ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 57 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Ehitame paati külmiku
Hanno Kask
» DAM Effzett Jawbreaker voblerid
Ralf Mae
» Swedteami riietus on sobiv valik kalamehele
Külli Vutt

» KALAKOTT
Eesti uus karbirekord on
18,5 kg
Davet Dorbek

» ÄRITEKST
Konks näppu, Konksupood!
Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Jõesilm, kiskja meie vetevallas
Leili Järv

» KOGEMUS
Kuidas valida kaasaskantavat digikaalu?
Rauno Klemm

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Sügavkülmutatud boilide säilitamine püügi ajal
Rene Martin

» KOGEMUS
Sööstlant – see pole
üldsegi lihtne!
Ralf Mae

» PERSOON
Kalamehekummikutes pangahärra Ahti Asmann
Raimo Kummer

» KOGEMUS
Kuidas ma Lätis karpi püüdmas käisin
Harri Nurk

» KALAUURIMUS
Lõhepüüdja Eesti jõgedel kui kalaturist
Marko Soom

» KOGEMUS
Kohapüügist Pärnu lahel
Endrik Tõnsberg
» Kajakiga kalale? Muidugi!
Endrik Tõnsberg

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Kadiskas säilib kala kaua elusa ja tervena
Anneli Einman

» PAJATUS
Meenutusi Matsalust
Arved Kiisk

» EELINFO
2011. aasta kalastus- ja paadilaager Võrtsjärve ääres

» TOIMUMISED
Sindi pais välikohtu all
Hans Soll
» EAA tippkohtumine Helsingis
Endrik Tõnsberg

» VARIA
Revolutsioon ritvade ehituses: SINTRIX
Rauno Klemm
» Uued ja vanad uudised

» DAATUM
Eesti vanim kalastaja – 106!
Hanno Kask

» VÕISTLUSED

» KALAMEHE TEHNIKA
Elektrimootoriga väikejärvel
Raimo Kummer

» MAAILM
Norra fjordides hiiglaseid püüdmas
Piret Jaaks

» Suured hiidlestad Lyngenist
Heiki Rips

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KALALEMINEKU RISTSÕNA Kaido Krass
 
KALAKOTT
Eesti uus karbirekord on
18,5 kg
Davet Dorbek
Sellest, kuidas 27. juuli öösel purunes 62 aastat vana Eesti karbirekord, kirjutab üks rekordkala püüdjatest Davet Dorbek.

Olin erinevate kalameeste käest korduvalt kuulnud, et Vastse-Kuustes elavat hiiglama suured karbid. Ka minu püügikaaslane alljärgnevas loos Andre väitis, et kunagi said nad sellest järvest karpkala, mis kaalus üle 13 kg. Andrega oligi meil juba ammu kokku lepitud, et teeme ühe paaripäevase karbitreti Vastse-Kuustesse. Kuni Andre veel tööl oli, käisin mina aegajalt järvel luuret tegemas, kus ja kuna kala liigub. Söötsin ning püüdsin, mis lõppes kahel korral liini katkemisega. Liiniks oli mul 0,35 Galaxy Carp ja kala himustas sügavkülmutatud maisiboili.

Esmaspäeva, 26. juuli hommikul ärgates sõitsin kohe Tartusse ja soetasin endale mõned pakid Sensase karbisööta, hunniku in-line tinasid ja vahetasin kahel karbiõngel jõhvi nööri vastu – väsitamisruum püügikohas puudus ja jõhv, nagu kogemus näitas, neid kalamürakaid ei pidanud. Kui asjad koos, panime Vastse-Kuuste poole leekima.

Kohale jõudes pidasime Andrega esmalt jupp aega nõu, kust oleks kõige mõistlikum püüda. Lõpuks valisime välja ikkagi selle piirkonna, kus kalad end kõige rohkem näidanud olid. Kohad olid seal püüdmiseks head, aga kala väljatoomiseks kehvad. Andre oli igaks juhuks kaasa võtnud ka kummipaadi, mille seadsime nüüd sõidukorda ja niitsime püügikohta mõned „aknad“. Püügisügavus, põhi ja selle reljeef olid meil teada, seega polnud markerit kasutada vajagi. Selle teadmisega läksime lipse siduma ja sööta segama.

Õnged said sisse kella kaheksaks õhtul. Kell oli umbes 21.00, jõime Andrega kohvi, kui mul õnnestus saada esimene võtt. Signalisaator hakkas paaniliselt piiksuma ning haakimise peale tekkis pinnale ilus suur laine. Rulli sidur oli mul meelega suhteliselt kangeks timmitud, et kala ei saaks rohtu ujuda. See asjaolu karpkala aga ei morjendanud ja ta sööstis lati kädinal roogu, kus peagi otsast tuli. See kala võttis pop-up maisi.

