ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 59 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Kalastusvarustus mõistliku hinnaga
» Bioline – biolagunev monofiil keskkonnateadlikele
» Kauplus Salmoga Kalale nüüd avatud ka Tartus. Ralf Mae
» B8shieldi konksukaitsmed. Ralf Mae
» Enne paadihooaja algust... Hanno Kask

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud

» ÄRITEKST
Head materjalid osavatele kätele. Hanno Kask

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Latikas, kala ema. Leili Järv

» EELINFO
Kalastus- ja paadilaager Võrtsjärve ääres

» KOGEMUS
Raskuskorgi ja putukaga meriforelli jahtimas. Aldo Ollik

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Salapärased ained peibutussöötades. Rene Martin

» SALMO ÕNGEKOOL
Bologna õngega jõgedel ja kanalitel. Aleksei Volitšenko

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Säinapüügist nakkevõrguga. Anneli Einman

» PERSOON
Riho Västrik, Siberis lihtsalt varuja. Randel Kreitsberg

» LEGEND
Rapala, põhjanaabrite legendaarne landitootja. E. Treufeldt

» ORGANISATSIOON
IGFA ja kalarekordid. R. Kreitsberg

» ÄRITEKST
Kevadised landiuudised Savage Gearilt. Tarmo Erlich
» Uute mõrramaterjalide eelised. Anneli Einman

» KALAVARUD
Euroopa angerjas, ohustatud liik kogu maailmas. Ain Järvalt

» KORD ON KORD
Harrastuspüügiõiguse soetamise võimalused avardusid. Herki Tuus

» Mootorpaatidega Suur-Emajõe vesikonnas. Aimar Rakko

» TOIMUMISED
Röövpüügivahendid Rannarahva Muuseumis. Hanno Kask
» Läänemere hobikalastajad kohtusid Rootsis. E. Tõnsberg
» Lõhenõupidamine Keskkonnaministeeriumis. E. Tõnsberg

» VARIA

» ÄRITEKST
Garmin GPSMAP 720(S). Ralf Mae

» EELINFO
Tuulekala Festival 2011

» KODULUGU
Kalastusest Peipsi põhrarannikul 19.–20. sajandi vahetusel. Sirje Pallo

» VÕISTLUSED

» MAAILM
Krevetipüük Yucatani poolsaarel. Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» RÕÕMURISTSÕNA
Kaido Krass
 
KOGEMUS
Raskuskorgi ja putukaga meriforelli jahtimas. Aldo Ollik
Meriforellipüük putuka ja raskuskorgiga on kalastusviis, mis ühendab endas nii spinningu kui lendõnge funktsioone. Väliselt on tegemist spinningupüügiga, kuid söödana kasutatakse tehisputukat ning selle vajalikku sügavusse viimiseks spetsiaalset raskuskorki. Minul tekkis huvi eeltoodud püügiviisi vastu juba mõnda aega tagasi.

Tekst: Aldo Ollik


Meriforell

Minu huvi raskuskorgi ja putukaga püügi vastu sai õigupoolest alguse lendõngepüügist. Nimelt käisin aastakese mere ääres visalt lendõngega vehkimas ja saavutasin sellega küll olulise edasimineku parema käe füüsilises arengus, kuid ei saanud ainsatki kontakti kalaga. Siinkohal märgin ära, et lendõngega saab merest meriforelli kätte küll, kuid minul see ei õnnestunud. Enamasti oli püüki segavaks asjaoluks tuul, teisalt jättis soovida heitekaugus – lendõngega on nimelt väga raske heita putukat nii kaugele, kus kala tavaliselt asub. Samas oli teada, et mujal maailmas, eeskätt Põhjamaades, putukaga forelli ikkagi saadakse.
Kõik see andis tõuke, et internetist raskuskorgiga püügi kohta rohkem infot otsida ja enda jaoks sobiv komplekt kokku panna. Enamik infost püügiviisi kohta on veebiavarustes saadaval taani- ja rootsikeelsetel saitidel – just Taani ja Rootsi rannikul on püügiviis ka kõige rohkem levinud. Minule valmistas asja juures rõõmu lisaks veel ka see, et putukaid saab edasi siduda ja sidumispink ei lähe rooste.

