ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 61 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
My Wellness võrkpesu
» Telli Kalastaja koju!
» Cobra konksud ja kalapüük põhjaõngega. Nikolai Linnik

» MEIE VETE KALU
Harilik makrell, haruldane külaline Eesti vetes. Leili Järv

» KOGEMUS
Koger, meie lapsepõlve kala, II osa. Harri Nurk

» Karvased ja sulelised. Ralf Mae

» PERSOON
Kindral Urmas Roosimägi kalal viina ei joo. Raimo Kummer

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Salapärased ained peibutussöötades, III osa. Rene Martin

» KOGEMUS
Madis Messimase kahvategu. Martin Vallimäe

» KALASTAJA SUITSUKALAKOOL
Suitsutame lesta. Hanno Kask

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Võrgupüügist Soomes, II osa. Anneli Einman

» ARHIVAAR
Parim päev banaanilandiga püügiks. Kalle Kroon

» LEGEND
See vana ABU, II osa. Kalle Kroon

» KALAMEHE ABC
Kuidas vabastada kala? Rauno Klemm

» VETEVALD
Tuurlased Eesti vetes. Tiit Paaver

» TOIMUMISED
Kalastaja lastelaager toimus Võrtsjärve ääres. Hanno Kask
» Eestit külastas Euroopa komisjoni esindaja. E. Tõnsberg
» VI harrastuskalastuse konverents Berliinis. E. Tõnsberg
» Vladi 60

» VÕISTLUSED

» ÄRITEKST
Lugu sellest, kuidas ma Islandil kuivaks jäin. R. Kreitsberg

» PAJATUS
Kuidas me Pakril tuulehaugi püüdsime. Marek Krönström

» MAAILM
Imeline ja metsik Lapimaa. Alar Sööt
» Medrigali püüdmas. Toomas Mikkor
» Säästukalapüük Islandi moodi. Randel Kreitsberg

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass
» HOIDMISE RISTSÕNA
Kaido Krass
 
Karvased ja sulelised. Ralf Mae



Karvased ja sulelised
Tekst: Ralf Mae, fotod: Ralf Mae, Eumer

Kuuldused soomlaste imesöötadest jõudsid Eestisse juba mõnda aega tagasi. Turu saarestikus kalal käinud teadsid rääkida, et põhjanaabrid „lammutavad“ varakevadel sealsetes vetes mingite uut tüüpi karvatuustidega, samal ajal vaatavad landimehed vesise suuga pealt. Millega tegu? Kalastaja käis augusti alguses asja uudistamas otse „sündmuste südames“, Soomes Merikarvias asuvas Eumeri kalastuskeskuses, kus uudsed söödad valmivad.

Sulgede ja karvade kasutamine kalasöötade sidumisel on seni olnud peamiselt lendõngitsejate pärusmaa. Erandiks on vaid forellipüügil kasutatavad leechid ja veel mõni n-ö nišisöödatüüp, mis on leidnud tee spinningumeeste landikarpidesse. Meiegi lendõngitsejate seas tuntud materjalitootja, soomlaste Eumer on aga laiendanud putukasidumise materjalide kasutusala ja loonud spetsiaalsed spinningusöödad ning lahendused, kuidas neid muidu imekergeid peibutisi on võimalik heita ka lendõnge omamata. Eumeri spinningule kohandatud lendõnge-toruputukate kontseptsioon on osutunud ootamatult edukaks – näiteks pärjati nende piketube (karvadest seotud suur haugisööt) 2011. aasta EFTTEXil, kalastusvarustuse tootjate messil Amsterdamis, külastajate preemiaga. (Visitor's Choice Award).

