ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 58 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Allahindlused Trofees
» Saba tihendusmass Autoeksperdilt.
Hanno Kask

» VARIA
Narva jõel jäid kalamehed hätta
» Harrastuspüügi võimalustest 2011. aastal
» Kalapääsude rajamiseks laekus taotlusi 140 miljoni eest

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Elussünnitaja emakala
Arvo Tuvikene

» KOGEMUS
Ahvena sikutipüügist Peipsil.
Ralf Mae, Pavel Margulis

» SALMO SIKUTIKOOL
Põiklant ja talvine ultra light.
Valeri Sikirzhitski

» PERSOON
Jaanus Tamkivi – kalastajate oma mees valitsuses.
Raimo Kummer

» KOGEMUS
Sepaonuga koha püüdmas.
Ralf Mae, Alvar Heiste

» KALAMEHE ABC
Ellujäämine talvistes ohuolukordades.
Rauno Klemm

» ÄRITEKST
Muckboot saapad on soojad ja mugavad.
M. Reinmann

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Talvised söödauudised.
Rene Martin

» KORD ON KORD
Ikka see vana asi – röövpüük!
K. Kuusk

» ÜHISTEGEVUS
Biotoobitööd Tatra jõel.
Tauno Jürgenstein
» Et oleks rohkem kala, osta õigeid asju!
Tauno Jürgenstein

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Kohapüügist nakkevõrkudega.
Anneli Einman

» SALMO KALAMEHEJUTT
Kaks apsakat, kaks õnnelikku lõppu.
Kaido Krass

» IN MEMORIAM
Karl Plutus.
Vladislav Korzhets

» KALAKOTT
14,3-kilone haug Keeri järvest

» VÕISTLUSED

» MUREMEELI
Murettekitavatest asjaoludest Süda-Eesti forellijõgedel.
Kaido Krass
» Kui p**se juhib pead ehk PJP.
Rein Truumets

» EELINFO
2011. aasta kalastus- ja paadilaager Võrtsjärve ääres

» MAAILM
Nikaraagua idaranniku kalavetel.
Toomas Mikkor

» TÕSI TAGA
Innovaatilised võimalused kalastusmaailmas.
Hanno Kask

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» SUURE KALA RISTSÕNA
Kaido Krass

 
KOGEMUS
Sepaonuga koha püüdmas.
Ralf Mae, Alvar Heiste
Kohapüügist silikoonvõdikutega tahtsin kirjutada juba pikka aega. Olen ise Emajõel tõsisemalt koha püüdnud viis viimast aastat ja selle aja jooksul kohanud jõe ääres igasuguse varustuse ja teadmistepagasiga kalamehi, kes enda sõnul kõik koha peal väljas. Nende seas on olnud kogenud kohapüüdjaid, kes suudavad kala saada ka sealt, kus ülejäänud seltskond mitu tundi ainsagi võtuta on pildunud, aga sageli ka niisuguse varustuse ja püügitehnikaga spinningumehi, kellele on piltlikult öeldes punase värviga mütsi peale kirjutatud, et mina küll koha ei saa. Paraku kohtab neid viimast tüüpi kalastajaid jõe ääres märksa enam nendest, kes õhtul sudakaga koju lähevad. Miks enamus kalastajatest ilma kohata jääb? Mida nad valesti teevad? Kalastaja käis neile ja paljudele teistele küsimustele vastuseid otsimas päris kaugel, mitmesaja kilomeetri taga Soome lääneranniku jõgedel.