Varustus
Üldiselt kõlbab raskuskorgi ja putukaga püüdmiseks seesama varustus, mida kasutatakse harilikul spinningupüügil meres. Meriforellipüügiks mõeldud ritv pikkusega 2,7 m ja rohkem sobib hästi; minul on kasutuses tipupaindega 2,75-meetrine Shimano Nexave. Vahel olen mõelnud soetada veel ühe ridva, mis oleks vähemalt 3-meetrine ja täispaindega (nagu taanlased putuka ja raskuskorgiga meriforelli püüdes kasutavad), aga seni olen siiski jäänud ühe ridva juurde.
Rullina kasutan valdavalt Shimano 4000 suurusklassi rulli, millel on eraldi reguleeritav tagasidur. Niisugune lahendus meeldib mulle seepärast, et siduri tugevust saab kiiresti muuta ja täpseks timmida. Kas kasutada esi- või tagasiduriga rulli, on püügiviisi juures maitseasi, püügi tulemuslikkuse seisukohalt siduri asukoht mingit rolli ei mängi. Vabalt võib kasutada ka nõks väiksemat, 3000 suurusklassi rulli.
Pealiiniks kasutan ma harilikku monofiili läbimõõduga 0,3 mm, rullipoolile mahub seda umbes 120–150 meetrit. Nööri kasutamise osas mul raskuskorgi ja putukaga püügil kogemus puudub, ent internetis leiduva püügiviisi käsitleva info kohaselt tundub, et nööri kasutamine pealiinina ei ole raskuskorgiga kalastajate hulgas eriti populaarne.
Raskuskorkide valik on suhteliselt lai. Erinevad tootjad (meie kauplustes saada näiteks Balzeri, Milo jt toodang) pakuvad ujuvaid, aeglaselt uppuvaid ja kiirelt uppuvaid raskuskorke. Kõige enam püütakse aeglaselt ja kiiresti uppuvate raskuskorkidega, mis kaaluvad 15–25 grammi. Minu komplektis saab enim püügiaega kiiresti uppuv 20-grammine Balzeri raskuskork. Kui võimalik, võiks raskuskorgi valida läbipaistva, aga kõlbab ka piimjasmatt või kergelt sinakas. Värviliste, eriti erksates toonides korkide kasutamisse mul usk puudub.
Silikoonstopper paigaldatakse pealiinile raskuskorgi ja pöörla vahele selleks, et kaitsta raskuskorki heitel tekkida võivate vigastuste eest. Stopperi ülesanne on toimida amordina, pehmendina; mingit muud ülesannet sel ei ole. Stopper tuleks valida võimalikult suur, päris pisikesed selleks ei sobi, kuna kipuvad raskuskorgi kaalu ja heidetel tekkivate pingete tõttu katki minema.
Pöörlana võiks kasutada spetsiaalset raskuskorgi jaoks tehtud n-ö kolmekordset pöörlat. Selle ülesanne on hoida ära pealiini ja lipsu keerdumine püügil. Meie kaubanduses olen näinud niisugust müügil ainult Salmo poodides.
Lipsuna kasutatakse peamiselt väiksema nähtavuse tõttu vees fluorkarboonist lipse läbimõõduga 0,25–0,28 mm ning pikkusega 2,5–3,3 meetrit. Mina olen kasutanud ka monofiilist lipse ning julgen praegu väita, et reaalselt tuntav vahe puudub. Tänasel päeval on mul raske selles küsimuses ka võrdlusmomenti leida, sest teisi raskuskorki ja tehisputukat meriforellipüügil kasutavaid kalastajaid meil veel naljalt mere äärest ei leia. Ainus vahe, mille poolest fluorkarboonist lips tavalisest monofiilist lipsust ehk nõks parem on, seisneb selles, et fluorkarboon on jäigem ja hoiab vees paremini sirgu.
Lipsu pikkuse määrab enamasti ära kasutatava ridva pikkus. Lips võiks soovitavalt olla 15–20 cm ridvast lühem;pikem võib hakata heidet segama. Tihti kasutatakse kahe söödaga varustatud lipse, sealjuures on eespool tavaliselt väiksem krevetiimitatsioon ja tagapool nigli- või ogalikuimitatsioon. Samas tasub meeles pidada, et iga lisasõlm võib osutuda nõrgaks kohaks rakenduses ja jätta teid esimese sööda põhja takerdumisel ilma kogu rakendusest.

Järgneb: Kalastaja 59, lk 30