ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 61 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
My Wellness võrkpesu
» Telli Kalastaja koju!
» Cobra konksud ja kalapüük põhjaõngega. Nikolai Linnik

» MEIE VETE KALU
Harilik makrell, haruldane külaline Eesti vetes. Leili Järv

» KOGEMUS
Koger, meie lapsepõlve kala, II osa. Harri Nurk

» Karvased ja sulelised. Ralf Mae

» PERSOON
Kindral Urmas Roosimägi kalal viina ei joo. Raimo Kummer

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Salapärased ained peibutussöötades, III osa. Rene Martin

» KOGEMUS
Madis Messimase kahvategu. Martin Vallimäe

» KALASTAJA SUITSUKALAKOOL
Suitsutame lesta. Hanno Kask

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Võrgupüügist Soomes, II osa. Anneli Einman

» ARHIVAAR
Parim päev banaanilandiga püügiks. Kalle Kroon

» LEGEND
See vana ABU, II osa. Kalle Kroon

» KALAMEHE ABC
Kuidas vabastada kala? Rauno Klemm

» VETEVALD
Tuurlased Eesti vetes. Tiit Paaver

» TOIMUMISED
Kalastaja lastelaager toimus Võrtsjärve ääres. Hanno Kask
» Eestit külastas Euroopa komisjoni esindaja. E. Tõnsberg
» VI harrastuskalastuse konverents Berliinis. E. Tõnsberg
» Vladi 60

» VÕISTLUSED

» ÄRITEKST
Lugu sellest, kuidas ma Islandil kuivaks jäin. R. Kreitsberg

» PAJATUS
Kuidas me Pakril tuulehaugi püüdsime. Marek Krönström

» MAAILM
Imeline ja metsik Lapimaa. Alar Sööt
» Medrigali püüdmas. Toomas Mikkor
» Säästukalapüük Islandi moodi. Randel Kreitsberg

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass
» HOIDMISE RISTSÕNA
Kaido Krass
 
PERSOON
Kindral Urmas Roosimägi kalal viina ei joo. Raimo Kummer



Kindral Urmas Roosimägi kalal viina ei võta
Intervjuu: Raimo Kummer, fotod Urmas Roosimägi erakogust

Brigaadikindral Urmas Roosimägi (53) on üks otsekohesema ütlemisega mehi Eesti kaitsejõududes, kes pelga ka kriitikat kaitseväe aadressil. Armees veedetud aastate jooksul jõudis ta olla Hiiumaa riigikaitseosakonna ja pataljoniülema ametikohast kuni kaitseväe juhataja kohusetäitjani välja. Vähem on teada, et kindral Roosimägi on kirglik kalamees, kelle saagid ja püügipäevade arv teeb kadedaks enamuse harrastuskalastajatest. Urmas Roosimägi sõjaväekarjäär sai alguse 1980. aastal Nõukogude armees, sestap on tema õige mees, kelle käest küsida, kas Venemaal käib asjaajamine tõesti nii, nagu võib näha filmis „Vene kalapüügi eripära“.

