ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 59 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Kalastusvarustus mõistliku hinnaga
» Bioline – biolagunev monofiil keskkonnateadlikele
» Kauplus Salmoga Kalale nüüd avatud ka Tartus. Ralf Mae
» B8shieldi konksukaitsmed. Ralf Mae
» Enne paadihooaja algust... Hanno Kask

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud

» ÄRITEKST
Head materjalid osavatele kätele. Hanno Kask

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Latikas, kala ema. Leili Järv

» EELINFO
Kalastus- ja paadilaager Võrtsjärve ääres

» KOGEMUS
Raskuskorgi ja putukaga meriforelli jahtimas. Aldo Ollik

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Salapärased ained peibutussöötades. Rene Martin

» SALMO ÕNGEKOOL
Bologna õngega jõgedel ja kanalitel. Aleksei Volitšenko

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Säinapüügist nakkevõrguga. Anneli Einman

» PERSOON
Riho Västrik, Siberis lihtsalt varuja. Randel Kreitsberg

» LEGEND
Rapala, põhjanaabrite legendaarne landitootja. E. Treufeldt

» ORGANISATSIOON
IGFA ja kalarekordid. R. Kreitsberg

» ÄRITEKST
Kevadised landiuudised Savage Gearilt. Tarmo Erlich
» Uute mõrramaterjalide eelised. Anneli Einman

» KALAVARUD
Euroopa angerjas, ohustatud liik kogu maailmas. Ain Järvalt

» KORD ON KORD
Harrastuspüügiõiguse soetamise võimalused avardusid. Herki Tuus

» Mootorpaatidega Suur-Emajõe vesikonnas. Aimar Rakko

» TOIMUMISED
Röövpüügivahendid Rannarahva Muuseumis. Hanno Kask
» Läänemere hobikalastajad kohtusid Rootsis. E. Tõnsberg
» Lõhenõupidamine Keskkonnaministeeriumis. E. Tõnsberg

» VARIA

» ÄRITEKST
Garmin GPSMAP 720(S). Ralf Mae

» EELINFO
Tuulekala Festival 2011

» KODULUGU
Kalastusest Peipsi põhrarannikul 19.–20. sajandi vahetusel. Sirje Pallo

» VÕISTLUSED

» MAAILM
Krevetipüük Yucatani poolsaarel. Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» RÕÕMURISTSÕNA
Kaido Krass
 
PERSOON
Riho Västrik, Siberis lihtsalt varuja. Randel Kreitsberg
Intervjuu: Randel Kreitsberg, fotod Riho Västriku erakogust

Riho Västrik on looduse-, matka- ja telemees, kelle jaoks kalapüük on olnud elu lahutamatu osa lapsepõlvest peale. Püüdnud nii Eestis kui kaugetel Siberi tundra- ja taigajõgedel, on Riho osaks nii kalapüügi hasartsem kui ka pragmaatilisem pool. Siberis kutsutakse niisugust meest varujaks. Varuja on mees, kes hoolitseb selle eest, et kaaslastel oleks, millega kõhtu täita.



