ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 58 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Allahindlused Trofees
» Saba tihendusmass Autoeksperdilt.
Hanno Kask

» VARIA
Narva jõel jäid kalamehed hätta
» Harrastuspüügi võimalustest 2011. aastal
» Kalapääsude rajamiseks laekus taotlusi 140 miljoni eest

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Elussünnitaja emakala
Arvo Tuvikene

» KOGEMUS
Ahvena sikutipüügist Peipsil.
Ralf Mae, Pavel Margulis

» SALMO SIKUTIKOOL
Põiklant ja talvine ultra light.
Valeri Sikirzhitski

» PERSOON
Jaanus Tamkivi – kalastajate oma mees valitsuses.
Raimo Kummer

» KOGEMUS
Sepaonuga koha püüdmas.
Ralf Mae, Alvar Heiste

» KALAMEHE ABC
Ellujäämine talvistes ohuolukordades.
Rauno Klemm

» ÄRITEKST
Muckboot saapad on soojad ja mugavad.
M. Reinmann

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Talvised söödauudised.
Rene Martin

» KORD ON KORD
Ikka see vana asi – röövpüük!
K. Kuusk

» ÜHISTEGEVUS
Biotoobitööd Tatra jõel.
Tauno Jürgenstein
» Et oleks rohkem kala, osta õigeid asju!
Tauno Jürgenstein

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Kohapüügist nakkevõrkudega.
Anneli Einman

» SALMO KALAMEHEJUTT
Kaks apsakat, kaks õnnelikku lõppu.
Kaido Krass

» IN MEMORIAM
Karl Plutus.
Vladislav Korzhets

» KALAKOTT
14,3-kilone haug Keeri järvest

» VÕISTLUSED

» MUREMEELI
Murettekitavatest asjaoludest Süda-Eesti forellijõgedel.
Kaido Krass
» Kui p**se juhib pead ehk PJP.
Rein Truumets

» EELINFO
2011. aasta kalastus- ja paadilaager Võrtsjärve ääres

» MAAILM
Nikaraagua idaranniku kalavetel.
Toomas Mikkor

» TÕSI TAGA
Innovaatilised võimalused kalastusmaailmas.
Hanno Kask

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» SUURE KALA RISTSÕNA
Kaido Krass

 
KOGEMUS
Ahvena sikutipüügist Peipsil.
Ralf Mae, Pavel Margulis
Peipsi sikutipüügi eripärades aitab alljärgnevas loos orienteeruda Pavel Margulis, mees, keda Kalastaja lugejad mäletavad ajakirja sügisnumbrist, kui kirjutasime sööstlantidest ja püügist nendega. Toona tuli jutuks, et Pavelile meeldib väga ka sikutipüük ning et tema lemmikveekoguks talvisel ajal on Peipsi järv. Nii saigi käesolev lugu juba sügisel kokku lepitud.



Mina pean end üsna osavaks kirbutajaks, aga sikuga ma püüda ei oska. Kalad, mis ma talvel landiga saanud olen, on olnud pigem juhuslikud kui oskuste ja sihipärase töö tulemus. Pole mul olnud juhust ka end mõne osava sikumehega Peipsile kaasa sättida, et lähedalt vaadata, kuidas see „õige“ püük välja näeb. Olen küll üritanud vahel lausa jäärapäiselt sikuga kala saada, jännanud ja katsetanud, aga lõpuks ikkagi käega löönud ja kirbutades omad võtnud. Sestap lootsin Paveliga juttu tehes ka ise üht-teist Peipsi järvel tirgutamise kohta juurde õppida.
Talvisel Peipsil püütakse ahvenat peamiselt keti ja värvikonksuga sikude (rahvasuus tuntud kui stinger-tüüpi sikude), n-ö traditsiooniliste sikude, põiklantide ja kolmkantidega. Mis on mis ja millal mida kasutada?

Stinger-tüüpi sikud
Stinger-tüüpi siku on tavaliselt algaja esimene valik, mis otsa läheb. Enamasti on see värskelt poest ostetud, ilus, läikiv ja popi värvikonksuga. Teatavates tingimustes võib stinger olla talvisel Peipsil hea valik, aga ei pruugi.
„Stinger-tüüpi siku on sobilik lant passiivse ahvena püüdmiseks, madalamas vees ka kala otsimiseks. Et sellist ahvenat liikuma ja võtma saada, peab landil olema laisk, pikaldane, isegi veniv mäng,“ räägib Pavel. „Kui püütakse n-ö üksikuid kalu, kelle võtmasaamiseks pole tarvis mängida ahvena ülelöömistungile ja keda on vaja eemalt augu alla meelitada, on stinger-tüüpi lant sobilik valik. Landi nimetuski – stinger – ütleb, et see käitub vees nagu rakett, planeerib alla lastes kaugele, mängib kaua ja pika maa peal, otsides samal ajal kala.“


• Enamasti pikk planeeriv langemine; aeglane, pikaldane, isegi veniv mäng.
• Sobilik üksiku kala püüdmiseks ja meelitamiseks.
• Sobilik lant passiivse ahvena püüdmiseks, madalamas vees ka kala otsimiseks.
• Ei võimalda kiiret püüki sügavas vees.
• Ei sobi ülesköetud parve peal püüdmiseks, veab eemale planeerimisega kalad laiali.


