ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, septembris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 58 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Allahindlused Trofees
» Saba tihendusmass Autoeksperdilt.
Hanno Kask

» VARIA
Narva jõel jäid kalamehed hätta
» Harrastuspüügi võimalustest 2011. aastal
» Kalapääsude rajamiseks laekus taotlusi 140 miljoni eest

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Elussünnitaja emakala
Arvo Tuvikene

» KOGEMUS
Ahvena sikutipüügist Peipsil.
Ralf Mae, Pavel Margulis

» SALMO SIKUTIKOOL
Põiklant ja talvine ultra light.
Valeri Sikirzhitski

» PERSOON
Jaanus Tamkivi – kalastajate oma mees valitsuses.
Raimo Kummer

» KOGEMUS
Sepaonuga koha püüdmas.
Ralf Mae, Alvar Heiste

» KALAMEHE ABC
Ellujäämine talvistes ohuolukordades.
Rauno Klemm

» ÄRITEKST
Muckboot saapad on soojad ja mugavad.
M. Reinmann

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Talvised söödauudised.
Rene Martin

» KORD ON KORD
Ikka see vana asi – röövpüük!
K. Kuusk

» ÜHISTEGEVUS
Biotoobitööd Tatra jõel.
Tauno Jürgenstein
» Et oleks rohkem kala, osta õigeid asju!
Tauno Jürgenstein

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Kohapüügist nakkevõrkudega.
Anneli Einman

» SALMO KALAMEHEJUTT
Kaks apsakat, kaks õnnelikku lõppu.
Kaido Krass

» IN MEMORIAM
Karl Plutus.
Vladislav Korzhets

» KALAKOTT
14,3-kilone haug Keeri järvest

» VÕISTLUSED

» MUREMEELI
Murettekitavatest asjaoludest Süda-Eesti forellijõgedel.
Kaido Krass
» Kui p**se juhib pead ehk PJP.
Rein Truumets

» EELINFO
2011. aasta kalastus- ja paadilaager Võrtsjärve ääres

» MAAILM
Nikaraagua idaranniku kalavetel.
Toomas Mikkor

» TÕSI TAGA
Innovaatilised võimalused kalastusmaailmas.
Hanno Kask

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» SUURE KALA RISTSÕNA
Kaido Krass

 
PERSOON
Jaanus Tamkivi – kalastajate oma mees valitsuses.
Raimo Kummer
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi on üsna kõva kalamees. Tema huvi kalapüügi vastu on mõistetav, ta on kasvanud Saaremaa kalarikka mere ääres ja kalamehe peres. Viimased kolm ja pool aastat on Tamkivile allunud terve Eesti harrastuskalastusvaldkond. Ei ole tugevamat positsiooni kalameeste elu parandamiseks, sestap käis Kalastaja uurimas, mis tehtud ja mis tegemata. Poliitikule omaselt hiilib minister mõnest küsimusest oskuslikult kõrvale, kohati on tema seisukohad kalamehele valusalt ratsionaalsed. Aga lugege ise, ikkagi “oma mees” valitsuses.


Foto: Tamkivi erakogu

Millal ja kuidas kalastuskirg alguse sai?
Ma olen kasvanud Lääne-Saaremaal, ranna ääres ja meri paistis praktiliselt aknast. Kala hakkasin püüdma juba väikese lapsena. Minu isa oli aktiivne kalamees, käis kogu aeg merel ja kui kael kandma hakkas, võeti mind ka kaasa. Ma läksin hea meelega.

