ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 60 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST Jaxoni uudised
» Tõsine spinning tõsisele tegijale. Ralf Mae
» Konksupood nüüd ka Pärnus! Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Meriforellist ja meriforellijõgedest. Rein Järvekülg

» KOGEMUS
Koger, meie lapsepõlve kala. Harri Nurk
» Ahvena rihmamine. Raimo Kummer
» VIITANETI VÕRGUKOOL
Võrgupüügi korraldusest Soomes. Anneli Einman

» KOGEMUS
Kui koha võtab... Aleksei Antipchik

» ÄRITEKST
Arendusuudiseid Visionilt. Sven Kilusk

» PERSOON
Heino Seljamaa hetked forellivetel. Raimo Kummer

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Salapärased ained peibutussöötades, II osa. Rene Martin

» ÄRITEKST Polar Cooleri termokastid on abiks kuumadel suvepäevadel. Ralf Mae

» LEGEND
See vana ABU... Kalle Kroon

» ÄRITEKST
Kolm korralikku Volzhankat. Ralf Mae
» Garmin GPSMap 720(S). Raimo Kummer

» PAJATUS
Ühest õnnestunud forellijahist. Tauno Jürgenstein

» KALAVARUD Allveekalastuse mõjust veeökosüsteemidele. Tauno Jürgenstein

» IN MEMORIAM Mart Kangur. Hanno Kask

» EELINFO
Noorte kalastus- ja paadilaager toimub Võrtsjärve ääres

» VÕISTLUSED
Salacgriva Salmon 2011. Endrik Tõnsberg

» PAJAS JA PANNIL
Linaskite marineerimine. Ralf Mae

» KODULUGU Kalastusest Saare- ja Hiiumaal 19.–20. sajandi vahetusel. Sirje Pallo

» MAAILM
Lendõngega Floridas Sanibeli ja Captiva saarel. Aldo Ollik

» KALAMEES MUIGAB Kogunud Kaido Krass

» UJUMISE RISTSÕNA Kaido Krass

» KALASTAJA SISUKOOND 41–60
 
PERSOON
Heino Seljamaa hetked forellivetel. Raimo Kummer



Heino Seljamaa hetked forellivetel
Intervjuu: Raimo Kummer, fotod: Ralf Mae ja Heino Seljamaa erakogu

Nuku- ja filminäitleja ning muusik Heino Seljamaa (59) elu on viimastel aastatel olnud täis tagasilööke. Algul varastati tema nukud, mis mehele igapäevase leiva lauale toovad, paar aastat tagasi aga diagnoositi Heinol verevähk. Tänaseks on armastatud näitleja eluraskused tahaplaanile jätnud ja naudib igal võimalusel kalapüüki. Kalastaja kohtus Heinoga järjekordsel retkel Järvamaa forellijõe kallastel, et uurida, kui palju raske haigus, töö ja pereelu tema kalastamist mõjutavad.

