Kui metsameeste kalagrupp Kooma Reisid* oma Volkswageni reisibussi Lyngeni kalastuslaagrisse parkis, ei aimanud veel keegi, mis edaspidi juhtuma hakkab. Norras olime sama seltskonnaga kolmandat korda, Lyngenis viimati neli aastat tagasi – sellest korrast ka Margus Noorkõivu 24-kilone tursk rekordkalana eeskujuks.

Seekord olime kuuekesi: lisaks Margusele veel Peeter Puhke, Hannes Rei, Ilmar Sirkas, Fredi Tarbe ehk Mister Langipuu ja mina. Ilmad olid igati sobivad – oli juulikuu kolmas päev ja mägede vahel sooja 10–15 kraadi.

Et olime Lyngenis ennegi kala püüdnud, küttis igaüks oma lootusi üles isemoodi. Margusel oli kirjas 24-kilone tursk, sestap oli ta seekord üsna tagasihoidlik – kust seda suuremat ikka võtta?! Mister Langipuu kukkus aga juba esimesel päeval seletama, et nüüd on õige aeg halibuti ehk hiidlesta (Hippoglossus hippoglossus) püüdmiseks. Et selleks on vaja teha ikka meeskonnatööd, peilida välja kohad, kus halibut paikneb jne. Lihtsalt naeruväärne mõtlemine! Eriti arvestades seda, et seni olime näinud vaid sakslaste püütud väikeseid (sealhulgas ka alamõõdulisi) hiidlesti, ise aga polnud otsa saanud isegi mitte niisuguseid. Õli lisasid tulle ka sadamasillale maalitud soomlaste ja sakslaste poolt püütud kalade kujutised suuruses 20–38 kg ja fileerimisruumi seinal asuvasse Lyngeni tabelisse kantud hiidlestade mõõdud.

Läänemere lestaspets Ilmar Sirkas arvas, et hiidlestapüügiks sobivat liivase ja tasase põhjaga alad. Seletati. Uuriti kaarti. Nii see läks ja esimeseks püügipäevaks oli hiidlestahullus jõudnud juba selleni, et seoti jämedast tamiilist lipse, häälestati raadiojaamu, korrastati vastavalt püügivahendeid jne. Minu ajas Mister Langipuu oma juttudega nii segamini, et suutsin mõlemale ridvale rullid valepidi peale panna.

Ja siis – esimene kalatuur. Ei midagi erilist, mõned üle 6 kg tursad, üks suur kasskala, üle 7 kg. Kõik said kala ja algus oli tehtud, ehkki võtt oli üsna loiuvõitu. Olime merel kahe alumiiniumpaadiga, kummaski kolmene püügiseltskond.

Teine kalatuur algas sarnaselt esimesele; valdavalt võttis meriluts (Brosme brosme). Püüdsime valdavalt 80–100 meetri sügavusel veealusel platool. Vahetasime lante ja söödastasime esimesi rakendusi ka hiidlesta jaoks. Ei midagi. Et väiksemat hiidlestarakendust kippusid põhjas kimbutama merilutsud – neid oli väga palju – otsustasin otsa panna raske, 400-grammise peaga 30 cm pikkuse neoonkollase kummikala. Kerisin rakendust vahelduva eduga 4–5 meetrit ülespoole ja lasin alla tagasi, et kummikala ikka korralikult „töötaks“. Mingil hetkel hakkas aga niisugune püük tüütama ja otsustasin lanti vahetada, kerides aeglaselt kogu krempli põhjast 10–15 meetrit kõrgemale. Korraga jäi rakendus kinni. Kas jälle mõni vana püügivahend nagu eelmisel päeval? Ei. Seekord jooksis 0,5 mm nöör kõrinal rullilt. See oli kala ja väga suur!

Proovisin sööstu pidurdada – ei midagi! Tegelane teises otsas ei tahtnud meetritki paadi poole tulla või järele anda. Sain teha maksimaalselt 5–10 vändapööret, aga siis läks ta jälle. Margus tuli appi; kahe mehega ridvast hoides suutsime kala „pumbata“ ehk kümmekond meetrit ülespoole, aga see oli ka kõik. Taas sööst. Ritv, millist kodustes tingimustes võiks hädaga harjavarrena kasutada, oli purunemiseni paindes ja nii kestis see oma kümmekond minutit. Mässasime mis me mässasime, aga enda poole me kala ei saanudki. Lõpuks oli tulemuseks purunenud nöör ja suur pettumus.

Juhtunu andis edasise püügi ajal küllaga jutuainet teemal, et see kala oli ikka liiga suur, et kui teinuks nii või kui teinuks naa... Ise arvasin, et mida kalajumal ei anna, seda kalamees vägisi ei võta ka.

Püük jätkus ja ega palju aega läinudki, kui Ilmar hakkas oma ridvaga paadi alla kaduma. Jälle suur kala! Ilmaril oli otsas tavaline nikeldatud pulgakujuline sikuska ja võtt oli toimunud taas ülespoole kerimise pealt. Seekord oli näha, et selle kalaga tuleb võitlus, mis võib õige pikale venida. Kerisime oma riistad paati ja pumpamine läks lahti.