Alvar Heiste ehk Sepaonu
Tänase loo peategelane on Alvar Heiste, kalastusfoorumites tuntud kui kasutaja Sepaonu, sõpradele lihtsalt Sepp või Sepa. Nagu hüüdnimest järeldada võib, on Alvar ametilt sepp, kellel pole mingi probleem valmistada eksklusiivne keskaja stiilis kroonlühter või massiivne riidenagi. Aga lisaks oskusele metalliga meisterlikult ringi käia on Alvar ka väga kõva kalamees. Kalahull sõna otseses mõttes.
Mina tutvus Alvariga sai alguse 2000-ndate aastate alguses tänu ühisele õngitsemishuvile. Juhtusime Väinjärvel mõned korrad koos linaskit püüdma, siis tuli linaskihullus Endla järvel ja nii see läks. Teadmistelt ja kogemustelt on Alvar minu tutvusringkonnas kindlasti üks kõvemaid kalamehi, kelle poole ma ei häbene pöörduda, kui mõnes küsimises nõuannet vajan. Alvar suhtleb aktiivselt kalameestega nii Eestis kui piiri taga, kalastab meil ja mujal, tegeleb veidi Põhja-Norra kalareisidega ning ookeanil kalastamiseks vajaliku varustuse (aga mitte ainult) müügiga. Sellest Norra-teemast kasvaski omal ajal välja väike kalastustarvete e-pood (www.sepikoda.ee), kus praegusel ajal on lisaks ookeanivarustusele müügil palju muudki tarvilikku, sealhulgas ka käesolevas loos jutuks tulevat võdikupüügi varustust. Aga et asi liiga reklaamiks kätte ei läheks, me e-poest siinkohal pikemalt ei räägi.
Võdikuhaigusesse nakatus Alvar 10 aastat tagasi ja praeguseks on see tõbi kujunenud üsna raskekujuliseks. Peamiseks püügiobjektiks on koha, aga vahel tuleb ette kõrvalepõikeid ka haugi ja ahvena juurde. Alvar rõhutab, et kohapüügi alal peab ta end Emajõe „kohade hirmu“ Erkki Juroneni õpilaseks. „Keegi peab sind kättpidi kohapüügi juurde tooma, näitama, kuidas kogu protsess algusest lõpuni käib ja sa pead ka kala saama,“ räägib ta asja kohta ise. „Minu esimene triiv Erkkiga Suur-Emajõel andis mulle kaks koha, mispeale nõudsin kohe uut triivi. Erkki aga ütles konkreetselt ei – et lähme hoopis kaldasse pilduma. See võttis mu alguses mossitama, aga pärast särasin. Nii tekib innustus ja usk, et on võimalik koha saada ka sellistest kohtadest, kust sa varem pole saanud. Edasi arened iseseisvalt, kuni hakkad märkama pisiasju ja tekivad küsimused. (Alguses oled nii kogenematu, et ei oska küsida ega märgata.) Siis otsid neile vastuseid, püüad, katsetad, kuni lõpuks paneb keegi sulle käe õlale ja ütleb, et nüüd oled kohamees.“
Kui tegin Alvarile ettepaneku minna sügisel Suur-Emajõele, püüda seal võdikutega paar päeva koha ning rääkida püügiviisist lähemalt, ilmnesid ootamatult mitmed takistused. Suurim neist oli see, et möödunud sügisel ei olnud Emajões kala – koha ei tulnud mingil põhjusel jõkke. Teda saadi korralikult küll Peipsist ja Võrtsjärvest, aga Emajões langesid spinningumeeste saagiks ainult üksikud sudakad. Küllap mäletate – ka „Kalamehejuttude“ saates jäi võttegrupp mõlemal korral märkimisväärse saagita.
„Aga lähme Soome,“ pakkus seepeale Alvar.
Oktoobri kolmandal nädalal veetsimegi kolm päeva Lääne-Soome jõgedel, püüdsime koha ja tõdesime, et kalamehena on Soomes ikka hea elada. Püügiretke tulemuseks oli suu-kõrvuni-tüüpi rahulolev nägu, termokastitäis kohafileed ja käesolev lugu.


Paarikilone koha, mis Eestis võtaks püüdja suu laiale naerule, on Soomes üsna tavaline.

