ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 57 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Ehitame paati külmiku
Hanno Kask
» DAM Effzett Jawbreaker voblerid
Ralf Mae
» Swedteami riietus on sobiv valik kalamehele
Külli Vutt

» KALAKOTT
Eesti uus karbirekord on
18,5 kg
Davet Dorbek

» ÄRITEKST
Konks näppu, Konksupood!
Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Jõesilm, kiskja meie vetevallas
Leili Järv

» KOGEMUS
Kuidas valida kaasaskantavat digikaalu?
Rauno Klemm

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Sügavkülmutatud boilide säilitamine püügi ajal
Rene Martin

» KOGEMUS
Sööstlant – see pole
üldsegi lihtne!
Ralf Mae

» PERSOON
Kalamehekummikutes pangahärra Ahti Asmann
Raimo Kummer

» KOGEMUS
Kuidas ma Lätis karpi püüdmas käisin
Harri Nurk

» KALAUURIMUS
Lõhepüüdja Eesti jõgedel kui kalaturist
Marko Soom

» KOGEMUS
Kohapüügist Pärnu lahel
Endrik Tõnsberg
» Kajakiga kalale? Muidugi!
Endrik Tõnsberg

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Kadiskas säilib kala kaua elusa ja tervena
Anneli Einman

» PAJATUS
Meenutusi Matsalust
Arved Kiisk

» EELINFO
2011. aasta kalastus- ja paadilaager Võrtsjärve ääres

» TOIMUMISED
Sindi pais välikohtu all
Hans Soll
» EAA tippkohtumine Helsingis
Endrik Tõnsberg

» VARIA
Revolutsioon ritvade ehituses: SINTRIX
Rauno Klemm
» Uued ja vanad uudised

» DAATUM
Eesti vanim kalastaja – 106!
Hanno Kask

» VÕISTLUSED

» KALAMEHE TEHNIKA
Elektrimootoriga väikejärvel
Raimo Kummer

» MAAILM
Norra fjordides hiiglaseid püüdmas
Piret Jaaks

» Suured hiidlestad Lyngenist
Heiki Rips

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KALALEMINEKU RISTSÕNA Kaido Krass
 
KOGEMUS
Sööstlant – see pole
üldsegi lihtne!
Ralf Mae
Pavel Margulis

Kalapüük sööstlandiga on viimastel aastatel Eestis võitnud juurde palju poolehoidjaid. Kui uurisin lugu ette valmistades tuttavatelt kalastustarvete poe müüjatelt, kas nad teavad soovitada mõnd sööstlandimehest klienti, kes asja hästi jagab, ütlesid päris mitmed, et Tartus on üks selline mees olemas küll. Veidi jälgede ajamist ja tulemuseks oli tõdemus, et kes tahab sööstlandi osas targemaks saada, saab Lõuna-Eestis tõenäoliselt kõige pädevamat nõu Tartu turuhoone teisel korrusel asuvast kalastustarvete müügiboksist.

Niisiis, tänase loo peategelane on Pavel Margulis, kirglik kalamees, kes on praeguseks sööstlandiga haugi jahtinud kolm aastat. Selle aja jooksul on temast saanud püügiviisi suur austaja. Pavel ise peab end teemas alles tavaliseks algajaks, kes iga päev midagi uut juurde õpib (ja palub seda loos ekstra rõhutada), aga tagasihoidlikkus ollagi meistrite eritunnus.

Sööstlantide juurde jõudis Pavel läbi walkerite (stickbaiti sarnane pinnalant, mänguks on pinnal tehtav sakk) ja popperitega haugipüügi. „Need püügiviisid on oma põhiolemuses – ridvaotsaga landile mängu andmises – paljuski sarnased,“ ütleb ta ise. „Alguses püüdsin ma pinnalantidega haugi, ühel hetkel aga mõtlesin, et proovin vahelduse mõttes ka väikest ujuvat jerki. Püük oli põnev ja nii see läks.“

Pavel kalastab sööstlandiga peamiselt Lõuna-Eesti väikejärvedel. „Kõige huvitavam on püüda madalatel, kuni paari-kolmemeetrise sügavusega järvedel, seal tulevad sööstlandi parimad omadused kõige paremini välja. Muidugi saab püüda ka sügavamas vees, aga see pole enam nii mugav ja huvitav,“ ütleb Pavel. „Ka merel on sööstlant väga efektiivne, aga mina pole suur merelkäija. Järved on kuidagi kodusemad. Jõgedel saab jergiga püüda ainult siis, kui on hästi vaikne vool või lausa seisva veega jõekäär. Vool muudab mitmel põhjusel landi õige mängitamise raskeks.“

Oma lemmikjärvedest Pavel heameelega ei räägi. Õigemini räägib küll, aga ainult mulle; ajakirjas nimede nimetamist ta aga ei taha. „Need on üsna väikesed järved, kus on veel ilusat haugi ja mis õnneks pole ka salavõrgumeeste poolt avastatud. Ei ole tarvis, et kõik kalamehed info peale kokku tulevad. Kuidas me sinna niiviisi ära mahume?“ küsib ta.