Härra kindral, kui palju tõde on tuntud filmis „Vene kalapüügi eripära“?
On küll tõde, mul tuleb kohe meelde üks juhus. Vaatasin ükspäev, kuidas kaks minu alluvat vanemleitnanti arutavad kalapüüki ja küsisin, mis teoksil. Nad ütlesid, et meil on siin lähedal üks veekogu, et kurat, laseks selle õige õhku. Ma ütlesin, et see ei ole küll hea mõte. Nad küsisid, miks. Vastasin neile, et te ei ole selle asjaga varem tegelenud ja võite panna liiga suure laengu. Järgmisel päeval tulen tööle, vaatan – leitnandid istuvad jälle kahekesi. Olidki paugu ära teinud. Kala nad ei saanud, panidki liiga suure laengu – veekogu tõusis üles nagu tuumaseen, põhi oli näha, ja langes siis alla tagasi. Ükski kala välja ei ujunud, ujupõied läksid lihtsalt lõhki ja kalad vajusid põhja. Minu teenistuse lõpuni seal veekogus kala ei olnud. Selliseid momente oli Venemaal palju.
Kas n-ö mitteformaalsel suhtlusel ja kalapüügil oli Vene armees roll olemas?
Oli küll. Venemaal aeti väga palju asju korda mitteformaalses õhkkonnas. Nõukogude armee meenutas oma lõppfaasis mulle Hiina armeed. Ma olin Ukrainas väeosa ülem, minu ülesandeks oli lahingettevalmistus ja sõdurite õpe, aga peale selle oli mul oma sigala, mille eest pidin naha ja karvadega vastutama. Mul oli sibulaplaan, heinaplaan, vanametalliplaan. Loomulikult ei korjanud seda tegelikult mitte keegi. Väeosale eraldati ühes kuus 50 liitrit piiritust, siis tuli kutsuda õiged inimesed kalale, piiritus voolas ja järgmisel päeval hakkasid heinakuhjad ja kibuvitsad väeosasse voolama. No kujutate ette armees kibuvitsakorjamist... Või teine näide. Istun aluspükste väel oma Ukraina kodus, vaatan telekat; järsku helistab brigaadiülema asetäitja varustuse alal ja ütleb: „Roosimägin!“
„Kuulan teid, seltsimees polkovnik.“
„Homme annad sööklasse 50 kilo liha!“
„Härra polkovnik, põrsad on ju alles väikesed!“
„Pole tähtis, nuumake kogu öö ja hommikul tapke!“
Mis mul muud üle jäi – võtsin jälle piiritust, läksin kolhoosiesimehe juurde ja hankisin liha. Kui armee sigalas emis poegis, oli kõige tähtsam 2–3 põrsast kõrvale panna. Mitte müügiks, sest järgmisel päeval võeti kõik arvele, aga kui mõni juhtus ära surema, siis kedagi ei huvitanud. Sul pidi olema mõni varuks pandud. Ukrainas, muide, oli väga hea sägapüük, suured kalad, kuni 30 kg.
Eesti kaitseväes nii asju ajada ei saa?
Ei saa. Käiakse kalal ja jahil, aetakse mitteformaalset juttu, aga ma ei tea, et neil käikudel oleks alkoholiga väga liialdatud.
Kuidas põliste venelastega kalal käia oli?
Venelaste hulgas on kahte sorti kalamehi: ühed, kes lähevad kalale ning tahavad kala püüda, ja teised, kes pääsevad naise juurest minema ja see lõpeb alati ühtmoodi. Selle kohta on isegi üks anekdoot. Staabiülem läheb väeosa ülema juurde ja ülemus küsib, et miks sa nii kurb oled? Too vastab, et kurat, eelmisel laupäeval käisime kalal ja võtsime nina peale kaks pudelit viina. Sampoliidi (Vene sõjaväes väeosa poliitülem – toim.) kaotasime ära, kaks ohvitseri uputasid oma õnged ja alles järgmisel päeval korjasime need kokku. Et palju me siis seekord nina peale viina kaasa võtame? Ülemus mõtleb ja vastab: kolm nina peale, õngesid kaasa ei võta ja keegi bussist välja ei lähe!
Vene ohvitseride seas on ka n-ö profikalamehi, aga üldiselt mulle venelastega kalal käimine ei meeldi, lõppkokkuvõttes saab sellest ikkagi padujoomine enne või pärast kalapüüki. Seda on näha isegi Hiiumaal, kui sinna tulevad Tallinna inimesed kala püüdma.
Läheme nüüd algusesse tagasi. Kuidas te kalapüügi juurde jõudsite?
Kuueselt ma püüdsin juba õngega. Mu isapoolne vanaema on pärit Peipsi kalurite külast ja kui ma sain 7-aastaseks, kinkis ta mulle esimese spinningu. Vene oma, sellega hakkasin ma kalastama. Teine vanaema elas mul Vääna kandis Vahikülas. Tol ajal oli Vääna jões kõike kala – forelli, haugi, särge...
Mis ajas kuueaastase poisikese jõe äärde?