Kui on aga õnnestunud ahvenaparv jääaugu all leili ajada, pole selline lant enam sobiv, eriti sügavas vees. Miks? Pavel arvates ei soodusta stinger-tüüpi sikudele iseloomulik mäng ahvenate kokkumeelitamist ega erguta ülelöömistungi, hoopis vastupidi. „Stinger planeerib esimese vajumise ajal jääaugu alt liiga kaugele, teeb seda liiga aeglaselt ning n-ö surnud punkti (punkt, kus lant on mängimise lõpetanud ning augu all peatunud) vajumine kestab liiga kaua. Eemale planeerimine veab aga ahvenad laiali ning ülelöömistung kaob. Parv jahtub maha ja tuleb hakata otsast peale meelitama.“
Niisugustes oludes on Paveli sõnul hoopis sobivamad traditsiooniline kahe konksuga Peipsi siku ja kolmkant, mis on n-ö kiired landid (eriti viimane). Kui ahven hakkab võtma ja õnnestub parv üles kütta – ja tavaliselt kestab võtt kümnekonnast minutist tunnini – peab kalamees tegutsema kiiresti. Kui aga kala tuleb järjest, takistab kiiret püüki stingeriga veel ka landi lahtine (kas rõnga küljes või keti otsas rippuv) konks. Võtu peal olev ahven ahmib selle endale kurku, kust konksu väljaharutamine on ebamugav ning raiskab väärtuslikku aega. Et stinger-tüüpi siku on aeglane lant, tuleks aktiivsete ahvenate parve peal püüdes selle kasutamist vältida. Valel ajal otsa pandud stinger võib püügi mõne minutiga rikkuda.
Kui aga kala on passiivne, teda on vaja keskmises või madalamas vees otsida ning võtma meelitada, on stinger-tüüpi siku kahtlemata üks valikutest. Eriti passiivsele või isutule kalale sobib hästi keti otsas rippuva värvikonksuga lant, kuna ahven võtab julgemini niisugust sikut, mille löögipunkt (värvikonks) on suuremast kehast eemale viidud. Mõnikord eelistab ahven mingil põhjusel haarata vaid langevat sikut ja ka siis on stinger hea valik, sest tema langemisaeg on pikk.

Traditsiooniline Peipsi siku
See on sikutüüp, millega Pavel kalastab Peipsil vast kõige enam ja milliseid tal on arvuliselt ka kõige rohkem. Nii traditsioonilised kahe konksuga sikud kui ka allpool jutuks tulevad kolmkandid valmistab Pavel kõik ise. Ta rõhutab, et kõik tema landid on erineva mänguga ning välja on kujunenud ka omad lemmikud, mis kusagil ahvenat toovad – üks töötab hästi Varnjas, teine Lämmijärvel, kolmas Kodaveres ja Sääritsas. (Ilmselt on mingites oludes toimivad värvid, kuju ja suurus seotud valgusoludega erinevates sügavustes. Aga nagu allpool selgub, mitte ainult.)


• Traditsiooniliselt Peipsil kasutatav landitüüp, väga erineva mänguga.
• Vajub kiiremini kui stinger, aga aeglasemalt kui kolmkant.
• Sõltuvalt suurusest sobilik üksiku kala püüdmiseks ja meelitamiseks, kala otsimiseks ja
ka parve peal püüdmiseks.
• Väidetavalt töötavad paremini n-ö laulvast materjalist valmistatud landid.