Heino, sa seljatasid hiljuti verevähi, kas nüüd käid jälle kalal?
See ei ole päris nii. Ma põen vähki endiselt ja see on raske vorm, aga tänapäeva ravimitega on see ravitav vorm. Ravi, mis ma saan, on olnud väga tõhus, vähimarker on diagnoosimisest alates langenud üle tuhande korra. Mu veri on peaaegu nagu terve inimese veri, aga vähi mutatsioon – Philadelphia kromosoom – on alles, ehkki ei mõjuta enam kere funktsionaalset võimet. Haigus diagnoositi novembris, 2,5 aastat tagasi, mis oli põdemiseks raskeim aeg. Samas ei ole see andnud mul nii drastiliselt tunda, et ma täiesti ära kukuks. Hiljem tagasi mõeldes olen aru saanud, et mõned sümptomid olid ja kehvemaks läks, aga ma ei jäänud voodisse põdema. Ma olen kogu aeg kala püüdnud.
Kuidas raske haigus ja sellest jagusaamine muutis sinu maailmavaadet? Kas iga päev on nüüd rohkem arvel ja oskad seeläbi kalapüüki rohkem nautida?
Ei. Kati Vatmann kirjutas umbes nii, et „naudin igat päeva ja alles nüüd hakkan mõistma, kui tähtis on üks päev“. See kõik on ilu- või ajakirjanduslik vaht, ma ei võta seda liiga tõsiselt. Mul ei ole seoses oma diagnoosiga olnud mingit aega, hetke, kus järsku oleks midagi plahvatanud või selgeks löönud. Elan oma normaalset elu edasi, päev korraga ja mulle see päevakaupa elamise idee klapib. Mitte sellepärast, et ma ei viitsi kaugemale mõelda – kahtlemata ma unistan, sealhulgas ka suurest kalast. Just enne meie tänast jutuajamist mõtlesin, et tegelikult ei ole ma elus ju suurt kala saanudki. Oma 59 eluaastast olen ma vaid 20 aastat kala püüdnud. Lapsepõlves oli mul valus vaadata, kuidas ussi konksu otsa torgati ja kuidas kala kuival piinles. See ei ole mulle ka täna kerge, aga nüüd on mul psüühikas teised mehhanismid, mis aitavad sellest üle olla.
Sa oled vabakutseline nukunäitleja, on sul õnnestunud mõnele nukule kah õng kätte sokutada?
Kalapüügi ja töö vahel on seosed täiesti olemas, aga need ei ole nii otsesed, et mu nukud hakkavad kala püüdma – see oleks liiga lihtsustatud arusaam. Kalal olles on mul aega elu üle järele mõelda, see on palju suurem boonus, kui saad kilo või pooleteisese forelli. Kalal oldud aeg tuleb mitmekordselt tagasi ka siis, kui oled väga väsinud. Kala püüdes hakkavad tööle meeled, mida ei oska hästi aimata. Näiteks oled oma kalapüügi rutiinis ja ootamatult lendab jäälind või siniraag mööda ja ehmatab sind. See on ilus.
Tuleb sul mõni meelde mõni juhus, mis hiljem inspiratsiooni andis?
Päris niisugust juhust ei meenu, aga hämmastavaid hetki on olnud küll – näiteks siis, kui tegime kunagi „Laanetaguse suve“. See oli väga ilus suvi ja väga hea seltskond – Fred Jüssi, Rein Maran, Hillar Pärjasaar ja veel niisuguseid inimesi, keda elu poleks muidu võib-olla kokku viinudki. Miks ma seda räägin? Nad õpetasid mind väga palju loodust nägema. Millegipärast tuleb mulle meelde see, kui istusin suvehommikul jõe ääres – kell võis olla nii 3–4 vahel –, ja oli niisugune tunne, mida vahest tunned, et ei viitsigi püüda ega taha üldse midagi teha. Lihtsalt istud ja lõpmata hea on olla. Hea meelega jätaks hingamise kah järgi. Niisugune nirvaana-eelne seisund – küllap need, kes seda on tundnud, teavad, millest ma räägin.
Kui ma olin nii umbes pool tundi istunud, kuulsin äkki, et keegi tuleb minu poole. Üsna väike olend, mitte inimene. Ei olnud ka põder, oli väiksem hääle järgi. Istusin vaikselt jõe ääres, vesi vulises, vaikne linnulaul... Ja minust umbes kolme sammu kauguselt astus mööda kobras. Kui ta jõudis minu juurde, pidas hetkeks kinni, vaatas mulle otsa, siis keeras pea jälle tagasi ja sammus täpselt samas rütmis edasi. Tervitas mind ja astus oma teed.
See kohtumine oli nii hämmastav – ma olin talle üheaegselt kas liigikaaslane või puutükk, aga see, et ta mind tervitas, oli ilmne. Kartmata või võõrastamata, ma olin väga omaks võetud sel hetkel. Kas ma tookord kala sain või ei saanud, seda ma ei mäleta...
Näitlemine on ainult kolmandik sinu tööst, ülejäänu on muusika ja film. Kas neis valdkondades on sul kalapüügiga rohkem kokkupuuteid olnud?
Ei. Ma pole püüdnudki leida meelevaldseid seoseid, küll aga saab kalapüügil end laadida. Korzhets ükskord ütles, et kalameest nöögitakse, et ta läheb nagu reaalsusest ära, ei kannata seda reaalsust välja ja siis põgeneb selle eest. Et see on nagu viina kätte jäämine. Tegelikult on vastupidi – kalale minnes minnakse kunstmaailmast välja reaalsesse ellu. Ma olen seda ise kogenud. Linnast loodusesse minek on tegelikku maailma minek.
Ma ei tea kinomeeste hulgas ühtegi kalameest. Näitlejate hulgas on neid küll, näiteks Kuku (Arvo Kukumägi – toim.) on mu kamraad.
Me oleme varem korra kohtunud Vilsandi saarel lastekirjanik Juhan Saare juures. Kui palju kultuuriinimeste hulgas kalamehi on?
Ma olen Juhani juures korra käinud. Ta kutsus mind ammuilma külla, ühel hetkel ma võtsin kätte ja läksin. Käisime kalal ka, saime Juhani mõrrast ühe haugi.
Näitlejate hulgas on kalamehi veel, kui ma Viljandis olin, siis oli seal alati kindel käsi Arvo Raimo, kellel olid oma haugipüüdmise kohad. Guido Kangur on kalamees, Lauri Nebel on võrgumees. Minust on ka nüüd kõva kalamees tehtud (naerab), ehkki ma ise end teab mis kõvaks kalameheks ei pea. Tõsi, selle 20 aastaga olen ma ühtteist õppinud.





