ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 59 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Kalastusvarustus mõistliku hinnaga
» Bioline – biolagunev monofiil keskkonnateadlikele
» Kauplus Salmoga Kalale nüüd avatud ka Tartus. Ralf Mae
» B8shieldi konksukaitsmed. Ralf Mae
» Enne paadihooaja algust... Hanno Kask

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud

» ÄRITEKST
Head materjalid osavatele kätele. Hanno Kask

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Latikas, kala ema. Leili Järv

» EELINFO
Kalastus- ja paadilaager Võrtsjärve ääres

» KOGEMUS
Raskuskorgi ja putukaga meriforelli jahtimas. Aldo Ollik

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Salapärased ained peibutussöötades. Rene Martin

» SALMO ÕNGEKOOL
Bologna õngega jõgedel ja kanalitel. Aleksei Volitšenko

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Säinapüügist nakkevõrguga. Anneli Einman

» PERSOON
Riho Västrik, Siberis lihtsalt varuja. Randel Kreitsberg

» LEGEND
Rapala, põhjanaabrite legendaarne landitootja. E. Treufeldt

» ORGANISATSIOON
IGFA ja kalarekordid. R. Kreitsberg

» ÄRITEKST
Kevadised landiuudised Savage Gearilt. Tarmo Erlich
» Uute mõrramaterjalide eelised. Anneli Einman

» KALAVARUD
Euroopa angerjas, ohustatud liik kogu maailmas. Ain Järvalt

» KORD ON KORD
Harrastuspüügiõiguse soetamise võimalused avardusid. Herki Tuus

» Mootorpaatidega Suur-Emajõe vesikonnas. Aimar Rakko

» TOIMUMISED
Röövpüügivahendid Rannarahva Muuseumis. Hanno Kask
» Läänemere hobikalastajad kohtusid Rootsis. E. Tõnsberg
» Lõhenõupidamine Keskkonnaministeeriumis. E. Tõnsberg

» VARIA

» ÄRITEKST
Garmin GPSMAP 720(S). Ralf Mae

» EELINFO
Tuulekala Festival 2011

» KODULUGU
Kalastusest Peipsi põhrarannikul 19.–20. sajandi vahetusel. Sirje Pallo

» VÕISTLUSED

» MAAILM
Krevetipüük Yucatani poolsaarel. Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» RÕÕMURISTSÕNA
Kaido Krass
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Latikas, kala ema. Leili Järv
Latikas (Abramis brama L.), paiguti tuntud veel ka kui kala ema, kärnanina, lahn, lasn, lapakas, labakas, lehtjas, libanik, lips, preks, prõks, latik, preeks, prõks; inglise k bream; saksa k der Blei; rootsi k braxen; soome k lahna; vene k leštš; läti k plaudis, on kiiruimsete klassi kuuluva pärisluuste alamklassi karpkalaliste seltsi sugukond karpkalased latikate perekonna ainus esindaja meie vetes.


Latikas.

Kuidas tegu, nõnda nägu
Latikas on suur, külgedelt lamendunud, kõrge turjaga kala. Keha kuju sõltub otseselt elutingimustest: mida soodsamad need on, seda kõrgema turjaküüru latikas endale kasvatada suudab. Lapikuid külgi katavad suured, ent õrnad soomused. Kukla tagant lähtub piki selga soomuseta joon. Ega see tegelikult päris paljas olegi, lihtsalt selles piirkonnas kasvavad soomused on oluliselt väiksemad kui küljejoonel. Pulmade ajal ei ole aga suurusel tähtsust ja kõik soomused kirjatakse ühtviisi tugeva helmeskattega üle.
Igati lugupeetud vee-elukana on latika kõht valkjashele ja selg tume – rohekaspruun, mustjassinine või tumehall. Noortel ja edevatel kaladel on küljed hõbevalged, vanematel tagasihoidlikult hallikad. Latika kõik uimed on hallid. Lähemal vaatlusel märkab, et selja- ja pärakuuimed on märgatavalt tumedamad. Värvuse intensiivsus sõltub veekogust, nii võivad mõned kalad olla ka lausa mustjad. Sama kala rinna- ja kõhuuimed on aga alati ülejäänutest heledamad. Üksikutel isenditel võib sabauimest leida isegi punakasmusti toone.
Latika pärakuuim on sugulasliikidega võrreldes oluliselt pikem. Kohe esimesel pilguheidul hakkab silma, et sabauime alahõlm on ülahõlmast tunduvalt pikem. Ka kala ninamik on pikk. Sellesse mahutab lahedalt ära pronksja vikerkestaga ümbritsetud silma läbimõõdu.
Ninamikust allpool asub poolalaseisune ja natuke vildakas suu. Miks see nii on, seletab Märjamaa kandi vanarahvas: latikas olla kord paha suuga Vanaisa osatanud, mille karistuseks tehtudki teotaja suu viltu. Latika kõige kindlamaks eristustunnuseks on põikilõikega ühes reas asetsevad neeluhambad.