Mäletad sa oma esimest kala?
Iseseisvalt läksin esimest korda kalale kevadisel särjeajal. Vanaema aia tagant läks läbi väike jõgi, mis oli kevadeti paksult särgi täis. Ma olin küll alles lasteaiapoiss, aga mul õnnestus end kuidagi vanaema juurde rääkida. Hommikul võtsin kartulikorvi ja isa õnge, ronisin üle aia ja istusin päev läbi jõe ääres. Koju tulles oli kartulikorv särgi täis. Mäletan, kuidas naabrinaine läks piimamannerguga mööda ja küsis, et kas värsket kala ka saab? Ma ütlesin, et ikka saab ja valasin särjed tema piimamannergusse. Mul on täpselt meeles, et ma sain kalade eest 1 rubla.
Neljandas klassis tegin isa abiga endale õngeliini ja algas igasuvine põhjaõngedega angerjapüük. Väiksematel kuttidel oli 25 õnge, vähe suurematel 50 ja kõige kõvematel 100. Mäletan, et ka minul oli vahepeal 100 õnge, aga see läks väga koormavaks, sest lisaks püügile on vaja õnged ka ette valmistada, ussid otsida ja sööta.
Hiljem tuli spinningupüük. See oli keerulisem, sest väikestel poistel ei tulnud viskamine ju välja ja läks tihti sassi. Iseseisvalt hakkasin mööda kaldaääri käima seitsmendas klassis. Mul oli hea võimalus isaga käia ka kaugemal, näiteks kevadeti Vilsandi taga haugi püüdmas. Haugi, ahvenat ja säinast oli tol ajal rohkem.

Milliste vahenditega sa täna kala püüad?
Harrastuslike vahenditega. Minu töö ja elukorraldus on sellised, et ma lähen kalavetele otsima sportlikku püüki. Saak ei ole enam nii oluline. Päris ilma saagita kalalt koju tulla on muidugi kahju, niipalju võiks kala ikka olla, et saaks kassi kallalt ära, aga üldiselt on minu eesmärgiks looduses viibimine. Puhkamine ning ilusa looduse ja kalapüügi nautimine. Sportlikuks kalapüügiks peab natuke vormis ka olema, muidu seda ei tee.
Viimasel ajal püüan ma valdavalt spinninguga, sel kevadel käisin ka talipüügil, vahepeal sai isegi Peipsil. Arvatakse, et spinninguga saab püüda ainult suvel, aga minu arvates saab seda täiesti vabalt teha aastaringi. Näiteks eelmise aasta 22. detsembril sain spinninguga kaks neljakilost haugi. Jõulukalad laua peale, see oli väga uhke. Sooja oli siis viis kraadi ja vesi oli jäävaba.

Võrku sa ei pane?
Võrku olen kunagi koos isaga palju pannud. Kui elasin rohkem Saaremaal, olid mul endal ka võrgud, püüdsin suvel lesta. Möödunud kevadel võtsin endale viieks kuuks harrastusvõrgu loa, maksin 500 krooni ära ja asi lõppes sellega, et mitte kordagi võrgul ei käinud.

Kas käimine ja olemine ongi sinu jaoks kalapüügi mõte?
Varem käisin ikka kala pärast. Noorel koolipoisil oli see nagu enese tõestamine – sa pead suutma oma vanematele näidata, et oled kah mees, et lähed mere äärde ja tood sealt kala ära. Tollal sain ma ikka päris korralikult kala. Koolivaheajal ema vahel ütles, et ole hea poiss ja too paar haugi, isa tuleb lõuna ajal koju, hea lauale panna. Võtsin nurgast spinningu, sõitsin jalgrattaga mere äärde ja ajasin kummipüksid jalga. Kohad olid teada ja ma mäletan selgelt, et mul võttis kolmveerand tundi, et need läbi käia. Ühte kohta viskasin kaks-kolm korda, teise samapalju ja ikka oli haug või kaks. Alati! Ma ei mäleta, et oleksin tühjalt ära tulnud. Isa jõudis koju ja värske kala oli laua peal. Sel ajal oli see nii loomulik ja kindel. Kalasaamise eesmärk oli tollal kindlasti suurem, täna ei ole mul vaja kellelgi midagi tõestada. Oluline on ikka looduses käimine ja olemine.