Paveli Lõuna-Eesti väikejärvel läbiviidud „õppepäev“ algas ühel augustikuisel pühapäeval umbes lõuna paiku ja lõppes siis, kui väljas oli juba pime. Olgu öeldud, et nii eelnenud päeval kui ka meie järvel viibimise ajal juhtus olema äärmiselt kehv haugivõtt, mida kurtsid teisedki järvel viibinud kalamehed. Ka mina (kes ma eriliselt osav spinningumees muidugi ka ei ole) ei saanud päeva jooksul oma landiarsenaliga ainsatki haugi, küll aga tõi sööstlandiga kastanid tulest Pavel, kel õnnestus kätte saada kolm kena kotikala. Respekt!

Varustus
Nagu ikka püügiviisi tutvustades, algab ka meie seekordne jutt vajaminevast varustusest. Pavel ütleb kohe alustuseks ära, et omal käel jalgratta leiutamine ei vääri küünlaid. Tihti ostetakse omaenese tarkusest kokku täiesti valed asjad – rull ei vasta nööri jämedusele ega püügiviisi spetsiifikale, ritv ei vasta lantide kaalule jne – ja ongi häda kaelas. Sageli ei tea ka poemüüjad asjast suurt midagi ja nii saab kokku komplekt, millega polegi võimalik korralikult püüda. „Mina soovitan otsida alustuseks niisuguse kalamehe, kes on sööstlantidega kokku puutunud ja varustuseküsimustega kursis. Ka mina ise alustasin omal ajal samamoodi – esmalt uurisin sõbra käest, mis ja kuidas. Hästi laias laastus võiks algaja lähtuda komplektist, mis koosneb mitte vähem kui 120-grammise heitevõimsusega ridvast ja mitte vähem kui 30-kilose tõmbejõuga (aga võib ka rohkem) nöörist. Nöör pole nii jäme mitte seepärast, et väga suured kalad otsa tulevad, vaid et heidetel tekivad aegajalt ikka sasid. Kui kasutada peent nööri, käib sasi tekkides lihtsalt hele plaks ja 200–300 krooni lendab järve. Jämedat nööri on ka kergem harutada ja see ei lähe nii kiiresti karvaseks,“ räägib Pavel.

Ritv. Kalapüügiks sööstlandiga on enamikel tootjatel olemas spetsridvad. Need on lühikesed (160–200 cm), küllaltki jäigad ja suure arvu rõngastega. Tava-liselt on jergiridvad ühejätkulised, peamiselt seetõttu, et niisugune ritv talub paremini koormust ja heidetel tekkivaid pingeid, aga ka püügistiili eripärade tõttu (landi mängitamine ridvaotsaga).

Sarnaselt tavalistele spinninguritvadele on ka jergiritvadel oma optimaalne heitevõimsus. Selle järgi jaotatakse ridvad kolme klassi – kergete (light), keskmiste (medium) ja raskete (hard) lantide jaoks. Näiteks ritv, millega on mugav heita kergemat, nii 50-grammist jerki, ei ole reeglina kuigi sobiv raske, üle 100-grammise sööstlandi heitmiseks. Tavalise spinninguridvaga jergipüüki üldiselt teha ei saa, eriti siis, kui kasutatakse suuremaid lante, sest niisugune ritv on liiga pikk ja painduv. Pikkus segab landi õiget mängitamist (pole võimalik rakendada õiget tehnikat), painduvus aga ei lase raskeid sööstlante korralikult heita ja kui rakendada jõudu, on asjade loogiline käik ridva purunemine.

Pavelil on ritvade kohta ka üks huvitav tähelepanek. „Minu kogemus näitab, et üsna sageli, peamiselt küll Euroopa tootjate juures, on ridvale märgitud heitevõimsus veidi suurem kui sellega tegelikult mugavalt heita on võimalik,“ räägib ta. „Ehk et kui ridvale on märgitud heitevõimsuseks 140 grammi, siis tegelikult saab sellega edukalt heita kuni 120-grammiseid sööstlante. Raskemate lantidega püüdes hakkab niisugune ritv läbi vajuma ja ka mängitamine muutub keeruliseks.“

Rullina kasutatakse multirulli, eelistatult niisugust, mis ongi spetsiaalselt sööstlandiga püügiks toodetud. Sellest annab märku vastav tähekombinatsioon rullinimes (näiteks ABU-l on Ambassadeur 5601 JB, kus JB tähendab jerkbaiti). Niisugused rullid on reeglina veidi vastupidavama mehaanikaga, sest heidetavad raskused ja heidetel tekkivad koormused on tavalise spinningupüügiga võrreldes õige suured. Kui püütakse vaid väikeste sööstlantidega, kus koormused on tagasihoidlikumad, võib kasutada ka seebikarp-tüüpi multirulle, suurematega lähevad käiku tünn-tüüpi rullid.