Sina oled vist juba mitmendat põlve kalamees?
Vanaisast ma ei tea suurt midagi peale selle, et ta oli kõva kala- ja jahimees. Kahjuks mu isal ei olnud võimalust vanaisalt kalapüüki õppida, sest vanaisa lasti 1941. aastal maha. Minul isalt õppimisega probleemi polnud – isa oli kalamees ja mina kasvasin, peos. Isal tuli ligi 60 püügikorda hooaja jooksul ja ma mäletan, kuidas ta tegi tööl ikka päevi ette, et nädala lõpus saaks reede vabaks võtta ja kalale minna. Nii me isaga ja vennaga koos käisime. Mu vanematel on isegi üks foto, kus ma 3–4 aastaselt sõnnikuhunniku juures labidaga usse otsin.
Millised olid sinu lapsepõlve kalaveed?
Kuni minu 8. eluaastani elasime perega Mõisakülas. Paarikümne kilomeetri kaugusel sealt on Õisu järv, mis oli tollal n-ö meie järv; ma olen lapsest saadik ujuvundadega koha püüdnud. Meil oli isaga alati kauplemist, kumb meist vennaga kalale kaasa saab. Isal oli kõigi jaoks markeeritud eri värvi ketasunnad ja võistlus käis selle peale, kes saab oma kala välja tõmmata.
Kui ma olin 8-aastane, kolisime Pärnu jõe äärde ja siis tuli ümber harjuda, hakata n-ö punniga või korgiga püüdma. Türi lähedal oli kaks jõge: Pärnu ja Lokuta, viimane oli meil isegi levinumaks püügikohaks. Selleks ajaks, kui me seal püüdma hakkasime, olin ma juba kõva kalamees, tõsine tegija. Naljakas oligi see, et me olime kogu senise elu Õisu peal kalal käinud, aga nii kui Türile ära kolisime, saime Pärnu jõest kohe rekordi, 6,3-kilose haugi. Hiljem sai isa veel suuremaid – nii koha kui haugi rekord on tal 8 kg.
Siis tekkis kalapüüki paus. Valmisolek oli kogu aeg olemas, aga ei olnud võimalusi, sest muid tegevusi oli palju, üliõpilasmalevad ja muu seesugune. Kuni lõpuks viis tööelu mind sellistesse kohtadesse, kus kala ja kalapüük on hoopis teistsugune kui meil.
Mäletad sa üldse oma esimest kalalkäiku ja esimest kala?
Jaa. Kui mina olin 4- ja vend 2-aastane, läksime kogu perega esimest korda Õisu äärde. Varasemaid kalapüüke ma selgelt ei mäleta, aga seda küll – vend keeldus kala välja tõmbamast, ütles, et tahab veel püüda, minul oli juba nii palju aru peas, et sain söödakala püüdmisega hakkama.
Lapsepõlvest mäletan veel maimuga ahvenapüüki. Kõiksuguseid erinevaid viise sai proovitud, nagu ikka maal kombeks. Kui ma olin 5-aastane, saime elussöödaga meie ainukese angerja. Seda mina välja ei tõmmanud, ma magasin sel ajal paadis, kui see saadi. (Naerab.) Küll aga mäletan, kuidas ma hiljem kodus hoovi peal sellega ringi käisin ja tüdrukuid ehmatasin – see oli vägev.



Mis su lemmikpüügiviis on? Unnapüük?
Vaat ei oska öelda, aeg on edasi läinud. Und on muidugi vahva: jätad ööseks sisse ja hommikul lähed nagu mustkunstnik kaabut kergitama, et kas on või ei ole. Veel sel suvel käisime suguvõsaga Õisul ja tundsin, et see unnapüük mulle ikka täitsa meeldib. Minu vend ja poeg läksid hommikul spinningut loopima, aga meie isaga võtsime teise paadi ja karjatasime undasid – olime järve keskel, loksusime ja vaatasime binokliga, mis undadega toimub. Kui mõni end ümber keeras, aerutasime vaikselt kohale. Jah, mulle meeldib niisugune püük.
Aga need päris suured püügid on olnud ikka spinninguga ja Kaug-Põhjas, Taimõri poolsaarel ja Leena deltas. Ma olen valmis ööpäev läbi järjest loopima, kui vaja on, kannatlikkust mul jätkub. Ekspeditsioonidel on mul kombeks, et uude kohta maabudes lähen kohe „traditsioonilisele proovipüügile“. Telgi panen enne üles, et juhuks, kui äkkvihm tuleb, on asjad kuivas, aga esimene asi on ikka ümbruskonna veed kiirelt loopides läbi käia, et näha, kas midagi liigub. Hiljem, kui söök on söödud ja kõht täis, lähen ja püüan pikemalt.
Millised on sinu lemmikkohad ja -püügid Eestis?
Eestis olen ma viimastel aastatel teinud paraku sellist püüki, mis ei ole mulle seni tulemust andnud. Ma õpin nimelt põhjarannikul meriforellipüüki, minu praeguse õpetaja nimi on Gennadi Skromnov. Tavaliselt ongi nii, et Gennadi saab kõrval kala ja meie pojaga konstateerime selle peale, et jah, kala on. Kolm või neli aastat oleme praeguseks kummipükstega meres käinud kala saamata, aga mind see ei häiri. Loomulikult ühel heal päeval ma tahan saaki ka saada, aga praegu ma suudan veel vaimustuda sellest perspektiivist – olla laines, jalad maas ja kergelt heiluda seal. Tavaliselt on ka õhtupäike... See on täiesti võrreldamatu minu muude kalapüügi kogemustega.
Eestis on kalapüük minu jaoks pigem juhuslikku laadi. Ja pole ka väga vajadust, sest ma olen viimastel aastatel igal kord kuu või kaks käinud ekspeditsioonidel, kus mul on võimalus midagi muud püüda.
Mida kalapüük sinu jaoks tähendab? On see eesmärk omaette või ainult matka osa? Kelleks sa end kalamehena pead?
Saak ei ole mul üldse eesmärk, samas võin ma teinekord minna rohkem hasarti, kui on kohane. Matkal on kalapüük muidugi ka osa toitlustusest – meie matkade puhul isegi väga suur osa ja me arvestame sellega. Kui sa oled 45 päeva inimasustusest 500 km kaugusel ja kogu su kaasa võetud toit on ühekülgne, peamiselt mingid konservid, siis on värskel kalal lisatoiduna väga suur tähtsus. Vahel ma tunnen ennast nagu varujana – minu püügist sõltub, kas terve kamp saab õhtul kvaliteetset toitu või peab leppima tavapäraste konservidega.