Alustuseks leppisime Alvariga kokku, et mina olen mängult täiesti algaja spinningumees, kes ei tea asjast eriti midagi, aga tahab hakata võdikutega näiteks Suur-Emajõel koha püüdma. Alustasin Alvari pinnimist niisuguste küsimustega, mida võiks esitada üks täiesti „roheline“ kohapüüdja ja sedamööda, kuidas teadmised kogunesid, liikusin edasi peensustele. Et teemast ülevaatlikku pilti saada, võtame kohapüügi n-ö pulkadeks lahti, räägime sobilikust varustusest, selle rakendamisest, püügi strateegiast ja taktikast, kohavalikust, võdikutest, nende värvidest ja paljust muust.
Veel on vajalik rõhutada, et kõik järgnev kehtib peaasjalikult kohapüügi kohta jões ning haug ja ahven on sisse toodud vaid episoodiliselt – niipalju, kui see on vajalik mõne erinevuse paremaks selgitamiseks või rõhutamiseks.

Varustus
Edukas kohapüük algab õigest varustusest. Kui näiteks haugi puhul pole kuigi suurt vahet, kas püüame monofiili või nööriga, jäigema või pehmema ridvaga, siis kohapüügil on need erinevused sageli määrava tähtsusega. Meie kohasaak sõltub vägagi otseselt varustusest, millega me püüame ning kuidas selle elemendid omavahel ja püügitingimustega kokku klapivad. Antud tingimustesse sobimatu varustusega võime loopida päev läbi, saamata sealjuures kätte ainsatki koha, samal ajal kui teine kalamees kõrval aina kalu paati tõstab.
Ritv. Alvari arvates peab kohapüügiritv olema jäik ja seda mitmel põhjusel. „Paljud kalamehed ütlevad pehme ridva kohta, et näe, mul on hästi tundlik ritv. Nad peavad tundlikkuseks seda, et nende ritv paindub hästi. Kohapüügil ei ole see hea, hoopis jäik ritv on tundlikum. Mina väidan, et tundlikkus on see, kui sa saad jões koha püüda nii, et sa ridvaotsa ei vaata ja kõik toimuv on tunda läbi ridva. Pehme ritv on voolus nagu viiner – kui sa magad võdiku põhjajõudmise toksu maha või ei märka seda, veab vool niisuguse ridva kohe looka. Väga levinud on küsimus stiilis „aga millal te aru saate, et võdik on põhjas?“ – märk sellest, et ritv on pehme ja toksu polegi võimalik märgata. Vahest on püügipaigas nii kõva vool, et pehme ridvaga ei saagi üldse aru, mis toimub – toksu ei näe, vool lohistab võdikut mööda põhja, ritv on lookas ja mängib jne. Siis öeldakse, et mul pole tunnetust,“ räägib Alvar.
Jäik ritv on kohapüügil vajalik veel seepärast, et kalamehel on väga sageli vaja kala jõuga juhtida. „Minult on küsitud, et kuidas sa nii jäiga ridvaga püüda saad, sellel pole ju mingit tundlikkust. Aga tuleb paari-kolmekilone koha küsija „tundlikule“ ridvale otsa ja see on hetkega rõngas, U-kujuline. Niisuguse ridvaga pole võimalik kalale mingit survet avaldada. Hakkab koha minema paadi alla ankrunööri poole, tõmban mina ta oma jäiga ridva abil jõuga ära, aga pehme ridvaga püüdja on hädas,“ räägib Alvar.
Kolmandaks peab ritv olema jäik, et kala paremini haakida. Koha suu on luine, pehme ridvaga tõmmatakse haakimise ajal ritv paindesse, aga konks lõuga ei tungi või tungib halvasti, nii et kala tuleb väljakerimise ajal otsast. Jäiga ridvaga õnnestub koha haakimine oluliselt paremini.
Jäiga ridva eelist koha haakimisel illustreerib Alvar näitega. „Just sügisel oli meil üks juhus. Püüdsime, paadikaaslasel oli 10–30-grammise testiga pehmem ritv ja tulemus oli see, et 70% kaladest läks otsast. Ta ei haakinud lihtsalt ära! Järgmisel päeval võttis ta mind kuulda, vahetas ridva 20–50-grammise heitevõimsusega jäigema toki vastu ja olukord muutus kohe. Päeva lõpuks oli tal ehk vaid 10% äraminekuid.“
Ridva sobiva pikkuse määrab ära see, kas püütakse paadist või kaldalt. Paadist saab püüda lühemaga, kaldalt on reeglina vaja pikemat. Alvaril on ka paadist püüdes kasutusel 2,7-meetrine latt, aga ta ütleb, et vabalt saaks püüda ka 2,4-meetrisega. Sõltuvalt püügitingimustest (kui võsane on kallas, kui palju on kalda ääres kupulehti, kui kaugel on esimene astang püüdjast jne) sobib kaldalt püüdmiseks 2,4–3-meetrine ritv.
Kui pärin Alvari arvamust pehmete värviliste tipuotstega spetsiaal-võdikuritvade kohta, mida mitmed maaletoojad pakuvad, ütleb ta, et ühest tõde ei ole. „Kui sa vaatad, mis mujal maailmas toimub ja milliseid ritvu valdavalt pakutakse, siis polegi võimalik leida 2,7-meetrist ja 20–50-grammise heitevõimsusega spets-jigiritva. Ei tehta sellist! Need, mida pakutakse, on ikka 2,1- või 2,4-, vahel isegi 1,8-meetrised ning suhteliselt väikese testiga ridvad. Terve maailm ei kalasta Emajõel, püütakse pigem vähese vooluga jõgedes või järvedes. Niisuguse püügi tarvis tehtud ridvad ongi oluliselt väiksema heitevõimsusega. Emajõel aga ei tee 10–30-grammise testiga ridvaga eriti midagi – heidetavad raskused on liiga suured, ritv jääb pehmeks.“


