ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 60 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST Jaxoni uudised
» Tõsine spinning tõsisele tegijale. Ralf Mae
» Konksupood nüüd ka Pärnus! Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Meriforellist ja meriforellijõgedest. Rein Järvekülg

» KOGEMUS
Koger, meie lapsepõlve kala. Harri Nurk
» Ahvena rihmamine. Raimo Kummer
» VIITANETI VÕRGUKOOL
Võrgupüügi korraldusest Soomes. Anneli Einman

» KOGEMUS
Kui koha võtab... Aleksei Antipchik

» ÄRITEKST
Arendusuudiseid Visionilt. Sven Kilusk

» PERSOON
Heino Seljamaa hetked forellivetel. Raimo Kummer

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Salapärased ained peibutussöötades, II osa. Rene Martin

» ÄRITEKST Polar Cooleri termokastid on abiks kuumadel suvepäevadel. Ralf Mae

» LEGEND
See vana ABU... Kalle Kroon

» ÄRITEKST
Kolm korralikku Volzhankat. Ralf Mae
» Garmin GPSMap 720(S). Raimo Kummer

» PAJATUS
Ühest õnnestunud forellijahist. Tauno Jürgenstein

» KALAVARUD Allveekalastuse mõjust veeökosüsteemidele. Tauno Jürgenstein

» IN MEMORIAM Mart Kangur. Hanno Kask

» EELINFO
Noorte kalastus- ja paadilaager toimub Võrtsjärve ääres

» VÕISTLUSED
Salacgriva Salmon 2011. Endrik Tõnsberg

» PAJAS JA PANNIL
Linaskite marineerimine. Ralf Mae

» KODULUGU Kalastusest Saare- ja Hiiumaal 19.–20. sajandi vahetusel. Sirje Pallo

» MAAILM
Lendõngega Floridas Sanibeli ja Captiva saarel. Aldo Ollik

» KALAMEES MUIGAB Kogunud Kaido Krass

» UJUMISE RISTSÕNA Kaido Krass

» KALASTAJA SISUKOOND 41–60
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Meriforellist ja meriforellijõgedest. Rein Järvekülg



Meriforellist ja meriforellijõgedest
Rein Järvekülg

Kes on meriforell?
Süstemaatiline kuuluvus:
Selts: Lõhelised (Salmoniformes)
Sugukond: Lõhelased (Salmonidae)
Liik: Forell (Salmo trutta)
Liigisisene vorm: Meriforell (Salmo trutta morpha trutta)

Seega kui küsida, et kas meriforell on lõheline või lõhelane, siis kindlasti mõlemat. Esimene on lihtsalt seltsi, teine sugukonna nimi. Selts on seejuures laiem, sugukond kitsam taksonoomiline üksus. Praegu Eestis elunevate kalaliikide osas lõhelaste ja lõheliste nimekiri siiski kattub. Peale forelli kuuluvad lõhelaste/lõheliste hulka veel lõhe, vikerforell, siig ja harjus. Varem kuulusid lisaks eelnimetatutele lõheliste hulka ka tint ja haug, praeguseks on viimased süstemaatikute poolt omaette seltsidesse paigutatud (Mikelsaar, 1984; Ojaveer, Pihu jt, 2003).
Vahel tekitab peamurdmist ka küsimus – kas sugukonnast rääkides tuleks kasutada nimetust lõhelased või lõhilased. Põhimõtteliselt tuleks lähtuda sellest, kas tunnusliigi nimeks on „lõhe“ või „lõhi“. Kuna eesti keeles loetakse praegu õigeks liiginimeks mõlemat, siis võib põhimõtteliselt kasutada ka mõlemat sugukonna nime versiooni.

Kuidas meriforelli ära tunda
Üldjuhul tunnevad ka vähese kogemusega kalastajad ära selle, kas tegemist on lõhelasega või mitte. Kahtluse korral on selgeks tunnuseks rasvauime olemasolu tagaseljal. Täppide-tähnide olemasolu kala kehal näitab, et tegemist pole harjuse, siia või rääbisega. Ka vikerforelli ja forelli eristamine tavaliselt probleemiks pole – vikeri lai roosa vööt küljel on kindlaks ja hästi märgatavaks eristumistunnuseks. Kas aga tegu on lõhe või forelli ja kas jõe- või meriforelliga, see pole alati üldsegi üheselt selge.
Üldiselt on nii, et jõe- ja meriforelli noorjärke (tähnikuid) välimuse järgi üksteisest eristada pole võimalik. Väga tõenäoliselt on osadel forelli noorjärkudel geneetiline soodumus merre laskumiseks juba sünnist saadik olemas, kuid välimuses see esimesel eluaastal mitte kuidagi ei kajastu. Alles pärast smoltifitseerumist (hõbedaseks laskujaks muutumist) saab selgeks, kes noorjärkudest merre laskuvad ja meriforellideks muutuvad. Väike osa meriforelle smoltifitseerub aastaselt, põhiline osa kaheaastaselt, üksikud isendid ka kolme- või nelja-aastaselt. Need, kes merre laskuvad, kasvavad kiirelt ning muutuvad suurteks ja hõbedasteks, n-ö korralikeks meriforellideks. Kui nad paari aasta pärast suguküpsetena jõkke kudema naasevad, pole neid enamasti raske eristada püsivalt jões elanud jõeforellidest. Viimased on oluliselt väiksemad ja värvikamad.
Forelli ja lõhe jões elavate noorjärkude (tähnikute) eristamine üksteisest on suhteliselt lihtne, kuid vajab praktilist kogemust. Kui kunagi on forelli ja lõhe tähnikuid koos nähtud ning keegi on ära näidanud, kumb on kumb, siis tavaliselt neid hiljem enam segi ei aja. Kõige selgemaks tunnusteks on enamasti rasvaime tipp, mis forellil on punane, lõhel aga hallikas-rohekas. Samuti on lõhe tähnikutel tavaliselt selgelt ära tuntavad nn näpujäljed keha külgedel, keha üldtoon on oliivikarva. Punaseid täppe küljejoonest allpool enamasti pole. Sabauime sisselõige on lõhe tähnikul suurem ja teravam, sabavars madalam.
Kui aga praktiline kogemus puudub ja käepärast on ainult paar noorjärku, mis kõik näivad suhteliselt ühtemoodi (rasvauime tipp näib nagu oranzhikas, sõrmejäljed külgedel nagu oleks ja nagu poleks ka), siis ei pruugi asi sugugi selge tunduda ning enamasti ei aita sel juhul ka käsiraamat. Kuna jõgedes esineb ka hübriide, jääb vahel mõne noorjärgu liigiline kuuluvus segaseks isegi vilunud spetsialisti jaoks. Mõnevõrra segasemaks teeb olukorra ka see, et paljudesse meie jõgedesse asustatakse igal aastal lõhe noorjärke, kasvanduse-lõhed on aga sageli looduslikest veidi erineva välimusega.