Kui tihti sa kalal käid?
Väike paus on tekkinud, viimati käisin kaks nädalat tagasi. Üks putukas, kes minu sees elab, ütleb täpselt, millal tuleb jälle minna. Ma olen tähele pannud, et ta räägib minuga noore kuu ajal.
Kuidas pere sinu kalapüügihobisse suhtub?
Väga fantaasiavaeselt selles mõttes, et enamik kalameeste lähedastest naisterahvastest räägib, et nemad ei taha kala puhastada ja üldse ei meeldi see kalalkäik ja haiseb ja... Vahel pean ma sellised asjad alla neelama.
Vaadatakse kõõrdi, kui hakkad spinninguga ukse poole minema?
Seda mitte. Meie teineteisemõistmine on tasemel, et saadakse aru: mulle meeldib, see on mulle kasulik ja vajalik. Ilus, kena ajaviide. Tõsi, minu naine on loomasõber ja talle ei meeldi lõbu pärast tapmine. Sellega ma pean ettevaatlik olema, et ma ei käiks kalal lõbu pärast.
Räägi oma perest, sa keerasid oma elus kolm aastat tagasi uue lehekülje?
Jah, minuga on nii läinud, et kodu oli üks perekond ja üks armastus ja kõik. See oli mu ideaal, mis kunagi enam ei täitu. Minu elu on läinud nõndamoodi, et olen palju kordi alustanud ja peaaegu sama palju kordi lõpetanud. Praegu on üks alustamise kasuks.
Heino, oled sa õnnelik?
Jaa – ma olen alati olnud õnnelik. Ma olen kõigi oma naistega õnnelik olnud, nad on mulle nii palju andnud, et mul ei ole virisemiseks mingit põhjust.
Ma tean, et sulle meeldib igal suvel pikk puhkus võtta. Kuidas kalapüük puhkuse sisse mahub?
Ma olen rändnäitleja ja mul on autos peaaegu alati spinning kaasas. Minu aktiivne tööaeg näitlejana moodustab päevast 45 minutit juhul, kui ma näitlejana laval esinen. Kui ma teen ka kaks või kolm etendust teises Eesti otsas, siis nende vahele mahub ikkagi mitu tundi niisugust aega, kus mul ei ole midagi muud teha, kui autos istuda. See oleks minust väga rumal. Seetõttu ongi mul autos spinning. Spinning on mu päikesepatarei ja antenn, millest ma vahepeal vajaliku laengu kätte saan.
Kuhu sa puhkama lähed ja kas kalapüük saab selle osaks?
Ma tahaks pojaga minna Ahja ürgorgu, seal on ilus. Ma küll ei tea veel, kas seal võib püüda ja millised reeglid seal kehtivad, aga ma teen selle enne selgeks. Ma nimelt üritan järgida seadusi nii palju, kui oskan ja suudan.
Ma teen nüüd lihtsa arvutuse. Sa olid 39-aastane, kui hakkasid kala püüdma. Kuidas see kõik sinu jaoks algas?
Ma mäletan seda väga täpselt, see võis olla kas 1992. või 1993. aasta suvel. Mul oli hirmus pohmell, ma ei suutnud kuskil püsida. Ainus, mis pähe kargas, oli see, et võtaks õnge ja läheks lihtsalt loodusesse. Mul oli mingi 10–15 aastat vana roostes konks ja tavaline lepatoigas, ussid kaevasin ise. Olin tookord väga räbalas olekus, aga kohe, kui ma ussi vette viskasin – see oli minu jaoks tundmatu koht Prandi jõe alamjooksul, Säreverest ülesvoolu –, oli kork kadunud ja ma sain poolekilose forelli. Ma ei teadnud, mis kala see on, aga ta oli väga ilus. Kokku püüdsin tookord mõne tunni jooksul seitse forelli. Pärast seda hakkasin uurima, mis kala see on ja kuidas seda püütakse, kuni lõpuks jõudsin välja kõvade asjatundjateni nagu Rein (Rein Truumets – toim.).
Said teada, et oled saanud hakkama suure kuriteoga ja ussiõngega forelli püüdnud?
Siis ma seda ei teadnud. Aga sel Prandi jõe lõigul tollal minu teada eriluba vaja polnud.
Poisikesena sa siis õnge vette ei pannud?
Ühe viidika ma poisipõlves tõesti sain, olin selle üle väga õnnelik. Tookord kõik teised said kala, aga mina ei saanud algul midagi ja see tegi õnnetuks. Aga siis hakkas ka minul üks viidikas otsa ja sain ta kätte.
Veidi aja pärast tulid aga tädi Helga ja naabripoiss Peeter Saar oma ema ja tädiga ning prouad hakkasid kurjustama, et mis ma kalale teinud olen. Et kas mul kahju ei ole, et ta niimoodi sipleb maas, visaku ma kohe tagasi. Mina muidugi viskasingi selle kala, kes oli veerand tundi kuival olnud, vette tagasi. Seda pilti ei unusta ma elu lõpuni – kala keeras kohe kõhu taeva poole ja jäi surnult vette lebama. Ei saanud ma kala, vaid ainult tapsin kala – seepärast, et ma kellegi käsku kuulasin, et ma ei teinud oma parema äratundmise järgi. See on mul senini meeles.