Pavelil endal on kasutuses ABU Ambassadeur 5601 JB, millel on veel üks kasulik omadus – nimelt pooli kattev plastmassklapp, mis püügi ajal leiab kasutamist pöidla toetuspunktina, on ülestõstetav ja vajadusel ka eemaldatav, see aga on väga mugav lahendus olukordades, kui on tekkinud sasi. Nii pääseb pooli peal üleskerkinud nöörile paremini ligi.

Nöör. Sööstlandiga püügil kasutatakse reeglina üsna jämedat nööri. Pavelil on poolile keritud 0,35 mm, mille tõmbetugevus on ligi 50 kg. Nöör, mitte monofiil. Mehe kogemuste põhjal on üsna ükskõik, kui jämeda nööriga kalamees püüab, haug võtab ikka. Nagu me eelpool juba tõdesime, tuleb jämedama nööri eeliseid otsida pigem olukordadest, kui heitel tekib sasi – siis ei pea kalamees kuulma plaksu ja vaatama, kuidas tema mitmesajakroonine lant järve poole lendab, katkenud nöörijupp sabas. Ka on jämedama nööriga kergem landi mängu kontrollida, lihtsam sasisid harutada ning landikadugi on väiksem, sest peaaegu alati saab landi jõuga tõmmates põhjast kätte. Head nöörid on niisugused, mis kiiresti karvaseks ei muutu.

Tross. Landi ja pealiini e nööri vahel kasutatakse trossi. Tross pole selle kohta tegelikult kuigi täpne sõna, sest tegelikult on tegemist u 1 mm traadist jäiga vahejätkuga. Trossi materjalina eelistatakse titaani, kuna see on tugev ja väga elastne. Tross on esmajoones vajalik selleks, et hoida ära landikonksude takerdumine pealiini külge (nii heidete kui mängitamise ajal) ja soodustada landile omaseid külgsööste, aga ka kaitsta pealiini haugihammaste eest.

Ideaalis peaks väiksemate sööstlantidega kasutatav tross olema lühem ja peenem (loe: kergem, sest see mõjutab landi tasakaalu ja mängu vees), ent Pavel seda reeglit kuigi täpselt ei järgi ning kasutab kogu aeg ühte ja sama Savageari 30 cm pikkust titaantrossi, mis on idee poolest sobilik eeskätt suurematele sööstlantidele. „Aga ma väikeste lantidega eriti ei püüa kah,“ ütleb ta selle kohta ise.

Landid. Võrreldes traditsiooniliste plekk- ja vabinalantidega on sööstlandid suured ja rasked: nad kaaluvad kuni 200 g ja enamgi, tavaliselt siiski 50–150 g. Sööstlantidel võib olla mingi omamäng, aga enamasti ei ole või on üsna tagasihoidlik; mäng antakse neile ridvaga nõksutades. Nagu tavalised voblerid, nii on ka sööstlandid ujuvad, hõljuvad ja uppuvad (viimased omakorda jagunevad aeglaselt ja kiiresti uppuvateks). Sama landimudeli erinevad suurused tahavad sageli täiesti erinevat mängitamist ja ka nende mäng on erinev.

Pavel kasutab trossi ja landi vahel ainult rõngast. Miks? „Alguses ma panin trossi otsa karabiini – hea lihtne ja kiire lante vahetada –, aga need kippusid liiga lihtsasti ära väsima ja katki minema. Õnneks juhtusid kõik purunemised lantide vahetamise ajal, nii et ükski lant katkise karabiini tõttu järve ei jäänud. Siis hakkasin internetist uurima ja avastasin, et kõikjal maailmas kasutatakse rõngaid. Mingitest karabiinidest ei tea keegi midagi,“ räägib Pavel. Nii läks ka tema rõngaste peale üle. Nüüd kinnitub lant trossi otsa üsna massiivse roostevaba rõnga abil ja selle avamine käib vastavate näpitsatega. Nende mokkade otsas on spetsiaalne metallist hammas, mis surutakse rõngakeerdude vahele.

Abivahendid. Sööstlandimehele vajalikud abivahendid on näpitsad, soovitavalt spetsnäpitsad (landi vahetamiseks ja haugi suust landikonksu väljavõtmiseks); polaroidprillid (võimaldavad näha landi mängu vee all ja otsustada, kas midagi on vaja muuta, samuti näeb nendega paremini järvepõhjas toimuvat, sealhulgas ka kalu) ja suuavaja. („Kui landi kättesaamisel on vaja kasutada suuavajat, on see märk sellest, et haugi võtt on väga hea,“ ütleb Pavel.) Enamikel järvedel on mugavam püüda paadist, eelistatult plastpaadist või kõva põhjaga kummipaadist, sest püüdja peab seisma püsti.


Järgneb: Kalastaja 57