Varuja võib päris uhke tunne olla? Ürgseid instinkte tagant turgutav...
Jah, aga see on rohkem enda peas. Õnneks on meil tavaliselt grupis ka teisi mehi, kes suudavad midagi varuda.
Millise püügivarustuse sa ekspeditsioonidele kaasa võtad?
Ma võtan väga lihtsa kokkupandava teleskoopspinningu, sest ausalt öeldes me ei tohikski seal ametlikult püüda. Samas oleme mitteametlikult alati asjaomastele teada andnud, et me toitume püütavast kalast ja nad arvestavad sellega. Isegi Venemaal on kalastuslitsentsid, aga selleks, et mulle seda litsentsi väljastama hakata... Oludes, kus ma käin, on see täiesti absurdne.
Tavaliselt ma võtan kaasa alla meetriseks kokku käiva ridva, millest mul väga kahju ei ole, kui midagi peaks juhtuma – kuigi lõhkuda ei tahaks kunagi midagi. Ketas on küll seesama, millega ma koduski püüan. Landid olen valinud üsna juhuslikult, peamiselt erinevad plekid. Eelmisel aastal pöörasin esimest korda tähelepanu sellele, milliste lantidega kala tuli ja näiteks nelmade landid pildistasin üles.
Milliseid lante sa peamiselt kasutad?
Teadlikult ei ma neid vali. Võtan neid, mida Gennadi ja mu oma poeg soovitavad. Aga näiteks paalia püüdmiseks kinkis üks Taimõri kunstnik mulle isetehtud landi, mida nemad selle kala puhul kasutavad. See on tehtud roostevabast lusikast ja töötab väga hästi. Taimeni jaoks on neil tehtud ka kunstlikud hiired, aga taimenit pole mina veel saanud.
Taimõril on pirakad, kilosed ja suuremadki harjused, mis võtavad pea igasugust plekklanti. Leena ülemjooksul püüdsime samuti harjuseid, aga seal tegime seda kärbsega. Hoopis teistmoodi püük oli. Leena harjused olid väiksemad, sellised 25 cm-sed, neid panime kaheksa tükki korraga pannile. Sellist praadimist nimetatakse koreapäraseks. Leena ülemjooksul käis harjusepüük nii, et kui nägime, kus nad veepinnal mängivad, lõikasime metsast paraja pikkusega malaka, sidusime kunstkärbsed konksu otsa ja lasime vee peale. Silmaga pidi nägema, kus kala oli ja kui harjus haaras, tuli kohe haakida. Väga hasartne püük oli.
Kuidas te viimasel korral nende suurte nelmade peale sattusite?
Oi, see oli küll uskumatu! Paljunäinud venelasest kolleeg ütles, et ta pole elu sees kuulnud, et nelma üldse landi otsa tuleks. Nelmal ei ole hambaidki, kui paned talle näpu suhu, siis tunned, et on täiesti siledad mokad. Aga ilus kala on, väga maitsev pealegi. Tookord ta võttis lanti, sellist 16-grammist piklikku plekki, aga ainult teatud päevade jooksul. Siis oli nii, et vise ja mats!, kohe otsas– selline 75 cm pikkune, korralikult mängiv elukas. Kui kala kätte võtsid ja hoidsid teda käega vöö kõrval, siis saba rippus maani. Tegid järgmise viske, mats!, jälle otsas. Mul ei olnud mitte mingeid abivahendeid, ei kahva, kongitsat...
Algul ma ei teadnud täpselt, kuidas nelmat peab väsitama, et see otsast ära ei läheks – kas tohib sikutada kõvemini või on oht, et võib landi suust välja tõmmata? Polnud ju kellegi käest küsida kah mõnesaja kilomeetri raadiuses. 75 cm oligi meil miinimumpikkuseks – Vassili ütles, et alla selle pidi kuivavõitu olema. Meil oli üks söögikast, mille kaas oli umbes nii pikk; selle järgi vaatasime.

Järgneb: Kalastaja 59, lk 53