ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 61 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
My Wellness võrkpesu
» Telli Kalastaja koju!
» Cobra konksud ja kalapüük põhjaõngega. Nikolai Linnik

» MEIE VETE KALU
Harilik makrell, haruldane külaline Eesti vetes. Leili Järv

» KOGEMUS
Koger, meie lapsepõlve kala, II osa. Harri Nurk

» Karvased ja sulelised. Ralf Mae

» PERSOON
Kindral Urmas Roosimägi kalal viina ei joo. Raimo Kummer

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Salapärased ained peibutussöötades, III osa. Rene Martin

» KOGEMUS
Madis Messimase kahvategu. Martin Vallimäe

» KALASTAJA SUITSUKALAKOOL
Suitsutame lesta. Hanno Kask

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Võrgupüügist Soomes, II osa. Anneli Einman

» ARHIVAAR
Parim päev banaanilandiga püügiks. Kalle Kroon

» LEGEND
See vana ABU, II osa. Kalle Kroon

» KALAMEHE ABC
Kuidas vabastada kala? Rauno Klemm

» VETEVALD
Tuurlased Eesti vetes. Tiit Paaver

» TOIMUMISED
Kalastaja lastelaager toimus Võrtsjärve ääres. Hanno Kask
» Eestit külastas Euroopa komisjoni esindaja. E. Tõnsberg
» VI harrastuskalastuse konverents Berliinis. E. Tõnsberg
» Vladi 60

» VÕISTLUSED

» ÄRITEKST
Lugu sellest, kuidas ma Islandil kuivaks jäin. R. Kreitsberg

» PAJATUS
Kuidas me Pakril tuulehaugi püüdsime. Marek Krönström

» MAAILM
Imeline ja metsik Lapimaa. Alar Sööt
» Medrigali püüdmas. Toomas Mikkor
» Säästukalapüük Islandi moodi. Randel Kreitsberg

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass
» HOIDMISE RISTSÕNA
Kaido Krass
 
KOGEMUS
Koger, meie lapsepõlve kala, II osa. Harri Nurk



Koger – meie lapsepõlve kala, II osa
Tekst: Harri Nurk

Jätkame eelmises Kalastajas alanud kogrepüügi tutvustamisega.

Püügivahendid
Kogrepüügiks kõige levinumad püügivahendid on oma lihtsuse ja mobiilsuse tõttu lihtkäsiõng ja heiteõng (Bologna õng).
Lihtkäsiõnge kasutamine õigustab end väga tihti just karjääridel ja järvedel, kus sobilik sügavus kogrepüügiks asub tihti tänu põhjareljeefi järskudele muutustele juba kalda lähedal ja on kergesti kättesaadav 5–8-meetriste lihtkäsiõngedega.
Lihtkäsiõnge rakendused on lihtsad, enamasti kasutatakse jäigalt fikseeritud ujukit. Ujukid võiks valida kergemate hulgast ja kandevõimega 1–2 grammi. Õige raskustuse korral on kerged ujukid ülimalt tundlikud ja meie pilgu eest ei jää varjule ka kõige kapriissem võtt. Ka on neid on lihtkäsiõngega kerge soovitud paika toimetada, sest heitekauguse paneb paika ridva ja sellel kasutatava rakenduse pikkus. Konksudest eelistan mina väiksemaid numbreid, sestap on numbrid 10–14 minu arvates sobivad. Kasutada võib ka suuruseid 6–8, eriti siis, kui on teada, et antud veekogus leidub suuri trofeekalu.
Rakendustel kasutatava tamiili läbimõõt oleks tark viia kooskõlla kasutatava ridvaga, s.t jäigema ridva ja selle suurema testi korral peaks pealiin ja lips olema veidi jämedamad kui ülikergest süsinikust teleskoopiliste profiritvade korral. Pealiini läbimõõt võiks ka jäigema ridva korral olla mitte rohkem kui 0,18 ja lips 0,14–0,16. (Vaid tiheda veetaimestiku korral võib tamiilide läbimõõt olla veidi suurem.) Enda rakendustel kasutan pealiinina 0,14–0,17 mm ja lipsutamiilina peaasjalikult fluorkarbooni läbimõõdus 0,10–0,14 mm.
Lihtkäsiõng on ka parim püügivahend veetaimestikke tihedalt täiskasvanud veekogu rohuvabadest akendest. Kergete ja nõtkete ritvade puhul on mõeldamatu kala väljatõstmine ilma kahvata.
Bologna e heiteõnge ja matchritvade puhul muutub natuke ka rakenduste ehitus. Enamjaolt kasutatakse nende õngedega püügil libisevaid ja kaugemateks heideteks sobilikke ujukeid. Väga hea tundlikkusega on eelraskustatud ja reguleeritava raskusega waggler-tüüpi ujukid, mille puhul ujukikeha koos enamusega antennist on uputatud ja veest paistab vaid 10–20% antennist. Heiteõnge puhul on soovitav peatamiilina kasutada uppuvat monofiili või siis peale uputada tamiil heidet ridva otsa vajutamisega vette. See on vajalik seelleks, et järvel olev lainetus ja tuul ei hakkaks monofiili endaga kaasa ja kaardu vedama. Muus osas kehtib enamjaolt sama mis lihtkäsiõnge puhul.
Püügiks kaugustelt, kus ka hea ujuki antenni jälgimine läheb silmnägemisele raskeks, sobib suurepäraselt topsi- e feederõng, mille ehitusest on pikemalt olnud juttu eelnevates Kalastaja numbrites. Maksab meeles pidada, et nööri kasutamine pealiinina annab topsiõnge juures paremaid tulemusi, sest tänu nööri minimaalsele venivusele jõuavad ridvaotsani ka kõige õrnemad võtud. Topsiõnge tulemuslikkust parandab purustatud või jahvatatud päevalille-, kõrvitsa- ja kanepiseemnete lisamine söötadele.
Lihtsama kogresööda feederõnge söödatopsi jaoks saab valmistada omal käel, näiteks võttes 2 osa riivsaia, 1 osa purustatud kaerahelbeid, 2 osa terveid kaerahelbeid, 4 osa purustatud päevalilleseemneid, 1 osa praetud ja jahvatatud arahhiisipähkleid ja 1 osa hakitud vihma- või sõnnikuusse. Tugevamate aromatisaatorite (näiteks Aromix Carpes, Sensase Bombix Fraise jt) lisamine kogresöötadele annab loodetud tulemusi vaid peale kudemist.
Suuremat kokre võib püüda ka näiteks spinninguridvast kombineeritud põhjaõnge e tonkaga, kus 2–3 lipsuga varustatud rakenduse otsas olev tinaraskus asendatakse sageli ka söödatopsiga.