Ma ei tea. Kui ma hakkasin spinninguga käima, siis ajas mind kalale hasart. Igal mehel on ürgne instinkt midagi kätte saada – on see liha või kala, aga see instinkt on sees olemas. Tol ajal ei olnud arvuteid ja enamiku ajast olime õues. Kui sa elad jõe ääres, no kuidas sa ei lähe kalale? Kui sa kõnnid jõe äärde ja näed, et kalad ujuvad, siis tekib ju tahtmine neid kätte saada. Praegu ma olen 53-aastane, võta seitse aastat maha, palju ma olen kalastanud?
Mina saan 48 aastat. Kas täna on põhjus sama – olla looduseelukatest kõvem mees ja saada kala kätte?
Ei ole. Praegu ma käin kalal ennast laadimas. Kes käib ööklubides ja joob viina, kes käib jahil, kes meisterdab kodus midagi, aga minu jaoks on kalapüük. Kui ma lähen hommikul kalale, päike tõuseb, linnud laulavad, täielik vaikus, siis ma tunnen, kuidas energia minusse voolab. Veest ja loodusest. Saak ei ole väga oluline, aga kui ma kala kätte saan, on väga hea. Kui ma käin kalastamas, siis ma panen sõltuvalt kalast tamiili tugevuse n-ö ääre peale – kui kala käitub õigesti, võib ta ära minna. Sa pead oskama teda välja tõmmata.
Mis kala te püüate?
Mulle meeldib kalastada Hiiumaal, sest elasin seal 12 aastat. Kevadeti käin säinast püüdmas, särg mind ei huvita. Sa pead käima mööda jõgesid, ootama, vaatama, passima, aga kui satud peale, siis on 2–2,5-kiloseid kalu väga mõnus tõmmata. Säinas osutab väga kõva vastupanu.
Ma käin kalal kahe sõbraga, üks neist on Kirde kaitseringkonna logistikaülem. Kord me saime kahe päevaga kahe peale õngega 80 kg säinast, kõik 2–2,5 kg vahel. Püüdsime pükstega kahlates madalas lahesopis lühikese õnge ja ussiga. Näed, kus säinas liigub, viskad sinna, hakkad vaikselt kerima ja siis säinas võtab. Tookord me lõpetasime püügi ära, sest kotid said täis. Säinapüüki rikkus see, et ussi ründas ka haug. Ma sain ussi ja konksuga mõned kätte kah. Kõik see toimus augustis ja on üks minu huvitavamaid püüke.
Mis puudutab naljalugusid... Kord olin kalal koos isaga, kui tuli üks hiidlane ja isa küsis tema käest, kas kala on. Hiidlane vastas, et mis kala, suur pealik Roosimägi püüdis kõik välja. Ma olin sealsamas kõrval, aga ei hakanud midagi ütlema. Need, kes kevadeti Hiiumaal säinast püüavad, vaatavad alati, kus mu auto seisab.
Kas võistlusmoment kuulub kalapüügi juurde? Tuleb ikka sõbrast rohkem saada?
Tavaliselt on nii, ma nagu tunnetan, kus kala võib seista, kuidas sinna peab viskama. Ma olen teistega koos palju kalal käinud, spinninguga ei ole keegi minust rohkem saanud, õngega on. Hiidlased viskavad nalja, kui ma kevadel jõe äärde lähen. Ütlevad, et kõik, püük läbi, paneme õnged kokku. Mina küsin, miks, nad vastavad, et kindral tuli ja püüab kõik kalad kinni.
Mis peale säinast tuleb?
Siis algab spinningupüük, kõigepealt haug ja siis forell. Suviti saab angerjat püüda, sügisel lõhet ja meriforelli. Talipüüki ma ei harrasta, ma ei näe selles naudingut ja ma ei taha olla nagu pingviin. Mul on üks kuldne reegel – kui minnakse kalale, siis enne seda keegi viina ei võta. Peale püüki võib mõnusalt istuda ja paar napsu võtta, aga minu meelest on pingviinide istumine alati seotud mingi dringiga ja see ei ole minu jaoks.
Valgejõgi on teil kodu lähedal, seal ikka forellil käite?
Ikka käin. Nüüd ma võin rääkida lugu kaitseväe ajast. Valgejõgi jookseb läbi kaitseväe keskpolügooni ja ma teadsin, et mõned Tapa härrasmehed harrastavad seal elektripüüki. Olles ükskord polügoonil, võtsin ma 4–5 poissi kaasa ja me sattusime sellele jõugule peale. Olgu nad ülbed või mis iganes, aga no sa ei hakka ju vastu laigulistes riietes meestele, kellel on relvad kaasas. Me koorisime nad aluspükste väele, ajasime jõkke ja andsime elektrit. Ei tea kui mõnus tunne neil oli? Siis võtsime nende asjad kaasa ja hävitasime ära. Ma ei usu, et need mehed veel elektriga kalale läksid. Politseisse keegi igatahes kaebust ei esitanud ja meil olid mustad mütsid kah peas – kelle peale sa ikka kaebad? Et läheb politseisse ja kirjutab, et püüdsin elektriga kala, aga siis tulid mingid laigulistes riietes ja mustades maskides mehed, üks oli kõige ülbem, võtsid meilt riided ära ja käskisid vette ronida. Päris ausalt, me jätsime nad aluspükste väel sinna metsa. Elektrikud ärritavad mind kõige rohkem, sest nad hävitavad ära ka maimud.




Jätkub: Kalastaja 61, lk 38