Mõtlesin, et sooh, mis siis nüüd. Rakendust välja kerides selgus, et konks oli lihtsalt toore jõuga sirgeks tõmmatud. Oli selge, et nr 8 konks kala kinni ei pea, kui sel õnnestub rohtu minna. Andrel olid lipsudele seotud nr 6 konksud, mis tundus nüüd igati targa valikuna. Et minul nr 6 karbikonkse polnud, olin sunnitud kasutama nr 4, ise samal ajal nentides, et see on ikka liiga suur ja et erilist usku nii suure konksuga püük ei sisenda. Õnged said siiski uuesti sisse ja jäid võttu ootama.

Kätte jõudis öö. Jõime kohvi, rääkisime kalajutte ning kuulasime ööelu. Enne kolme tegi Andre väikese uinaku, mina aga viskasin veidi aja pärast alla uue sööda ja vahetasin söödad ka õngedel. Kala hakkas liikuma, sööda juures oli näha märke karbi tegevusest. Kell oli kolm läbi, kui käis 2–3 piiksu ning söödaplatsil tekkis suur keeris ja laine. Kala aga otsa ei jäänud ja see andis taas põhjust kirumiseks, et nr 4 konks pole ikka õige asi.

Panin otsa uue sööda ja viskasin õnge vette tagasi. Umbes samal ajal hakkas üks karp pinnas mängima, tehes seda kogu aeg erinevates kohtades. Vaatasime ja mõtlesime, et ei tea, mis sellele sisse on läinud.

Ja siis läks minu õngel nöör pingule. Andre juba õpetas kõrval, et ma valmis oleksin. Hetke pärast vajus nöör jälle lõdvaks, mina haakisin ja kohe oli selge, et otsas on korralik kala. Plaani põhjast lahti tulla tal polnud, nägin kurja vaeva, et elukat kalda poole saada. Kogu aeg oli hirm, et võib roogu söösta. Suure hädaga saime lõpuks kala kuidagi kalda juurde ning nägime, et tema küljes on ka teine rakendus. Andre astus vette ja üritas karpi haardesse saada; lõpuks see õnnestus ja ta tõstis kala välja. Käes!

Karp oli raske; olime üsna kindlad, et 20 kilo peaks täis tulema. Imestasime, kuidas küll kalale mõlemad konksud suhu said, aga seal nad tõepoolest olid – nii minu kui Andre oma! Siis ruttasime auto juurde kala kaaluma. Mina tõstsin karbi kaaluga üles ja Andre vaatas näidikut – 18,5 kg. Surusime üksteisel kätt – millega me nüüd siis hakkama saime?

Järgnevalt selgus, et kummalgi meist pole fotoaparaati kaasas ja kohapeal kalast pilti teha ei saa. Leppisime kokku, et käin ruttu kodus, kus pildistan ning mõõdan kala ära. Mõeldud-tehtud. Samal ajal korjas Andre kummipaadiga kokku oma liini, mis oli kala poolt totaalselt ja pikalt kinni veetud. Mõõtmisel selgus, et karp on 90 cm pikk. Pildid tehtud, sõitsin tagasi järve äärde.

Söödastasime õnged ja viskasime uuesti sisse. Järgnes pikk ja kuum päev, mille jooksul ei toimunud mitte midagi ning kõik lootused jäid õhtu, öö ja hommiku peale. Jälgisime päev läbi ilma ja vastu õhtut oli selge, et see hakkab muutuma. Kell 21.00 läks alla uus sööt; esialgu oli kõik vaikne ja kala liikumist polnud märgata. Otsustasime veel öö otsa püüda ja hommikul lahkuda.

Nii jõudis kätte viimane püügihommik. Kell oli saanud umbes seitse, jõime taas kohvi, kui Andre ridval kelluke helises. Söödaplatsi alt kerkis korralik laine ja nägime, kuidas kala roogu sööstis. (See oli sel ööl esimene kord, kui Andre oma õngede juurest ära tuli.) Kui sõber ridva juurde tagasi jõudis, tuli tõdeda, et liin on taas totaalselt kinni. Ajasime kummipaadi vette ja läksime kala lahti harutama. Karp oli kupulehtedele ringi peale teinud ja need justkui silmusega kokku tõmmanud. Kui rakenduse viimaks lahti saime, oli alles ainult poolik lips. Hindasime seda lahtipääsenud kala 10 kg kanti.

Sellega meie püük lõppes. Lugesime retke igati kordaläinuks ja põnevaks ning hakkasime laagrit kokku pakkima.

Uus Eesti karbirekord – 18,5 kg
Püügipaik: Vastse-Kuuste järv.
Asjaosalised: Davet Dorbek ja Andre Kahar.
Kala võttis 27. juuli hommikul kella 03.00–03.30 vahel Tutti-frutti boili.
Kaal 18,5 kg, pikkus 90 cm.