ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 60 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST Jaxoni uudised
» Tõsine spinning tõsisele tegijale. Ralf Mae
» Konksupood nüüd ka Pärnus! Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Meriforellist ja meriforellijõgedest. Rein Järvekülg

» KOGEMUS
Koger, meie lapsepõlve kala. Harri Nurk
» Ahvena rihmamine. Raimo Kummer
» VIITANETI VÕRGUKOOL
Võrgupüügi korraldusest Soomes. Anneli Einman

» KOGEMUS
Kui koha võtab... Aleksei Antipchik

» ÄRITEKST
Arendusuudiseid Visionilt. Sven Kilusk

» PERSOON
Heino Seljamaa hetked forellivetel. Raimo Kummer

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Salapärased ained peibutussöötades, II osa. Rene Martin

» ÄRITEKST Polar Cooleri termokastid on abiks kuumadel suvepäevadel. Ralf Mae

» LEGEND
See vana ABU... Kalle Kroon

» ÄRITEKST
Kolm korralikku Volzhankat. Ralf Mae
» Garmin GPSMap 720(S). Raimo Kummer

» PAJATUS
Ühest õnnestunud forellijahist. Tauno Jürgenstein

» KALAVARUD Allveekalastuse mõjust veeökosüsteemidele. Tauno Jürgenstein

» IN MEMORIAM Mart Kangur. Hanno Kask

» EELINFO
Noorte kalastus- ja paadilaager toimub Võrtsjärve ääres

» VÕISTLUSED
Salacgriva Salmon 2011. Endrik Tõnsberg

» PAJAS JA PANNIL
Linaskite marineerimine. Ralf Mae

» KODULUGU Kalastusest Saare- ja Hiiumaal 19.–20. sajandi vahetusel. Sirje Pallo

» MAAILM
Lendõngega Floridas Sanibeli ja Captiva saarel. Aldo Ollik

» KALAMEES MUIGAB Kogunud Kaido Krass

» UJUMISE RISTSÕNA Kaido Krass

» KALASTAJA SISUKOOND 41–60
 
Ahvena rihmamine. Raimo Kummer



Ahvena rihmamine ehk püük suvesikuskatega
Tekst: Raimo Kummer

Rihmamiseks kutsutakse ahvenapüüki Peipsil suvesikuskatega. Miks see atraktiivne püük niisuguse nime on saanud, ei ole täpselt teada, kuid aktiivse võtu korral hakkavad paadisolijate käes sellise kiirusega jõhvi ja kala paati lappama, et iseenesest sobib nimi väga hästi. Vahel nimetatakse püügiviisi ka lihtsalt püügiks suvesikuskatega ja ka püügiks tuttidega. Ehkki heal lapsel on mitu nime, jääme meie selguse huvides edaspidi rihmamise juurde. Tõenäoliselt on tegemist kõige robustsema ja algelisema kalapüügiga, mida Eestis harrastatakse, kuid sellelgi on nii varustuse, kala otsimise kui püüdmise juures omad iseärasused, mida edukaks püügiks peab teadma. Ainsad kallid vajaminevad asjad rihmamiseks on paat ja mootor; ülejäänud varustuse, kui on veidigi käsitööoskust, saab kokku väga odavalt.
Hilissuvisel ja sügisesel Peipsil, kui kala on juba parves, on ahvena kättesaamine üsna lihtne – kes ikka ussi või landi vette laseb, see naljalt kalata ei jää. Püüda võib tavaliste vabinalantide, pöörlevate ja plekkidega, võdikuga või kolmest väikesest võdikust ja tinaraskusest koosneva rakendusega. Edukalt saadakse kala ka talisikuskaid üle paadiääre solgutades. Kuid n-ö vanakooli Peipsi mehed lähevad suvel ahvenat püüdma spetsiaalsete suvesikuskatega ja kui üles leitakse ilusa kala parved, võivad saagid küündida saja ja enama kiloni mehe kohta. Mõned rihmamist proovinud inimesed peavad seda igavaks, umbes nagu tursapüüki Norras, sest kui toituv kala on all, pole vaja teha muud, kui rakendus üle paadiääre visata ja taas välja kiskuda ning pole ime, kui pideva vehkimise tulemusena õhtuks käelihased valusaks jäävad.