Alvar on seisukohal, et kalamehel peab paadis olema võimalikult mugav ja kõik vajalik käepärast, sestap on iga asjal oma kindel koht ja ülesanne.

Alvar peab siiski vajalikuks lisada, et jäik ritv pole asi, millega peab ilmtingimata kaasa minema. Vastavalt tingimustele võib püüda ka pehmemaga, aga kalamees peab aru saama, et hea ritv on samavõrd efektiivne iga kohapüügi elemendi osas. Sellega peab olema hea visata antud püügitingimustesse sobivat raskust; kerimisel peab olema terve tee hea tundlikkus; püüdja peab teadma, kus tema võdik parajasti asub (seda mõjutavad nööri läbimõõt, pea kaal ja voolutugevus) ja mis sellega toimub; võtu korral peab saama koha korralikult ära haakida ning suuremat kala vajadusel ka juhtida. Kui kogu püügiprotsess viskest kuni koha väljavõtmiseni on nende kriteeriumite järgi paigas ja ühtviisi efektiivne ning mugav, on ritv antud tingimustesse sobiv.
Rull. Optimaalne rull võdikutega kohapüügil jääb 2500–3000 suurusevahemikku. Vahemikku seepärast, et osadel tootjatel on 2500 suurus ligikaudu sama suure pooliga kui teistel 3000. „Üldiselt on nii, et hea rull on kallis rull. Raha eest saab kõik head asjad – kerge ja sujuva käigu, korraliku nöörilaotamise, laitmatult töötava siduri jms,“ ütleb Alvar. „Enamus nööriprobleeme – oi, mul on kehv nöör, jääb kuidagi imelikult poolile, läheb sassi – saavad tegelikult alguse sellest, et rull ei laota korralikult.“ Mõistagi ei pea kõik kalamehed ostma mitme tuhande kroonist rulli, vabalt saab püüda ka odavamaga, aga siis on oluline jälgida, et rull mähiks nööri korralikult, et poolile ei jääks nöörilõtke, poollahtiseid keerde jms. Lõtkud kipuvad heidetel naaberkeerde kaasa võtma ja tekib sasi. Kui rull ei mähi korralikult, siis seda puudust likvideerida ei ole võimalik. Aitab ainult uue rulli ostmine.


Vahtplastist võdikulaused lisavad püügile mugavust – kõik võdikud on kenasti silme all ega jookse mööda paati laiali. Pildi keskel olev suur roheline kohver koosneb kahest kastist, kaalub tugevalt üle 10 kg ja on servani võdikuid täis. Jigistunud meeste asi.