Kust ja kuidas püüda
Kuigi meie veekogud on asustatud enamjaolt just väiksemate ja keskmiste kokrede poolt, leidub ka niisuguseid, kust on võimalik tabada korralikku trofeekokre. Kogemuste põhjal võib öelda, et üldiselt elutsevad madalas vees väiksemad kalad, kopsakamad poisid aga satuvad õnge otsa enamasti hoopiski 2–3 meetrises, harva ka sügavamas vees. Mõistagi ei pea kokre püüdma vaid sisevetes – ka meie rannikuveed on selle kala poolest rikkad. Nii rikkad, et Pärnu kandi kalurid suisa vihkavad seda kalaliiki – tulu temast on minimaalne või lausa olematu, aga tööd põhjustab võrkudesse jäänuna palju. Lisaks Uulu kanalile püütakse suurt merekokre aina enam Pirita ja Jägala jõest, kus saadakse vägagi tõsiseltvõetavaid eksemplare. Mais-juunis kohtab seda kala tihti koos roosärjega pea igas väikseimaski sadamabasseinis, kust nende püük ujukiõngega võib ulatuda kümnete kilodeni päevas. Tihti kihavad sellest kalast ka Saaremaa ja Hiiumaa sadamad (näiteks Lehtma), kanalid (Orjaku, Laisma) ja madalama veega lahed. Ka näiteks Haapsalu Tagalahes pole kilone koger mingi erandlik nähtus ja vahel võib päeva jooksul neid käsi-, topsi- või põhjaõnge otsa sattuda õige mitu.
Kuidas valida tundmatul veekogul kogrepüügiks sobiv paik? Kõik algab sellest, kas oleme tulnud püüdma väikest sööda- või korralikku trofeekala. Esimesel juhul pole sageli mõtet erilist vaeva näha ja püügipaigaks sobivad sügavused poolest meetrist meetrini. Paar söödapalli vette ja ei lähegi kaua aega, kui „lastelabakud“ juba söödaplatsil askeldavad. Sellistest kohtadest ei saa tavaliselt aga suurt (ja ettevaatlikku) kokre, kes hoiab reeglina paarimeetrisesse ja sügavamasse vette.

Jätkub: Kalastaja 61, lk 18