ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 56 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Live Target – vabinalandid nagu päris kalad
Ralf Mae
» Zpey Switch Zero lendõngekomplekt
Ralf Mae
» Bushi kombineeritud mootorpaadid
Tiit Mets
» Olympus E-PL1
Ralf Mae

» ARHIVAAR
Rannarahva muuseum ootab mõrdasid!

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Karpkala, meie vete raskejõustiku tshempion
Leili Järv

» KOGEMUS
Linaskist ja linaskipüügist
Harri Nurk

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Millise boiliga karpi püüda?
Rene Martin
» Karbikool käis praktikal
Ralf Mae

» KOGEMUS
Pöörlevad landid jõeforellipüügil
Rauno Klemm

» KALADE TOIDULAUD
Haugi toitumisest
Mart Kangur

» PERSOON
Kalamehehingega näitleja Priit Võigemast
Raimo Kummer

» NIPID-NÕKSUD

» PÜÜGIRETK
Pärnu jõel vimba püüdmas
Ralf Mae

» SALMO KALAMEHEJUTT
Õnneseen John
Tõnis Tiirik

» TOIMUMISED
Lõheseminar Keskkonnaministeeriumis
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Järvamaa MV spinningupüügis
Vagula Röövik 2010

» SALMO ÕNGEKOOL
Latika triivõngitsemisest jõgedes
Normunds Grabovskis

» PAJAS JA PANNIL
Sajanditagused kalaretseptid
Enn Treufeldt

» KORD ON KORD
Veeliiklusest siseveekogudel ja Peipsi järvel
Aimar Rakko

» LEGEND
Robert Allpere, härrasmees inglise mõistes
Kalle Kroon
» Mõningaid vahendeid ja võtteid forellipüügil jõgedes, rõhuga Robert Allpere kogemustel
Kalle Kroon

» EELINFO
Noorte kalastus- ja merelaager toimub Prangli saarel

» MAAILM
VII MM jääaluses kalapüügis toimus USA-s
Viljar Meister

» Kuidas me Astrahanis kalal käisime
Hanno Kask

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KALALEMINEKU RISTSÕNA
Kaido Krass

 
KORD ON KORD
Veeliiklusest siseveekogudel ja Peipsi järvel
Aimar Rakko
Harrastuskalastaja võimed orienteeruda Eesti õigusruumis pannakse pidevalt proovile. Esiteks pole seaduste ja määruste juriidiline tekst just kergesti mõistetav, teisalt on seda teksti ka kohati liiga palju ning kõike korraga hoomata on vaid vähestele jõukohane.

Paljudele ehk üllatuseks ei piisa kalavetele minnes siiski vaid kalapüügiseaduse ja kalapüügieeskirja lugemisest. Arvestama peab ka keskkonnaministri poolt kehtestatud ajutisi püügipiiranguid, samuti looduskaitseseaduse sätteid, millega teatud Natura liikide (hink, vingerjas ja võldas) püük on aastaringselt keelatud. Täiesti eraldi grupi moodustavad looduskaitsealad, kus kehtivad kalapüügikeelud on seotud sageli just liikumispiirangutega (vt allpool). Kus ja millal üldse viibida võib, seda peab konkreetse kaitseala kaitse-eeskirjast ise järgi uurima. Seega, kui kavatsete mõnd uut püügikohta avastama minna, tuleb ette võtta põhjalik kodutöö. Kel aega vähe ja minekuga kiire, saab tööpäevadel abi ka püügiveekogu asukohajärgsest Keskkonnaameti büroost (vt tabel artikli lõpus).

Kuna kalapüük pole tihtilugu kaldalt võimalik või takistab lühike õngeritv heale püügikohale ligipääsu, kasutatakse sageli ujuvvahendeid, olgu nendeks siis paadid, parved, kanuud vms. Sõltuvalt sellest, kas liikumapanevaks jõuks on kätes peituv jõud või hoopis paadipäras tuksuv mootor, on nõuded veekogudel liikumiseks erinevad. Palju segadust tekitanud ujuvvahenditega liiklemise reeglitest alljärgnevalt juttu tulebki.