Mis kala sa püüad?
Haugipüük on ikka valdav. Kurb on see, et harrastuskalamehe jaoks on kala võrreldes 30–40 aasta taguse ajaga ikka väheks jäänud. Õnneks näitavad viimased märgid kalavarude osas, et tasapisi hakkab jälle paremaks minema. Peipsi ja Võrtsjärv on täna väga heas seisus, aga ka Väinameres läheb paremaks. Pärnu lahes liigub jälle koha. Kala hakkab nagu tagasi tulema. Loodetavasti varu taastub.
Pärnu lahes käisin eelmisel suvel korra koha püüdmas ja sain isegi paar tükki kätte, talvel hankisime load ja käisime Endla järvel. Eelmisel talvel käisime ka Peipsil – seal on ahvenaga selline olukord, et kes konksu ikka vette laseb, see ahvena kätte saab. Peipsi ahvenavaru on fantastiline!

Milline on sinu suurima kala lugu?
Ma olen spinningupüüki teinud varsti 38 aastat, aga kõige suurem kala, mis ma olen saanud, on 6,5-kilone haug. Keskkooliajal sain ahvena, mis oli tõesti suur, lai nagu latikas. Kaalusin ta ära, oli 2,7 kilo. Ma arvan, et see on Eesti rekordi kanti. Toona lõppes asi sellega, et kala läks pannile ja sai ära söödud. Isegi pilti ei teinud, kuigi fotoaparaat oli mul olemas.


Foto: Tamkivi erakogu

Milline on olnud sinu suurim emotsioon kalapüügist?
Kõige emotsionaalsem oli ikkagi kooliajal õngejadaga püük. Kui sa hommikul lähed, kõik on vaikne, natuke karge, kell on viis... Tõusmine on raske, aga naabripoisid juba ootavad väljas. Siis jalgrattaga mere äärde, vetteminek ja jada otsast kinnivõtmine. 50 konksuga jada on sada meetrit pikk ja on tunda, et teises otsas on mingi elukas. Siis minek – sa ju ei tea, millise õnge otsas ja kui kaugel ta täpselt on, kogu aeg on pinge peal. Kes kalapüügist midagi teab, saab aru, millest jutt käib. Tükk aega lähed ja kui ta on kõige kaugemas otsas ja on suur angerjas, siis natuke nagu hirmutab ka. 1,5-kilone angerjas ei ole naljaasi – esiteks on hirm, et ta läheb ära, sest ta on ärevuses ja rabeleb. Teiseks, kui sa hakkad teda välja võtma, keerab ta ennast nagu uss ümber sinu jalgade. Käega ju võtta ei saa, sa pead ta kahva saama ja siis noaga lipsu läbi tõmbama. Niisugused elamused jäävad eluks ajaks meelde! 50-konksulise jadaga 2–3 angerjat oli ikka, lisaks ahvenad ja säinad. Mõnikord oli kalakull või kajakas läinud kah seda kala võtma, siis tuli veel temast kuidagi lahti saada. 50 konksu peale 20–30 kala oli ikka.

Kuidas ministritöö kalapüüki mõjutab? On see saatanast või hea?
See on ikka saatanast, sest aega kalapüügiks on vähe. Kui ma lähen koju, tahavad teised ka tähelepanu. Ei ole nii, et panen ministriportfelli nurka, võtan õnge ja astun uuesti uksest välja.

Mitu korda aastas sa kalale jõuad?
Kokku vast 20–30 korda. Teinekord olen vaid paar tundi – iga kord ei pea ju pikalt käima. Pere teab, et parem on sellele hästi vaadata, sest kui nad ei luba mul minna, on tulemus kehv. Mul on kolm last, vanem on juba kodust väljas, väiksem poeg on kümnene ja tema tuleb meelsasti kaasa. Tal on omad õnged, käime koos õngitsemas.

