasutust ei leidnud) ning veel kahele landile – nn kalakoogile (Fishcake, 1961) ja ujuvlusikale (Swimmerspoon, 1963). Need landid jäid turul siiski Flatfishi varju, olles viimasele vaid täienduseks.
Jätkub: Kalastaja 61, lk 57