Emakala ehk euroopa emakala, ladina k
Zoarces viviparus (L.), eesti k emakala või euroopa emakala (Eesti eri piirkondades veel näiteks nolbus, nolgus, nolk, kiviluts, junn, kivijunn, mudajunn), inglise k eelpout või
viviparous blenny, saksa k
aalmutter, soome k
kivinilkka, vene k
beldjuga, läti k
lucitis, leedu k
gyvagimd?, rootsi k
tånglake, taani k
ålekvabbe, poola k.
w?gorzyca, kuulub ahvenaliste seltsi emakalalaste sugukonda. Sellesse sugukonda kuulub umbes 220 liiki kalu, kes kõik elavad soolases vees.
Foto: Endrik Tõnsberg
Nagu lutsu väikevendEmakala on piklik lutsukujuline, saba suunas aheneva kehaga kala. Tema pikk sabauim ulatub peast sabatipuni. Samuti kulgeb pärakuuim kogu saba ulatuses ja liitub saba tipus seljauimega. „Klassikaline“ kala sabauim ei olegi emakala puhul eristatav; rinnauimed on suured ja ümardunud, kõhuuimed väikesed ja paiknevad pigem kurgu all.
Emakalal on suur punnispõskne pea ja avar paksude huultega suu. Nahk on sile ja limane, selle sees on hajusalt peidus väikesed harvad tsükloidsoomused. Küljejoon on märgatav ainult keha eesosas. Isastel emakaladel on pärakuava taga väike paaritusnäsa. Huvitav on veel see, et emakalal ei ole ujupõit.
Emakala värvus on üsna vahelduv ja nagu enamikul kalaliikidel, oleneb suuresti elupaigast. Kõige sagedamini on see hallikas- või rohekaspruun, kusjuures selg on tumedam, kõhupiirkond heledam ja pigem kollakas. Kala külgedel on korrapäratute tumedamate laikude rida. Seljauimel on 10–20 põikivööti, pärakuuim on aga ühetooniliselt punakaskollane ja sama värvi on ka kõhu- ja rinnauimede alaosad. Paaritumise ajaks ilmuvad seljauime välisservale punased toonid, rinnauimed muutuvad üleni punaseks ja punast tooni on näha ka lõugadel. Emakala luud on roheka värvusega ja seda põhjustab inimesele ohutu raudfosfaadi keemiline ühend, mida kutsutakse vivianiidiks. Sama aine värvib roheliseks ka tuulehaugi luud.
Atlandi ookeanis elava emakala keha maksimaalseks pikkuseks märgitakse 70 cm, Läänemeres kuni 45 cm. Kõige pikem Eesti vetest püütud emakala oli 35 cm pikk, kõige raskem aga kaalus 510 g. Madalamas ja soojemas rannikuvees kasvavad emakalad veidi kiiremini kui sügavamas vees. Emakala vanusepiiriks peetakse 14 aastat.
Kust emakala leida võib?Kuna emakala talub suhteliselt suuri vee soolsuse muutusi (selliseid organisme kutsutakse erühaliinseteks), suudab ta elada nii ookeanivees kui ka riimvees, eelistatult üle 5‰ vee soolsuse juures. Tema elupaigaks on jahedamaveelised parasvöötme mered, mis jäävad geograafiliste koordinaatide 72°N–49°N, 11°W–42°E vahele: Atlandi ookeani kirdepiirkond, Šotimaa ja Inglismaa idarannik, Läänemeri, Barentsi, Iiri, Põhja- ja Valge meri, riimveelistest jõesuudmetest Somme jõgi Inglise kanalisse suubumise piirkonnas. Eesti vetes esineb emakala kõige rohkem Riia ja Pärnu lahes, vähem Soome lahes ja veel harvemini kohtab teda Väinameres.
Elupaigana eelistavad emakalad rannikuäärset kivist-kruusast põhja ja ka tõusu-mõõna alale jäävaid kiviseid ja taimestikurikkaid alasid. Nad elavad enamasti 2–20 m sügavusel, vahetevahel isegi kuni 40–60 m sügavusel. Samas on emakala kohastunud elama mõnda aega veest väljas kivide all ja veetaimede sees. Seda on vaja siis, kui veetase mõõna ajal langeb ja sel ajal hingab kala otseselt õhuhapnikku. Emakala on võrreldes teiste liikidega väga paikne, tema elu möödub maksimaalselt 50 km2 alal.
Mida emakala sööb?Emakala toiduspekter on üsna lai ja sisaldab peamiselt bentilisi organisme (põhjaloomi). Oluline koht tema menüüs on mitmetel selgrootutel nagu molluskid, surusääse vastsed ja vähilaadsed, näiteks Balti lamekarp, söödav rannakarp, vesitigu, merikilk, tavaline harjaslabalane, kirpvähk ja kuulmiksaba. Samas sööb ta meelsasti ka kalamarja, kalavastseid ja -maimusid. Emakala peetakse nii kevad- kui sügisräime tähtsaimaks marjahävitajaks. Samas esineb emakalal üpris sageli ka kannibalismi, st ta sööb oma liigikaaslasi.
ElussünnitajaLäänemere kalade hulgas on emakala eriline, kuna ta on ainus elussünnitaja ehk vivipaarne kala. Ta saab suguküpseks enamasti kahe-aastaselt, kui kehapikkus on 16–18 cm ja kudemine toimub kord aastas, augustis-septembris. Sisemiselt viljastatud marjast kooruvad kolme nädala pärast ema sees vastsed, kes toituvad esimese viie nädala jooksul rebukotist. Kuna aga rebukott on sel liigil suhteliselt väike, hakkavad vastsed pärast selle imendumist toituma – ikka ema sees – ema poolt eritatud aminohapete ja teiste madalmolekulaarsete orgaaniliste ainete rikkast eritisest. Selliselt „imetab“ ema oma poegi siis, kui nad on veel kehas. Toiduks kasutatakse ära isegi marjakestad, taandarenenud mari ja surnud vastsed.
Emakalad jääl. Kalamehed ütlevad, et kui ahvenaid püüdes hakkab tulema emakala, võib selles augus triibude püüdmise lõppenuks kuulutada. Foto: Endrik Tõnsberg
Nelja-viie kuu möödudes, ajavahemikus detsembrist veebruarini, sünnitab emakala 10–400 täiesti väljaarenenud, umbes 35 mm pikkust maimu. Suuremad kalad sünnitavad tavaliselt rohkem järglasi. Sündivate maimude arv ja suurus on reeglina negatiivses sõltuvuses, st mida rohkem maime, seda väiksemad nad on. See, et osa marja ja vastseid sureb enne sündi, on pigem emakala kohastumus selleks, et tagada piisav energia ülejäänud vastsete normaalseks arenguks. Kuid emakala järglaste hulka mõjutavad negatiivselt ka välised tegurid, näiteks merepõhja halvenenud hapnikuolud.
Veel üks huvitav seik seoses emakala paljunemisega: pikka aega oli angerja paljunemistsükkel inimesele täielik müstika ja veel 18. sajandi keskel arvati, et emakala maimudest arenevadki angerjad. Sellest ka emakala saksakeelne nimi
aalmutter – angerja ema.
Foto: Endrik Tõnsberg
Järgneb: Kalastaja 58 lk 16
