ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 57 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Ehitame paati külmiku
Hanno Kask
» DAM Effzett Jawbreaker voblerid
Ralf Mae
» Swedteami riietus on sobiv valik kalamehele
Külli Vutt

» KALAKOTT
Eesti uus karbirekord on
18,5 kg
Davet Dorbek

» ÄRITEKST
Konks näppu, Konksupood!
Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Jõesilm, kiskja meie vetevallas
Leili Järv

» KOGEMUS
Kuidas valida kaasaskantavat digikaalu?
Rauno Klemm

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Sügavkülmutatud boilide säilitamine püügi ajal
Rene Martin

» KOGEMUS
Sööstlant – see pole
üldsegi lihtne!
Ralf Mae

» PERSOON
Kalamehekummikutes pangahärra Ahti Asmann
Raimo Kummer

» KOGEMUS
Kuidas ma Lätis karpi püüdmas käisin
Harri Nurk

» KALAUURIMUS
Lõhepüüdja Eesti jõgedel kui kalaturist
Marko Soom

» KOGEMUS
Kohapüügist Pärnu lahel
Endrik Tõnsberg
» Kajakiga kalale? Muidugi!
Endrik Tõnsberg

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Kadiskas säilib kala kaua elusa ja tervena
Anneli Einman

» PAJATUS
Meenutusi Matsalust
Arved Kiisk

» EELINFO
2011. aasta kalastus- ja paadilaager Võrtsjärve ääres

» TOIMUMISED
Sindi pais välikohtu all
Hans Soll
» EAA tippkohtumine Helsingis
Endrik Tõnsberg

» VARIA
Revolutsioon ritvade ehituses: SINTRIX
Rauno Klemm
» Uued ja vanad uudised

» DAATUM
Eesti vanim kalastaja – 106!
Hanno Kask

» VÕISTLUSED

» KALAMEHE TEHNIKA
Elektrimootoriga väikejärvel
Raimo Kummer

» MAAILM
Norra fjordides hiiglaseid püüdmas
Piret Jaaks

» Suured hiidlestad Lyngenist
Heiki Rips

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KALALEMINEKU RISTSÕNA Kaido Krass
 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Jõesilm, kiskja meie vetevallas
Leili Järv
Jõesilm (Lampetra fluviatilis L.), tuntud veel ka kui jõesutt, nõgenool, nägenool, tuulekala, silm, silmus, sutikala, üheksasilm; inglise keeles river lamprey; saksa keeles das Flussneunauge; rootsi keeles flodnejonöga; soome keeles nah-kiainen; vene keeles ret?naja minoga; läti keeles upes nciis, on lõugsete ülemklassi kuuluva sõõrsuude klassi silmuliste seltsi ainsa sugukonna silmlased perekond silmud üks esindajatest.

Kas silm on kala?
Kõik oleneb sellest, kuidas asjale läheneda. Süstemaatilises mõttes ei ole silmud-sutid-pihklased tõesti kalad ja veel paarkümmend aastat tagasi tehtigi neil rangelt vahet. Tänasel päeval ollakse hoopis leplikumad ja mõiste „kalad“ alla ühendatakse kõik vees elavad kõigusoojased keelikloomad. Seega võib silmule julgelt silma vaadates teda kalaks kutsuda.

Samas, erinevalt teistest kaladest, ei ole silmul lõugu ja tema keha pikitelje moodustab mitte selgroog, vaid üksikute tugikõhredega toestatud põisjatest rakkudest vetruv moodustis – seljakeelik. Silmudel puudub ka klassikaline kolju, ehkki hoolega otsides me siiski midagi, mida tinglikult ajukoljuks kutsuda, leiame. Peaaju all on silmul paariline kõhrest alusplaat ning aju külgedel õrnõhukesed kõhrelised küljeplaadid. Ajukolju lage katab üksnes sidekoeline kaitsekiht. Lisaks neile leiame veel kaks silmakoopa alust tugikõhre. Ka näokoljust saab vaid tinglikult rääkida. Silmudel jaotub see suulehtri- ja lõpuste toeseks.

Aga silmudel leidub ka kaladega hulgaliselt ühiseid jooni:
- mingil eluetapil esineb neil mõlemal seljakeelik;
- neil on selgmise asetusega torutüüpi kesknärvisüsteem;
- neil on saba, pärak ja lõpuspilud;
- lihased asetsevad nende kehal kimbuti.