Osade tootjate puhul (näiteks Daiwa kallimad mudelid) on võimalik rulli komplekteerida nii, et korpus ja ülekanne on ühe suuruse (näiteks 3000) omad, pool aga teise suuruse (näiteks 2000 või 2500) oma, mahutades nii vähem pealiini. Niisugune võimalus on nööriga püügil väga praktiline – jääb vähemaks kõikvõimalikku monofiiliga täitmist ja väljalend on parem.
Esi- või tagasiduri osas on Alvari kindel eelistus esimene. „Tagasiduriga rullide kasutajate suust kuuleb sageli kurtmist stiilis annab-annab-ei-anna järgi jne. Tagasidur ei saa juba ehituslikult olla nii töökindel kui esisidur. Ühtegi n-ö lipulaevaks peetavat kallist tipprulli, millel on need kõige-kõige omadused, ei toodeta tagasiduriga. Lisaks on esisiduriga rullid tükk maad kompaktsemad.
Miskipärast on levinud väärarvamus, et esisidurit on ebamugav kasutada ja tagant on parem reguleerida. Mina vaidlen sellele vastu – kui sa saad käe rulli taha panna, saad sa ju alati käe ka ette panna ja sellest asendist sidurit keerata. Tehke mulle selgeks, mille poolest tagasidur on mugavam?“ küsib Alvar.
Rullivaliku võib muuta keeruliseks see, et tootjad kipuvad sageli oma toodangu reklaamimisel n-ö liiga tarka juttu ajama – intelligentsed molekulid, peened õlid, ulmelised õhuvoolud, magnetid jne. Alvari arvates peab kalamees säilitama külma pea ja endale teadvustama, et tootjal on vaja see rull maha müüa – muud mõtet targal jutul sageli pole. Kalamees kas ei vaja nii peeni omadusi või ei tunneta nende kasulikkust. „Hea küll, nende hulgas on ka asjalikke asju, kasvõi see uus mähkimissüsteem, aga suur osa on ikkagi mull,“ ütleb ta.
Rulli puhul maksab tähelepanu pöörata veel ühele asjaolule. Nimelt tuleks jälgida, et landi põhja kinnijäämise korral ei tõmmataks rakendust jõuga enda poole nii, et kogu koormus langeb nööripidi loogale ja nöörimähkija rootorile. Enamasti aga just nii tehakse ja tulemuseks on see, et rullid hakkavad kõrisema, kahisema jm imelikke hääli tegema ning logisema – korpuses olev mehaanika ei pea niisugustele koormustele vastu. Et rull püüdjat kaua teeniks, tuleks nöör enne jõuga venitamist poolilt järgi anda, keerata vabanenud osa mitu keerdu näiteks ümber jopevarruka ja tõmmata siis. Oluline on jälgida, et võdikut põhjast lahti tõmmates ei koormataks läbi pooli, nöörilaoturi ja võlli üle rulli mehaanikaosa.


Jäik ritv on koha haakimisel suureks abiks, kuna sudaka suu on küllaltki luine. Pildil ideaalselt ülalõuast haagitud koha – klassika, nagu Alvar ütleb.