Sa oled juba kaks korda tapmise juurde jõudnud. Mis sul selle tapmisega on?
Ei tea. Võib-olla ei taha ma endale hästi tunnistada, aga teinekord on üpris valus nende esimeste hetkede juures, kui kala on veest välja tulnud. Ma lasen väga palju kala tagasi. Tapmise osas on mul välja kujunenud sisemine rituaal, et ma sellest üle saaksin, sest niimoodi ei saa ju püüda, kui pärast iga kala nutma hakkad. Nii ei tule asjast midagi välja.
Mida see lõbu pärast tapmine tähendas, et kui tapad, siis sööd või…
See on minu jaoks üks kriteerium küll, et tapetud kala peab minema söögiks. Mitte lõbu pärast. Need on ilusad sõnad, sest lõpuks on kalapüügi näol ikkagi tegemist kirega ja see on lõbule väga lähedal. Võimalik, et ma püüan endale õigustust leida, sest lõbu pärast tapmine on ikkagi vastik ja selle pärast tuleb Peetrusele kindlasti aru anda.
Oled sa enda jaoks üldse läbi mõelnud, et miks sa kalal käid?
Ei ole. Mis on see, mis rähnipoja puu otsa ajab? Veri! Seda seletada ei oska, ei saa ja pole võimalikki. Ma ei tea! Kindel on aga see, et kohe, kui ma jõuan jõe äärde, muutub kogu mu füsioloogia. Ma mõtlen teistmoodi, ma näen teistmoodi, ma tunnen lõhna teistmoodi.

Jätkub: Kalastaja 60, lk 55