Kärnanina, kus su kodu on?
Latikas on laialt tuntud kalaliik. Teda kohtab Euroopas põhja pool Alpe ja Püreneesid kuni Valge- ja Barentsi mere vesikonnani (Petšoora jõeni) välja. Idasuunas ulatub looduslik levila Kaspia- ja Araali mereni.
Latikas kui liik jaguneb mitmeks erinevaks vormiks. Meilgi tuntud latikas on paigakala, seevastu Musta ja Kaspia mere vesikonnas leidub kõrvuti paigalise eluviisiga latikale ka tema poolsiirdevorm. Poolsiirdelatikas elab ja toitub meres, kuid soodsate kudemistingimuste leidmiseks võtab ta ette reisi jõgede alamjooksule. Kolmas latikavorm, nn väikesekasvuline roolatikas, elab Araali meres, Ili jõe deltas ning Jašhani järves (Türkmenistan).
Meie siseveekogudes on latikas teada-tuntud ja tavaliselt arvukas liik, kes moodustab meie umbes 170 suuremas järves, aeglase vooluga suuremates jõgedes ning riimveelises rannikumeres suuri parvi. Reeglina tõusevad ka meie Läänemeres elavad latikad kudeajaks jõgedesse, aga poolsiirdelatikast meil siiski rääkida ei saa. Rannikumeres on latika kudemist täheldatud Matsalu lahes. Kummaliselt kombel ei ole latikat nähtud Lääne-Eesti saarte jõgedes-järvedes.
Latikas on vee hapnikusisalduse suhtes üsna leplik, taludes hästi ka järske muutusi. Lühema aja vältel saab ta hakkama isegi 0,4–0,5 ml/l (hüpoksia- e hapnikupuuduse piir on 2,0 ml/l), seda muidugi sõltuvalt veetemperatuurist ja soolsusest. Teatavasti langeb hapnikusisaldus veetemperatuuri tõustes ja sama temperatuuriga soolane vesi sisaldab alati vähem hapnikku kui mage vesi. Edukaks hakkamasaamiseks, s.t kasvu ja arengu tagamiseks, vajab aga latikas neljakraadises vees ühe kehakaalu kilogrammi kohta keskmiselt 12–16 cm3 hapnikku.
Ligi 50 aastat tagasi introdutseeriti (toodi sisse) latikas ka Siberi veekogudesse, nimelt Obi jõkke ja Ubinski järve. Umbes samal ajal lasti latikad ka Balhaši järve Kasahstanis. Kõikjal oma uutes kasvupaikades sai ta vähemalt esialgsetel andmetel suurepäraselt hakkama. Milliseks on kujunenud nende asurkondade saatus tänaseks, mul kahjuks andmed puuduvad.

Kui midagi heliseb, tuksub ja tuikab...
...siis alluvad ürgsele kutsele kõik vähemalt 5–9-aastased labakad. Nüüd liituvad parvedega ka suuremad, muidu meelsamini üksikult uitavad kalad. 12–16 kraadini soojenenud kevadvees liigutakse ühiselt veekogu madalamatesse osadesse, kus leidub eelmise aasta kulu: hõredalt seisvaid kuivanud pilliroovarsi, paljandunud taimejuuri või luhataimi. Sobivaim koht kudemiseks on umbes põlvekõrguses vees, kus sügavust 30–70 cm. Selle paiga leiavad alati isased, kes seal siis emaseid justkui koju ootama jäävad. Kui inimene oma tegemistega veekogu ei muuda, püsivad latikakoelmud aastakümneid samades paikades.
Latikas on kuderände ajal äärmiselt ettevaatlik. Kui koelmule tõusvat parve häirida, lahkuvad latikad sealt teise, võib-olla küll mitte nii soodsasse, kuid see-eest turvaliselt vaiksemasse paika. Mõnikord ollakse sunnitud marja heitma kaldast eemale sügavasse vette, kus kudu on määratud hukule. Et latikate vaikusevajadusega rändel tõsi taga on, sellele viitab näiteks 19. sajandil Rootsis kehtestatud latika kudeaegne kirikukellade helistamise keeld. Ei ole sarnaste kaitseaktsioonide korraldamine tundmata meilegi – nimelt käisid kalurid palumas Võru garnisoni ülemat, et see katkestaks latika kudemise ajal garnisoni trummarite väljaõppe Tamula järve ääres ja enamasti võeti palvet ka kuulda.

Jätkub: Kalastaja 59, lk 22