ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 58 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Allahindlused Trofees
» Saba tihendusmass Autoeksperdilt.
Hanno Kask

» VARIA
Narva jõel jäid kalamehed hätta
» Harrastuspüügi võimalustest 2011. aastal
» Kalapääsude rajamiseks laekus taotlusi 140 miljoni eest

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Elussünnitaja emakala
Arvo Tuvikene

» KOGEMUS
Ahvena sikutipüügist Peipsil.
Ralf Mae, Pavel Margulis

» SALMO SIKUTIKOOL
Põiklant ja talvine ultra light.
Valeri Sikirzhitski

» PERSOON
Jaanus Tamkivi – kalastajate oma mees valitsuses.
Raimo Kummer

» KOGEMUS
Sepaonuga koha püüdmas.
Ralf Mae, Alvar Heiste

» KALAMEHE ABC
Ellujäämine talvistes ohuolukordades.
Rauno Klemm

» ÄRITEKST
Muckboot saapad on soojad ja mugavad.
M. Reinmann

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Talvised söödauudised.
Rene Martin

» KORD ON KORD
Ikka see vana asi – röövpüük!
K. Kuusk

» ÜHISTEGEVUS
Biotoobitööd Tatra jõel.
Tauno Jürgenstein
» Et oleks rohkem kala, osta õigeid asju!
Tauno Jürgenstein

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Kohapüügist nakkevõrkudega.
Anneli Einman

» SALMO KALAMEHEJUTT
Kaks apsakat, kaks õnnelikku lõppu.
Kaido Krass

» IN MEMORIAM
Karl Plutus.
Vladislav Korzhets

» KALAKOTT
14,3-kilone haug Keeri järvest

» VÕISTLUSED

» MUREMEELI
Murettekitavatest asjaoludest Süda-Eesti forellijõgedel.
Kaido Krass
» Kui p**se juhib pead ehk PJP.
Rein Truumets

» EELINFO
2011. aasta kalastus- ja paadilaager Võrtsjärve ääres

» MAAILM
Nikaraagua idaranniku kalavetel.
Toomas Mikkor

» TÕSI TAGA
Innovaatilised võimalused kalastusmaailmas.
Hanno Kask

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» SUURE KALA RISTSÕNA
Kaido Krass

 
MAAILM
Nikaraagua idaranniku kalavetel.
Toomas Mikkor
Nikaraaguasse minnes oli kohe selge, et tuleb minna vee äärde. Aga kui kaardid ja raamatud said põgusalt läbi uuritud, kiskus asi segaseks. Läänerannik jäi kohe välja, sest juba pealiskaudsel uurimisel selgus, et see on turistidest üle ujutatud – vaja on vaid tripadvisor lahti lüüa ja võib veenduda, et iga teine postitus käib lääneranniku kohta. Üle jäid Solentiname'i saarestik hiiglasuures Nikaraagua järves, Corni saared ja kauge Puerto Cabezas idas. Saared on alati ligitõmbavad ja soolane vesi põnevam kui mage, seega sai Solentiname'i saarestik kerge südamega tulevikku lükatud.
Sõelale jäid niisiis Puerto Cabezas ja Corni saared. Kui leidsin internetist juba ei-tea-mitmenda turisti postituse, et Puerto Cabezases pole midagi teha, hakkas kaalukauss vägisi sinna poole vajuma. Koht, kus turistil midagi teha pole, on harilikult koht, mis on veel ära trampimata ja lagastamata. Lõplik otsus langes hetkel, kui nägin pilti Cayos Miskitost, saarestikust, kus kalastavad Puertost ja selle ümbrusest pärit kalamehed.


Hommik Krukira sadamas.