Räägime sinu tööst. Mida sa oled ministrina harrastuskalastuse jaoks teinud ja mis veel tegemata töödest kripeldab?
Harrastuskalapüügi teema on mulle südamelähedane, ma arvan, et me oleme nende asjadega suhteliselt palju edasi saanud. Eelmisel aastal sai vastu võetud harrastuskalastuse arengukava, kus on põhisuunad paika pandud. Minu arvates on ühiskonna huvides, et harrastuspüügi võimalusi ja harrastuspüüki kui ajaviitmise moodust propageeritakse ja rohkem inimesi selle juurde tuuakse. Aktiivne vaba aja veetmine ja inimese töövõime taastumine – sealt on ühiskonnale väga palju tagasi tulemas. Üldiselt ei maksa see mitte midagi, riigi jaoks kindlasti mitte ja ka inimese jaoks on kalapüük suhteliselt odav hobi. Ei pea ju kõige kallimaid asju ostma.
Harrastuspüügi õiguse saamise oleme teinud maksimaalselt lihtsaks ja järgmisel aastal on uusi arendusi veel juurde tulemas. Näiteks kalastusõiguse omandamine mobiili teel kasvatas püügiõiguse ostjate arvu 50000-lt 75000 peale aastas. Järgmisel aastal tahame lisada võimalused, et kalastuskarti saaks osta näiteks postkontorist, seda muidugi juhul, kui limiit on olemas. Teine mõte on, et kalastuskaardid võiks olla müügil näiteks Selveris või R-kioskis.

Mulle väga meeldis jutt, et hästi puhanud inimene toob ühiskonnale rohkem tagasi, aga üldse ei meeldinud, kui sa ütlesid, et harrastuskalapüük on riigile odav. Riik ei ole täna harrastuskalapüügi heaks suurt midagi teinud. Meil ei ole tegelikult võimalusi, et kalale pääseda, me ei saa mere äärdegi, meil ei ole paadislippe, meil ei ole kallasradasid, meil ei asustata kala, mis on väga investeeringutemahukas tegevus!


Kalamehejuttude saatesse kutsuti Jaanus Tamkivi lausa kahel korral. Ministri kõrval viskab lanti saatejuht Kalev Kruus. Foto: Reigo Kuivjõgi.

Arengud käivad. Mis puudutab slippe ja võimalusi paate merre lasta, siis väikesadamate teemat arendatakse praegu väga tõsiselt ja tehakse ka paadislippe. See muutub! Usun, et kui me viie aasta pärast sel teemal räägime, oleme teinud pika sammu edasi. Ka asustamisega tegeletakse, summa, mis selle peale läbi Keskkonnainvesteeringute keskuse läheb, on suurusjärgus 2–3 miljonit aastas.

Oled nõus, et seda on vähe?
Seda on vähe jah. Kui inimesed muutuvad seaduskuulekamaks ja kalapüügiõiguse eest maksvad, on mõte suunata see raha rohkem tagasi harrastuskalapüügi arendamiseks.

Kas kavas on ka harrastuspüügi tasusid tõsta?
Ei tahaks tõsta.

Kas sa ütled seda valimiste eel poliitiku või kalamehena? Aastase perioodi puhul maksab püügiõigus 50 senti päevas, mis on ju väike raha. Ma usun, et paljud harrastajad oleksid nõus maksma rohkem, kui nad teaksid, et see raha läheb näiteks haugi ja siia asustamisele.
Mina näen, et täna tuleb summade kasv sellest, kui me teeme püügiõiguse omandamise lihtsamaks ja inimesed muutuvad seaduskuulekamateks. See on esimene samm. Kui me näeme, et sellest ei piisa, siis peame püügiõiguse tasusid pisut tõstma, aga see ei ole täna esimene lahendus. Üks asi on asustamine, aga korda on vaja teha ka püügikohtade infrastruktuur – et oleksid olemas autoparklad, prügikonteinerid, lõkkeplatsid. Et oleks, kuhu minna ja kus saaks viisaka inimese kombel käituda. Meil on palju populaarseid kalakohti, aga need on ette valmistamata. Töö selles suunas käib.