Varustus
Rihmamisel kasutatav varustus, nagu öeldud, on lihtne ja robustne. Peipsi kohalikud kasutavad tavaliselt puupulgast veidi käepärasemaks voolitud ritva. Toorikuks sobib ideaalselt 2,5x3,5x35 cm puulatt, mille käepide jäetakse natuke jämedam, pitsiosa (kui seda üldse pitsiks saab nimetada) aga peenem. Käepidemesse keeratakse kolm kruvi, mille peale lapatakse tamiil. Rulli rihmamisel ei kasutata, see võtaks liiga palju aega. Pitsiotsast mõne sentimeetri kaugusele keeratakse paar keerdu teipi, et vältida ridva soovimatut lõhenemist, seejärel lõigatakse ridvaots vaibanoaga keskelt lõhki. Sellesse lõhesse kinnitatakse püügi ajaks jõhv. Igati püügikõlbuliku ridva valmistamiseks ei kulu üle poole tunni.
Püügiliiniks sobib ideaalselt 0,5–0,6 mm läbimõõduga monofiil ja nii jämeda jõhvi kasutamisel on omad põhjused. Esiteks lapatakse püügi ajal tamiil hooga paadipõhja ja jämedam jõhv ei lähe sassi; kui aga juhtubki minema, on seda lihtne jälle lahti harutada. Teiseks peab ahvenapüügi rakendus olema tugev. Tõsi – enamik inimesi on harjunud ahvenat püüdma kerge ja peene varustusega, kuid siis püütakse kalu ühekaupa ja mitte kümnete kilodega. Kolm, vahel ka neli ahvenat ühel liinil teevad aga sellist tantsu, et peenikesest jõhvist jääks üsna kiiresti järgi vaid räbalad. Uue rakenduse sidumine võtab aega ja kui sellega lõpuks ühele poole jõutakse, võib parve võtt juba läbi olla. Peenema rakenduse kasutamine ei muuda ka püüki tulemuslikumaks ehk selle järgi puudub lihtsalt vajadus. Lisaks on rakendusel sees ka mitu sõlme, mis peenikese tamiili veelgi nõrgemaks muudavad.





Kõige keerulisem osa püügivarustusest on sobiliku sikuska leidmine. Enamik püüdjaid teeb oma sikuskad ise või valmistab need mõni tuttav meister. Mõned suvesikud on mulle silma jäänud ka Peipsi-äärsetes kalastuskauplustes, kuid korraliku ja hästi töötavat mudelit ei ole ma seni veel näinud. Ehkki pildi pealt vaadates võib jääda mulje, et tegemist on suvalise kujuga tinaplönniga ja alla võib lasta ükskõik mida, saab reaalsel püügil üsna kiiresti selgeks, et nii see siiski ei ole. Olulised on siku kuju, mäng ja isegi värv.
Laias laastus kasutatakse kolme erinevat tüüpi sikuskaid: jäigalt kere külge kinnitatud konksudega, vabalt rippuva konksu ja üldse ilma konksudeta. Kõiki sikutüüpe ühendab vaid see, et need valatakse tinast ja loomulikult on kõiki tüüpe erineva kuju ja raskusega. Tina võib teatavasti olla väga erinevat tooni, parimaks suvesiku materjaliks peetakse nn kaablitina, kuid edukalt töötavad ka muu koosluse ja tooniga tinast tehtud sikud. Sobiliku kerekuju leidmine vajab aega ja katsetamist. Vanemate Peipsi meeste sikusid vaadates võib aru saada, et nende valamiseks on kasutatud puust vorme. Puuvormi tegemine on aga üsna keeruline, lihtsam on üritada vorm valada kipsist.
Kõige levinumad on jäigalt kere külge kinnitatud konksudega sikud, sest püük nendega on kõige tulemuslikum ja kiirem. Leili aetud ahvenaparv haarab nii punase lõngaga väikeseid kolmikuid kui sikut, vahel lausa nii aplalt, et kala on sikuska mõlema konksu küljes. Selliseid sikusid peaks kaasas olema kahes raskuses, ca 40- ja 80-grammistena, esimene sobib ideaalselt püügiks ankrus olles, teine triivides. Jäikade konksudega sikudel on ainult üks miinus – neid võib kuluda palju, sest Peipsi põhi on kohati kivine. Veel võib niisugune siku takerduda salavõrku või külge saada aastate jooksul järvepõhja jäänud rämpsu.
Põhja haakunud siku päästmiseks tuleb tegutseda kiiresti. Kui on selge, et tamiili enam vabastada ei jõuta, tuleb puidust sikuritv üle parda visata ja siis paadiga üles tagasi sõita, ritv uuesti kätte saada ja üritada sikuska ülalpool kinnijäämiskohta vabaks raputada. Kivi tagant see enamjaolt ka õnnestub. Kui siku on jäänud salavõrku või millegi muu suurema külge, tuleb appi kutsuda teine paat, kes peaks üritama objekti ankruga välja tragida. Minu selliseks omapäraseimaks „saagiks“ on vana ja roostes soome kelk.

Jätkub: Kalastaja 60, lk 35