Eumer
Eumeri kalastuskeskus, Eumer Fishing Centre, asub Merikarvia jõe saarel, umbes 50 km kaugusel jazzipealinn Porist. Firma omanikud, vennad Jaakko ja Olli Ojamo, ostsid saare 2006. aastal ning juba järgmisel asutatigi Eumer. Kompleksi süda on vana vesiveski, mis on uuemal ajal ümber ehitatud hotelliks ja konverentsiruumideks. Otse selle taga voolab Merikarvia jõgi, kus kaladest on esindatud jõe- ja vikerforell, sügisel ka meriforell ja lõhe. Kompleksist umbes 5 km kaugusele jääb meri koos arvukate lahtede ja lahesopikestega, kus on ideaalsed tingimused haugi- ja ahvenapüügiks.
Firma sai omal ajal alguse sellest, kui Jaakko Ojamo ühendas oma kiindumuse metallitöö (vendade isa on treial ja see on n-ö perekondlik amet) ja kalapüügi vastu. Tulemuseks olid esmalt erineva kuju ja suurusega toruputukate raskuspead lendõngitsejatele, kust laieneti loogilise käiguna ka lendõngematerjalide jae- ja hulgimüügile ning putukate sidumisele, sealt omakorda muu lendõnge- ja spinninguvarustuse maaletoomisele ja müügile jne. Viimastel aastatel on suur edu saatnud nende spintube'i söötasid, sestap läheb käesoleval ajal arvestatav osa energiast nende turundamisele ja müügile.
Lendõnge- ja spinningusöödad seotakse Merikarvias kohapeal keskuse enda töötajate poolt, lisaks antakse tööd ligi 40 invaliidile, kes samuti putukasidumise selgeks on õppinud. Keskuses asub kogu materjalide käitlemine (värvimine, tükeldamine, pakendamine jne), samas tehakse ka kõik metallitööd (metalliruumis olev täisautomaatne ja arvuti poolt juhitav treipink suudab ööga valmistada kuni 10000 pead). Karvade värvimisel kasutab Eumer oma tehnoloogiat, mis ei lase värvidel aja jooksul pleekida ega tuhmuda. Muide, kalastuskeskuses töötab ka kaks eestlannat, kellega vennad on väga rahul.
Toodangut eksporditakse kokku 14-sse riiki, sh Saksamaale, Inglismaale, Hollandisse, USA-sse jm, aga ka Aasia riikidesse. Võimalikult palju üritatakse käia messidel. Ettevõtte meeskond on rahvusvaheline; üllatusega avastasin, et sinna kuulub teiste hulgas ka Hans van Klinken, legendaarse Klinkhameri lendõngeputuka looja.
Lisaks eeltoodud tegevustele korraldatakse ka mitmeseguseid kalastuskursusi, kalareise piiri taha ning tegeletakse kala- ja konverentsiturismiga (neid sageli ühendades, sest kalarikas meri on n-ö ukse all). Väärib märkimist, et Eumer kasutab giiditeenuse pakkumisel ainult litsenseeritud kalagiide, kes võetakse tööle otse giidide koolist (jajah, ka niisugust asja on võimalik Soomes koolis õppida!).
Kalastuskeskuses asub ka n-ö külapood, kus pakutav materjalivalik võtab silme eest kirjuks ja kuhu tahaks end mõneks tunniks „unustada“. Sealjuures on hinnad võrreldes meie kauplustega võrreldes vägagi konkurentsivõimelised. Saadaval on sisuliselt kõik, millest üks putukasiduja võib unistada.




SpinTube
Spintube'ide ehk spinningule kohandatud lendõngesöötade mõte tekkis vendadel sellest, kui nad nägid, et paljud kalamehed tahaksid püüda lendõngeputukatega, soovimata samal ajal selgeks õppida lendõngega heitmist. Nii sündiski SpinTube – Eumerile kuuluv kaubamärk, mis koondab enda alla erinevad torudele seotud spinninguputukad alates väikestest leechidest ja lõpetades suurte haugisöötadega, piketube'idega. SpinTube'i bränd loodi neli aastat tagasi; sellest ajast alates on pakutav valik aina laienenud.
Söötade tüüpe ja mudeleid on sortimendis mitmeid, sestap on ülevaatlikku pilti siinkohal keeruline anda (siinkohal võiks külastada kodulehte www.eumertube.com).On väikesed, jõe- ja meriforellile, ahvenale ning turvale sobilikud leechid; on veidi suuremad, raskustatud lõheputukaid meenutavad söödad (mis sobivad kenasti ka näiteks Narva jõele); on kalamaimu imiteerivad spinninguputukad, suured haugisöödad jm. On kiiresti uppuvaid, aeglaselt uppuvaid ja vees hõljuvaid; on punaseid, rohelisi, musti, hõbedasi jne. Kõigi söötade ühine joon on see, et nad on seotud torudele. Et kalamees ei oleks sõltuvuses mingitest kindlatest värvidest, vaid saaks ise endale väikese vaevaga siduda just niisugused värvikombinatsioonid ja suurused, mis antud veekogul parasjagu töötavad, müüakse kõiki sidumiseks vajalikke komponente ka eraldi.
Igat söödatüüpi testitakse enne müükijõudmist põhjalikult ja nagu juba öeldud, on tingimused Merikarvial selleks suurepärased. Olli sõnul saab iga sööt enne poelettidele jõudmist vähemalt 100 testipäeva (reeglina kestab testimine aasta aega) ja seda mitte ainult Soomes, vaid ka teistes riikides, näiteks Briti saartel, Kesk-Euroopas, USA-s jm. (Vahemärkusena olgu öeldud, et ka Eestis on Eumeril nüüd oma n-ö ametlik testija, kelleks on Jaanus Luks Rocca-al-Mare Jahipaunast.) Tagasisidet annavad ka kalamehed ise ning seda infot kasutatakse söötade täiustamisel ja uute mudelite loomisel.
SpinTube'i kaubamärgi all tullakse igal aastal välja millegi uuega – näiteks 2012. aastal tuleb turule uus, erikujulise peaga kiirestiuppuv kohasööt. Seda meile küll näidatakse ja antakse ka püüda (ahvenaid saame sellega täitsa hästi), aga pildistada ei lubata – ärisaladus! Sööt on hetkel veel testifaasis, aga tagasiside põhjal on juba andnud kohapüügil väga häid tulemusi. Muuhulgas on sellega lähedalasuvast järvest saadud hooaja neli suurimat koha.
Uurin, et kui äril läheb hästi, kas kopeerijaid ei kardeta. Selgub, et võltsimist ja jäljendamist mehed ei pelga. „Meil on igal aastal uued mudelid, kui hakataksegi järgi tegema, kopeeritakse juba n-ö eilset päeva,“ räägib Olli. „Meil on uusi ideid vähemalt kahekümneks aastaks!“
Torusöötade kuulsaimat mudelit, piketube'i, seotakse hetkel kolmes suuruses ja paljudes erinevates värvikombinatsioonides, mis varieeruvad ka maade lõikes. Näiteks Soomes müüdavate söötade juures on kasutatud üsna palju roosat ja lillat tooni, sest Soomes on palju pruuniveelisi jõgesid ja järvi, aga roosad ja lillad töötavad muuhulgas just sellistes tingimustes.