Täna asustab riik lõhet, meriforelli ja angerjat, aga enamiku harrastajate jaoks on hoopis tähtsam kala haug, keda näiteks Soomes asustatakse palju! Siig, keda Soomes asustatakse merre ja kes võib homme meie poole ujuda! Millal Eesti hakkab asustama kalu, mis on vajalikud harrastajate arvu suurendamiseks?
Harrastuskalapüüdjatel oleks aeg rohkem organiseeruda. Ei ole võimalik harrastuskalapüügi aktivistide seisukohti arvestada, kui nad tulevad riigi juurde kümne erineva arvamusega – sellest ei tule midagi välja. Peaks olema üks organisatsioon, kellega me saaksime läbirääkimisi pidada – mis suunas me läheme, kui suur on püügitasu, mida me selle raha eest teeme jne. Jahimehed on siin palju rohkem arenenud, Eesti Jahimeeste Selts on riigile väga kõva partner, vaidleme teinekord nii, et suled lendavad. Ka harrastuskalapüük peaks jõudma nii kaugele, et me saaksime nende arendustega edasi.

Kas randlasest ja harrastuskalamehest ministri arvates saab Tallinna nimetada merelinnaks, arvestades, et terves linnas ei ole ühtegi kohta, kus kalamees saaks normaalse hinna eest oma paadi vette lasta?
Mina ei julge! Ma olen ka purjetaja, kui võrrelda näiteks Helsingit ja Tallinna, näitab juba aluste arv, et Tallinna inimestel ei ole merele erilist juurdepääsu. Ainuke koht on Pirita, nüüd tehti ka kesklinna. Kui me mõtleme, et Tallinnas elab 400000 inimest, siis sellega võrreldes on Pirital olevad üksikud paadid tühine number. Ka slipikohtade poolest ei ole Tallinn merelinn! Ma loodan, et areng seisab veel ees.

Ütlesid, et käid aastas 30 korda kalal, mitu korda sind on kontrollitud?
Viimastel aastatel mitte kordagi.


Foto: Tamkivi erakogu

Miks Keskkonnainspektsioon nii nõrk on?
Mina käin kalal kohtades, kus teisi inimesi väga palju ei liigu ja ilmselt ei satu sinna ka inspektorid. Aga kuulda on küll, et inspektsioon ei jõua ühele ega teisele poole. Kui ma nüüd vaatan ministrina suurt pilti, mis puudutab inspektsiooni ja kontrollivajadust, siis kui jõekaldal lööb ahingumees mõne kala või saab keegi keeluajal kala konksu otsa, siis loomulikult on see seaduserikkumine. Sellest tulenev keskkonnakahju on aga suhteliselt väike! Kui vaatame keskkonnainspektsiooni tööd ja seda, kuhu ta peaks end fokuseerima, siis üksikust kalamehest jõekaldal oluliselt suuremaga keskkonnakahjuga rikkumisi on tegelikult palju rohkem. Me oleme pannud Keskkonnainspektsiooni prioriteediks, et nad peavad esmajoones tegelema nende olukordadega, kus keskkonnakahju on suur. Kui nad ei jõua iga kalamehe juurde, on see võib-olla kurb, aga seal ei ole ka keskkonnakahju nii suur. Keskkonnainspektsioonis töötab täna 200 inimest, vahendeid kooseisu suurendamiseks näiteks 500 peale ei ole, pole ka niisugust soovi. Me ei jõua kunagi selleni, et inspektor jõuab iga puu taha. Ma väga loodan, et harrastuspüüdjad organiseeruvad, neid tuleb järjest juurde ja tekib nn naabrivalve. Seadusekuulekas kalamees annab ebaseaduslikust püügist inspektsioonile teada ja siis tuleb inspektsioon kohale. Röövpüüdjad peavad teadma, et liiguvad seadusekuulekad kalamehed, kellele nende tegevus ei meeldi ja seetõttu nad jäävad vahele.

Järgneb: Kalastaja 58 lk 43