Ütlen kohe ära, et Cayos Miskitosele ma ei jõudnudki ja kaugel avamerel vaiadele ehitatud kaluriküla jäi mul nägemata. Minu teekond sinna lõppes Puerto sadamas armeekapteni kabinetis. Head inglise keelt rääkiv ohvitser näitas mulle kaardil asuvat madalrõhkkonda ja ütles, et sellest tuleb kindlasti torm või koguni orkaan ja ta ei soovita mul merele minna.
Algul arvasin, et mees blufib. Et ta ei taha, et sinna läheks kaameraga võõramaalane, sest mis seal salata – kogu Miskito rannik, sealhulgas ka Cayos Miskitos, on üks suur kokaiini vaheladu. Vahel tuleb seal ette arusaamatusi, mis lahendatakse enamasti tulevahetuse abil. On siis vaja mõnd gringot kõike seda tunnistama – ükskõik, kas elavalt või surnult. Muide, gringodeks peetakse seal kõiki kahvanägusid, olenemata sellest, kust sa tuled.
Siiski olid mu kahtlused kapteni ebaobjektiivsuses üleliigsed. Madalrõhkkond keris ja keris, kuni sai endale nime Matthew ja tundus, et see kihutab otse üle Cayos Miskitode. Igatahes saatis armee sõjalaeva, et sealt kala, kilpkonni, vähke, krabisid ja molluskeid püüdvad tuhatkond kalurit Puertosse tuua. Kord on orkaan juba Cayosed maatasa teinud, tookord evakuatsiooni ei tehtud. Õigemini tehti, aga liiga hilja – päev peale orkaani toodi Cayostelt ja selle ümbruse vetest Puertosse laibamäed...
Sadama lähedal tutvustati mulle Celiat, ligi neljakümneaastast tumedanahalist naist. Ei hakanud küsima, on ta kreool, garifuna või keegi muu. Põhiline oli see, et tal oli oma kalapaat koos meeskonnaga. Viimase kõrvalt pidas ta veel Rasta baari ja tegeles väikestviisi kala kokkuostuga.
Kurtsin Celiale oma muret, et halb ilm tõmbas mu Cayostele mineku plaanile kriipsu peale ja uurisin, ega tal mereleminekut plaanis pole. Isegi kui tal oleks see plaan olnud, poleks ta seda mulle öelnud. Oleks hoopis seletanud, et kalalkäik võetakse ette vaid minu pärast ja seepärast tuleb ka rohkem raha välja käia.
Torm oli tulekul ja eelmisest vihmast juba tükk aega möödas, seetõttu polnud Puerto lähedal saaki loota. Paaripäevane kuiv ilm tähendas seda, et jõest ei tulnud sogast vett, selge veega aga kala naljalt võrku ei roni. Sportlikke püügivahendeid Celia ega ka ükski teine mu tuttav ei tunnistanud ja uusi tutvusi ei hakanud enne tormi looma. Mul oli vaid üks päev, siis pidi saabuma Matthew. Leppisime kokku, et teeme järgmisel hommikul võrgupüügi Puertost veidi lõuna pool.
Et morni tuju veidi leevendada, läksin oma hotelli perenaise Eufemiaga kalaturule. See oli õige samm! Mida kõike seal ei olnud – suured vaagnad kaladega, üks parem kui teine, igas suuruses krevette, odavad kui pori, umbes supikana koiva suurused vähisabad, hinnaga alla 10 Eesti krooni tükk, siis veel krabisid või ainult nende sõrgu, värsket kalmaari... Kõike seda, mida Eestis võib vaid unes näha! Kõik oli värske ja nägi ilus välja. Kauba kohale olid seatud päikesevarjud, kalad ning muud mereelukad aga kaetud jäätükkidega.
Meie eesmärk oli osta kilpkonnaliha. Mina polnud seda varem söönud, aga selles linnas oli kilpkonnaliha kõige odavam liha. Kõik miskitod on selle peal üles kasvanud. Perenaine lubas teha mulle kilpkonnalihast erinevaid toite ja kuna ma ei osanud ise õigeid tükke osta, tuli ta kaasa.




Puerto Cabezase kalaturg, kus on müügil linna kõige odavam kilpkonnaliha. All vähisabad, mille tükk maksab üheksa Eesti krooni.

Kilpkonnaliha lett nägi välja üsna kurb. Kurvaks tegid selle nukra ilmega kilpkonnapead. Poeletil vedelev seapea pole kunagi mingit kaastunnet äratanud, suure merekilpkonna omaga aga oli teisiti. Kui perenaine kuulis, et soovin kilpkonnalihast toite, tegi ta suured silmad – seni olevat ta võõramaalastelt kilpkonnade söömise eest vaid hurjutada saanud. Veel ei mõistnud ta, kust võtavad valged võõramaalased endale julguse neid õpetama tulla, et mida võib küttida ja süüa ning mida mitte. Ütlesin talle, et see on meie rassi eripära – mingi looma- või linnuliik peaaegu viimseni maha tappa ja siis viimaseid isendeid fanaatiliselt kaitsma hakata. Poleks valgeid, oleks ookeanid täis vaalasid, Ameerika kubiseks piisonitest ja meredesse jaguks kilpkonni, kaladest rääkimata. Perenaine vaatas mind kui ilmutust ja ütles, et nad mõtlevad üsna samamoodi, aga et üks gringo niisugust juttu räägib, tulevat talle üllatusena.
Järgmisel hommikul oli mereleminek. Celia helistas, et on kohe kohal ja pangu ma end valmis... ja saabus alles kahe tunni pärast. Mere ääres selgus, et valmis pole ei paat ega võrgud. Alles nüüd toodi bensiini, kusagilt loivas keegi, võrk õlal. Hilisel hommikutunnil saime paadi lõpuks kaldast lahti. Kohe sai ka selgeks, et ega püügist midagi head loota ole. Seda oli näha paadikapteni ja tema abilise nägudest – mõlemad olid kui matustel. Celia, vana mõrd, ajas nad ilmselgelt välja ainult selleks, et mulle raha eest näitemängu korraldada. See on normaalne, et igas uues kohas saad kõigepealt paar korda petta. Hea, et see juhtus siin, Puerto külje all. Vedas, et ma Celia korraldatud retkega mitmepäevasele Cayoste ekspeditsioonile ei läinud...
Paadiks oli oma kuus meetrit pikk kitsas plastikust panga, väga sarnane Mehhiko lanchadele. Paat olevat tehtud Hondurases. Päramootori valik oli neil õnnestunud, seetõttu tegime üsna kiiret sõitu. Veidi enne esimest Puertost lõunasse jääva neeme tippu võeti hoog maha ning visati ankur sisse. Ankruköie külge seoti selis ja jäme, umbes viiesentimeetrise silmaga tamiilvõrk lasti üle parda. Võrk lasti sisse allatuult, ilma mootorit kasutamata. Paat ise seoti võrgu lõppu. Nüüd ootas meid ees kaks tundi loksumist, pärast mida võrk välja võeti.
Et igavust peletada, üritasin teha Celiaga juttu, aga jätsin selle üsna pea katki. Selgus, et ta ei tea siinsest ümbrusest kuigi palju. Kui muidugi välja arvata baaripidamine, narko- ja litsikaubandus ning veidi ka kala kokkuost.

Järgneb: Kalastaja 58 lk 118