Nöör. Nööri valik on alati seotud kompromissiga lendamise, sassimineku, landi lahtisaamise ning kala suhtes – mida jämedam nöör, seda tugevam, aga seda kehvem lend ja suurem veetakistus ja vastupidi. Peen nöör võimaldab püüda kergema peaga, võdik lendab paremini, voolutakistus on minimaalne, aga lante kulub palju – nagu põhja kinni jääb, nii on läinud. Samuti naksab peene nööri läbi iga haug. Tuleb leida kesktee.
Nööri ostes tasub taas meeles pidada, et tootja peab müüma, sestap valetavad peaaegu kõik tootjad ühe või teise parameetri osas. Optimaalne nööri tugevus kohapüügil on Alvari sõnul 15–16 naela (lb) ja sellest võikski valikut tehes lähtuda. 15 naela on laias laastus 7 kg; niisugune nöör lendab hästi, tema veetakistus on väike ja kui vaja, tõmbab sellega ka pehmema konksu sirgeks.
Kas valida tihe või hõre punutis? „Hõreda punutisega nöörid on tavaliselt odavamad, nad lähevad kiiremini karvaseks ja takistus suureneb kohe. Hõreda koega odav nöör on enamasti ka vahatamata, mistõttu imab rohkem vett sisse. Sügisel nullilähedase temperatuuriga on selline nöör väga halb, kuna jäätub kergesti. Hästi siidised nöörid ei ole minu hinnangul samuti vastupidavad. Need on väga head küll alguses, aga kuluvad rohkem ja kiiremini, ei kannata kivide ja taimede vastu hõõrdumist jne. Mina eelistan võimalusel alati tihedat punutist,“ räägib Alvar.
Nööri valiku määrab ka hind – ei ole sugugi vähetähtis, kui palju nöör maksab. Laias laastus jääb nöörimeetri hind vahemikku 1–5 krooni. Kui kalamehel on kolm erinevat spinningut koos rullide ja tagavarapoolidega, läheb nende kõigi nööriga varustamine maksma kenakese summa. Sel juhul kannatab kohe osta suurem pool (näit 500 m), see võimaldab meetrihinnas tugevalt kokku hoida.
Veel on Alvari sõnul nööri juures väga oluline, et see oleks hästi näha. Seepärast ei püüa ta kunagi näiteks rohelise või halli nööriga, vaid valib võimalusel valge, kollase, neoonkollase või oranzhi. Viimane pole sügisel siiski parim valik, kuna looduses on palju oranzhi fooni. „Kalal on nööri värvusest ükskõik, aga jõe tumedal foonil on eredates toonides nöör hästi jälgitav ja see on püüdjale mugav,“ ütleb ta. See võimaldab näha, millises suunas või kui kaugel püüdjast võdik parajasti asub, aga on kasulik ka näiteks tuulega. Sageli on nii, et visatakse jõega risti, aga piki jõge puhuv tuul veab heitel nööri sisse looga. Enamus kalamehi kerivad selle looga sisse. Värvilise nööriga on paremini näha, kui suur look on ja kus suunas see läheb.
Alvar ei pane korraga peale üle 100–120 meetri nööri ning selleks, et pool vajalikul määral täis saaks, kerib nööri alla monofiili. Esiteks võimaldab see nööri efektiivsemalt kasutada (võiks ju ka kerida peale nii palju nööri, et pool täis saab, aga kellele on tarvis 200 meetrit nööri pooli peal, kui alumine 100 sisuliselt kasutamist ei leia). Teiseks võimaldab monofiili allakerimine meil hiljem kerge vaevaga muuta seda, kui kõrgelt nöör poolivagu täidab. Oletame, et meil on spinningurull, mille pool mahutab 150 m mingi kindla jämedusega pealiini. Me paneme peale 100 meetrit nööri ja sinna alla nii palju monofiili, et pool oleks parasjagu täis. Kui nüüd peaks juhtuma, et püüame näiteks 15 korda ja meile tundub, et monofiili sai alla vähevõitu, et võdik ei lenda piisavalt hästi (või juhtus vahepeal mingi jupp nööri koos võdikuga põhja jääma), siis pole vaja teha muud, kui nöör lahti lasta ja jupp monofiili alla juurde kerida.
Kolmandaks välistab nööri alla keritud monofiil oma elastsusega selle, et kogu nöör pooli peal keerlema hakkab. (Tänu nööri mittevenivusele tuleb seda ette sagedamini kui me arvata oskame.)
Nööri puhul ei sobi aluskihiks isoleerpael. See on ebaühtlane ja pealekeritava nööri surve poob selle seistes kokku, mistõttu osad nöörikeerud jäävad lõdvad. Püüki alustades põhjustavad niisugused lõtkuga keerud tõenäoliselt esimesel pikemal viskel sasi ning halvemal juhul on püügipäev mokas veel enne, kui see üldse alata sai.

Järgneb: Kalastaja 58 lk 55