Tavaliselt püütakse sügavamas vees suurema (raskema) ja madalamas väiksema (kergema) landiga, aga raudne reegel see ei ole. „Milline lant mingil päeval ja mingites oludes tööle hakkab, selgub proovimise käigus – laisa mänguga suur sikuska võib mõnikord töötada ka üsna madalas ja väike ning agressiivse mänguga lant sügavas. Näiteks kui kala on hästi passiivne või on vaja parv jääaugu alla tõsta, töötab minu kogemuste põhjal väike siku paremini. Üldiselt, jah, püütakse sügavamas vees suurema sikuga, aga kui ei võta, peab proovima kõike.“
Kui tähtsad on Paveli jaoks traditsioonilise siku värvid? Kas on ka mingid seaduspärad, millal töötavad näiteks hõbedased, millal kuldsed toonid jne. „Raske öelda, ühest tõde ei ole. Nii palju kui on kalamehi, nii palju on ka erinevaid arvamusi. Tuleb tunnistada, et vahel näib värv tõepoolest olevat tähtis, kala võtab näiteks ainult hõbedast või tsinki, aga üldiselt sean mina esikohale ikka mängu,“ räägib ta. „Veel olen kuulnud vanu kalamehi ütlevat, et mida heledam ilm, seda heledam sikuska (kõik vee all on hele), aga minu arvates pole see taas reegel. Olen saanud päikesepaistelise ilmaga ka täiesti tsingise puhastamata ja ka punase sikuskaga. Sama on ka läikiva vs mati landiga – ühed ütlevad, et sellel, kas püüda läikiva või mati sikuga, pole üldse tähtsust, peamine on mäng, teised seevastu, et lant peab läikima. Kolmandad on aga arvamusel, et lant ei tohigi üldse läikida, kraabivad noaga natuke oksiidi maha ja kõik. Kala saavad nad kõik. Võibolla mitte samal päeval ja sama palju, aga saavad.“
Me oleme kogu aeg rõhutanud mängu tähtsust, aga milline on hea mäng? Paveli sõnul ei ole olemas mingit universaalset mängu, mis ajal tulemusi annab. „Igal sikuskal on mingi aeg, kui tema mäng kalale meeldib. Kui ma teaksin, mis mäng iga kord klapib ja kala toob, siis ma püüaks ainult ühe landiga. Mul poleks tarvis niisugust valikut erineva kuju ja suurusega sikusid.“


Toituvale ahvenaparvele sattudes on võimalikud ka sellised saagid.

Siku mäng võib kalale meeldida, aga vahel teda ka ehmatada. „Teed näiteks ühe vale liigutuse ja ahvenaparv on laiali. Mida ma valesti tegin? Ei tea, aga midagi tegin,“ ei mõista Pavel ahvena käitumist.
Mänge on väga erinevaid ja iga landi käitumist tuleb tundma õppida. Osad sikud on rohkem planeerivad, teised jälle konkreetsema mänguga. Üks vajub laineliselt, teine kõigutab sinna juurde veel ka saba, kolmas langeb spiraalis, neljas vajub siia-sinna õõtsudes nagu langev leht. Üks tahab sujuvat, teine lühikest ja järsku, kolmas pikka ja järsku tõstet jne.
Sikuskapüügis – mitte ainult Peipsil, vaid ka mujal – on kõige tähtsam mängitamise element paus. Paus tuleb teha pärast iga tõstet, suurem osa võttudest toimubki pausi ajal. Tavaliselt näeb mäng välja nii, et tehakse paar lööki vastu põhja, et soga ja muda veidi üles kergitada (see tõmbab ahvena tähelepanu) ning tehakse kohe esimene paus. Seejärel tehakse uus tõste ja uus paus jne. Pausi pikkus võib erinevates oludes olla väga erinev, ulatudes sekundist-paarist kuni paarikümne sekundini. Üldreeglina on paus vähemalt nii pikk, et lant jõuaks pärast tõstet oma mängu lõpuni teha, n-ö alumisse surnud punkti naasta ning seal seisma jääda. Vahel aga kestab paus ka kauem. Pausi pikkus sõltub seega esmajoones landist, aga ka kala aktiivsusest ja koostööst.
Traditsioonilise kahe konksuga siku mängitamine ei tohiks olla kogu aeg ühtlane, seda tuleks varieerida. Näiteks tehakse paar tõstet ühel sügavusel, seejärel kergitatakse käsi ridvaga natuke kõrgemale, tehakse paar tõstet, siis langetatakse vastu põhja jne. Mängimine käib vajadusel kuni jääni, ahven võib tulla landile järgi päris jää alla. Kui kala hakkab võtma, on tavaline asi, et kogenud sikumees kerib iga ahvena järel mõned keerud tamiili rullile, tõstes sel moel parve järjest kõrgemale. Päris jää alla tõstmine pole Paveli arvates siiski tark tegu, sest kui üks kala otsast läheb, võtab ta jää alt kogu parve kaasa või ajab selle laiali, aga kalade uuesti kokku ja üles saamine tavaliselt enam ei õnnestu. Seepärast Pavel kõrgemale kui poolde vette tavaliselt parve ei tõsta. On mehi, kes tõstavad, aga tema ei tõsta.

Järgneb: Kalastaja 58 lk 23