Need kõik annavad tunnistust kahe organismirühma lähedasest seotusest. Tänapäevane seisukoht on, et umbes 430 miljonit aastat tagasi (vanaaegkonna siluri meredes) said ühtede esimeste keelikloomadena tekkinud lõuatutest silmudest, kellest tänaseni on säilinud veel ligi nelikümmend mere-, siirde- ja mageveeliiki, alguse esimesed lõugsed organismid – kalad.

Kuidas tegu, nõnda nägu
Kui seda ligi poolemeetrist elukat vees vaadata, sarnaneb ta esmapilgul väga noore angerjaviuga – samasugune tumeoliivjas või mustjaspruun läikiv selg, mille varjust vilksatab usja liikumise ajal kõhualuse valget. Pilt muutub aga täielikult, kui vennike veest välja võtta. Hetkega klammerdub silm keha eesosas paikneva suulehtriga esimesele ettejuhtuvale pinnale, olgu selleks või haaraja käsi. Üpris ehmatav ja ebameeldiv kogemus, eriti esimesel korral – pole me ju keegi ette valmistatud hambaarmeega varustatud vaakumpumbaga kohtumiseks.

Ja hambaid jõesilmul jätkub. Ülahuulel paiknevad hambad hajusalt, ent seda puudust kompenseeritakse edukalt sisemiste ja külgmiste huulehammastega – kummalgi pool on neid kolm, millest keskmised on kolme- ja servmised kahetipulised. Alahuulel reeglina hambaid ei ole, kuid suuava peal asub rõhtne sarvplaat, mille kummaski otsas on üks suur sarvhammas. Suulehtri põhjaplaadil on hambaid kogunisti seitse, neist servmised on keskmistest pisut suuremad. Ja justnagu sellest veel ei piisaks – silmu ülemise keeleplaadi keskel kasvab veel üks ekstrauhke hambapurakas, mida ümbritsevad 4–8 väiksemat hambamügarikku.

Ülikeerulisest suuaparaadist saba suunas liikudes jõuame suhteliselt suurte, kuid mitte just head nägemist tagavate silmadeni. Silmapaari vahel asub paaritu haistmiskihn – silmu orienteerumise ülioluline meeleelund, millest neist tagapool avanevad kehapinnal seitse ümmargust lõpusava. Piki paljast (soomusteta) limase nahaga kaetud keha saba suunas liikudes jõuame selja keskel kahe teineteisest lahutatud uimeni. Tagumine neist läheb sujuvalt üle sabauimeks, mis jaotatakse keha tagaosaga sümmeetriliselt üla- ja alaosaks. Sellist uime kutsutakse samahõlmseks e protserkseks.

Reeglina on emased silmud isastest mõnevõrra pikemad. Silmude hambad nürinevad kudeaja lähenedes, seljauimed kõrgenevad ja kalade kehad lühenevad kuni 10%. Vahetult enne kudemist moodustub emastel kõhrkiirteta pärakuuim. Isastel tekib kõhu alla lühike ja tömbiotsaline väljakasv – genitaalnäsa.

Kus on silmu kodu?
Silmulised on kõik väga laia levilaga. Selline nähtus on iseloomulik fülogenee-tiliselt (põlvnemise käigult) vanadele eluvormidele. Silmulised on pika eksisteerimisaja jooksul jõudnud edukalt kohastuda eluga erinevates veekeskkondades.

Nende hulgas leidub nii mageveelisi (meil liivase põhjaga jõgedes elav ojasilm) kui ka merelisi (meie vetes juhukülalisena kohatav merisutt) liike, aga ka anadroomseid liike (meil jõesilm), kes tulevad kudemiseks tagasi oma sünnijõkke. Jõesilmu kohtab Euroopas eelkõige Lääne- ja Põhjamere, vähem Iiri ning Vahemere vesikonna jõgedes.

Oma keerulise ja põneva elutsükli lõpetamiseks tõuseb jõesilm kudema praktiliselt kõikidesse merre suubuvatesse jõgedesse, ojades ja kraavidesse. Kui arvukaks jõkketõus osutub, sõltub eelkõige vooluhulgast, vee kvaliteedist ja kudemiseks sobilike kärestikuliste jõeosade olemasolust. Eestis on silmudele kõige sobivamad kudepaigad Soome lahe kärestikulised jõed eesotsas Narva jõega ning Liivi lahe idaosa sissevoolud eesotsas Pärnu jõega. Ülevaate Eesti tähtsamatest silmujõgedest annab juuresolev joonis.

Järgneb: Kalastaja 57