Suurte täiskasvanud meriforellide ja lõhede eristamine üksteisest pole kogenud kalastaja või kaluri jaoks enamasti eriliseks probleemiks, kuid algaja kalastaja ning lõhe- ja meriforellipüügiga mitte tegeleva kaluri jaoks on sageli kõik suured hõbedased rasvauimega kalad lõhed. Nagu noorjärkude puhul, nii pole ka suurte suguküpsete meriforellide ja lõhede eristamiseks olemas ainult ühte absoluutselt kindlat välistunnust. Määravaks on enamasti erinevate tunnuste kompleks.
Lõhe on tavaliselt suurem, sabavars on tal madalam, meriforellil kõrgem. Sabauime tagaserv on lõhel sissepoole kumer ja teravamate tippudega, meriforellil on sabauime tagaserv sirge või väljapoole kumer. Lõhel asub silm ninamikust kaugemal, kohakuti suu tagaservaga, meriforellil asub silm ninamikule lähemal ning ei ulatu suu tagaservani. Lõhel on tähne külgedel vähem, need on väiksemad ja x-kujulised, enamasti asuvad mustad tähnid ülalpool küljejoont, seljauimel puuduvad. Meriforellil on tähne rohkem, need on suuremad ja ümaramad, vahel ka pruunikad, sageli on tähnidega ka seljauim. Üldmuljelt on meriforell töntsakama kehaga, lõhe on nooljam, ninamik ja sabavars teravamad/peenemad. Räägitakse, et mõni vana kalur tegevat lõhel ja meriforellil pea eksimatult vahet ka pimedas kalu sorteerides – kala sabavart pidi üles tõstes jääb lõhe paremini pihku kinni. Käsiraamatutes tuuakse sageli välja erinevused lõhe ja meriforelli sahkluu laba ja varre osas.
Isiklikult arvan, et kui eelnevate tunnuste abil kalu eristada ei suudeta, siis ei aita ka sahkluu uurimine asja selgemaks teha. Pigem jäädakse hätta juba sahkluu üles leidmisega, rääkimata siis veel selle kuju ja hammastuse erinevuste tuvastamisest.
Nagu noorjärkude puhul, nii jääb ka täiskasvanud meriforellide ja lõhede eristamisel mõne isendi liik vahel lõpuni segaseks. Sel juhul võib tegemist olla ka hübriidiga.

Elutsükkel
Meriforelli kudepaikadeks on jõgedes-ojades olevad kärestikud ja kiirevoolulised kivise-kruusase põhjaga lõigud. Kudepesa tunneb enamasti ära selle järgi, et jõe põhjal on näha heleda laiguna kiviklibu hunnik. Tavaliselt on kudepesa läbimõõduks 0,5–1 m, vahel tekivad aga jõkke suured pesaalad (läbimõõduga 1,5–2,5 m), kus on koos mitmed kudepesad. Hilisemad kudejad kaevavad varasemate pesad ümber. Kudemine toimub oktoobris-novembris ning mari areneb kudepesades kevadeni.
Pärast suurvee tipuperioodi, kui veetemperatuur jões kiirelt tõusma hakkab, kooruvad marjast vastsed. Esialgu jäävad vastsed paariks nädalaks jõe kaldaäärsesse madalvette, peagi aga liiguvad suuremaks kasvades üle jõesängi laiali. Esimesel eluaastal jääb enamik noorkalu kodukärestikule, kudepaikade vahetusse lähedusse; liikuvamaks muutuvad noorjärgud alates järgmisest kevadest. Siis rändab osa kalu uute elupaikade otsingul üle jõe laiali. Sobivate olude korral jääb suur osa tähnikutest aga ikka oma kodukärestikule. Kaheaastaseks saamisel teeb suurem osa tulevastest meriforellidest läbi füsioloogilised muutused, muutub hõbedaseks ning rändab merre. Väiksem osa jääb veel aastaks jõkke koos tulevaste jõeforellidega.
Meres algab tavaliselt kiire kasvu periood. Kui jõeelu perioodil kasvasid noorjärgud ca 10 cm aastas, siis meres juba 15–20 cm aastas. Suguküpsuse saabudes, enamasti pärast teist mereelu aastat, tõusevad sugukalad jõgedesse kudema. Enamik eelistab seejuures oma kunagist kodujõge.

Jätkub: Kalastaja 60, lk 18