Varustus
Eumeri torusöötadega püügil kasutatav varustus sõltub söödast ja püügitingimustest, üldiselt on võimalik kalastada pea igasuguse varustusega. Et aga söötade parimad omadused välja tuleks, võib eristada kahte nn tüüplahendust.
Väiksemate söötadega (mudelid Arctic, Minnow ja Leech) püügil kasutatav ritv võiks olla pehmem ja tundlikum, samas pikkusele otseselt piiranguid ei ole. Mina kalastasin Merikarvia jõel enda 2,1-meetrise jäigemapoolse ridvaga ja sain hakkama (ehkki tundsin nii kergete söötadega puudust aeglasemast toimest), Jaanus aga nautis püüki 3-meetrise pehme tundliku ridvaga. Küll aga piiravad ridva pikkust tingimused püügipaigas – võsastunud forellijõgede kallastel 3-meetrise malakaga liikumine on piin mis piin, samas võib aga niisugune tundlik ritv pakkuda suurt püügimõnu näiteks merel ahvenat jahtides. Väikeste söötadega on loogika üldiselt lihtne – pehmem ritv, parem tunnetus, mugavam heita ja mängitada.
Suuremate haugisöötade (mudelid Pike, North) puhul on aga parem kasutada jäigemat ritva ja seda mitmel põhjusel. Esiteks saab jäigema ridvaga sooritada pikemaid heiteid, sest sööda õhutakistus on suur ning pehmem tokk paindub heitel lihtsalt läbi. Teiseks on jäigema ridvaga sööta tunduvalt parem mängitada, sest need söödad on mõõtmetelt üsna suured ja suur on ka nende veetakistus.
Ridva pikkuse määrab haugisöötade puhul ära see, kas püütakse kaldalt või paadist. Esimesel juhul on mugavam kalastada pikema ridvaga, teisel juhul lühemaga. Meie kasutasime kõige suuremate piketube'idega 2,1-meetrist ning kuni 40-grammise heitevõimsusega kerget ja tundlikku Tica ritva ning võib öelda, et see oli paadist püüdes sisuliselt ideaalne, võimaldades väga erinevaid mängitamisstiile.
Pealiiniks sobib Eumeri torusöötadega püügil kõige paremini punutud õngenöör, väiksemate söötadega arusaadavalt peenem, suurematega jämedam. Nöör võimaldab monofiiliga võrreldes palju paremat tundlikkust, ka on väiksem selle veetakistus, mistõttu on kontakt söödaga parem, mängitamine vahetum ja haakimine kindlam. Kõige kergemate leechidega kalastades võib vabalt kasutada 0,08–0,10 mm-st nööri, kõige suurematele söötadele sobib 0,18–0,20 mm-ne. Suurte söötade puhul on jämedam nöör vajalik ka seetõttu, et aegajalt tekib poolil ikka sasisid ning peenema 006Eööriga võib sööt sasi korral väga lihtsalt otsast minema lennata. Eraldi trossi haugisöötade puhul ei kasutata, sest tross kuulub sööda n-ö standardrakendusse.
Rulliks sobib vabalt täiesti tavaline, kuni 3000 suurusklassi haspelrull, ent suuremate söötadega võib kasutada ka väiksemat multirulli. Põhimõtteliselt peaks suurte haugisöötadega püügiks kõlbama ka seesama varustus, mida kasutatakse kõige väiksemate sööstlantidega kalastades.




Jätkub: Kalastaja 61, lk 28