Seaduse mõistes on siseveekogu veekogu, mida ei läbi riigipiir. Peipsi järv on küll piiriveekogu, kuid seda käsitletakse käesolevas artiklis samuti siseveekoguna. Veeliiklusest merel ja ookeanidel seekord kahjuks juttu ei tule. Olgu siinkohal mainitud, et edaspidine jutt kehtib vaid avalike ja avalikult kasutatavate veekogude kohta, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega „Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kinnitamine“. Kuna nimekirja kuulub pea 1500 veekogu, vajaks kogu selle avaldamine ilmselt Kalastaja ajakirja erinumbrit, sestap on kindlam viis see nimekiri Riigi Teataja kodulehelt ise üles otsida. Veekogud, mis sinna nimekirja ei kuulu, on aga eraveekogud ning neil tohib liigelda vaid omaniku loal.

Veeseaduse järgi on avalikel ja avalikult kasutatavatel veekogudel mootorpaatidega liiklemine lubatud, kui seda seaduse või mõne muu õigusaktiga ei piirata. Teisisõnu kehtib põhimõte: kõik see, mis pole keelatud, on lubatud. Siiski on mitmeid õigusakte, mis ühel või teisel moel veeliiklust piiravad. Arvestada tuleb keskkonnaministri kehtestatud nõudeid, looduskaitselisi piiranguid, piiriveekogudel (Peipsil) kehtivaid nõudeid ning maavanemate poolt veeliiklusele seatud täiendavaid kitsendusi.

Siseveekogud (kaasa arvatud Peipsi järv) võib nende laevade liiklemist reguleerivate õigusaktide alusel jagada kaheks: laevatatavad ja mittelaevatatavad siseveed. Esimesel neist on veeliiklust korraldavaks õigusaktiks meresõiduohutuse seadus ning teisel veeseadus.

Laevatatavad siseveekogud
Meresõiduohutuse seaduse järgi on nendeks veekogudeks Emajõgi ja Väike-Emajõgi Võrtsjärvest Pikasilla sillani ning Võrtsjärv, Peipsi järv, Pihkva järv ja Lämmijärv, nimetatud järvedesse suubuvate jõgede laevatatavad suudmed ja alamjooksud ning Narva veehoidla ja Narva jõgi Peipsi järvest kuni Narva tammini. Kõik nendel veekogudel liiklemiseks kasutatavad veesõidukid (väikelaevad) peavad olema ARK-is registreeritud. Meresõiduohutuse seaduse järgi on väikelaev veesõiduk kogupikkusega 2,5–24 meetrit (näiteks paat, purjejaht, kaater ja muu selline), mida kasutatakse vaba aja veetmiseks, sõltumata registrikuuluvusest. Väikelaevana ei käsitata aga võistlusspordiks ja treeninguteks kasutatavat spordialaliidu poolt vastavalt märgistatud veesõidukit (näiteks jett, purjelaud, purjejaht, võistluspurjekas jms) ning primitiivse konstruktsiooniga veesõidukit (näiteks ruhi, ruup, lodi, süst, kanuu, vesijalgratas jms), samuti erikonstruktsiooniga veesõidukit. Kui aga jetti kasutatakse muul eesmärgil kui võistlusspordiks, peab see siiski olema registreeritud. Kahtluse korral, kas ujuvvahend peaks olema registreeritud või mitte, on mõistlik seda alati ARK-ist järele küsida. Olgu etteruttavalt öeldud, et kõik piiriveekogudel (veekogud, mida läbib riigipiir, näiteks Peipsi järv) kasutatavad ujuvvahendid peavad olema registreeritud, ka alla 2,5 meetri pikkused alused.

Väikelaeva võib juhtida isik, kellel on väikelaevajuhi tunnistus. Selle saamiseks tuleb läbida vastav kursus ja sooritada teooria- ja praktikaeksam. Koolitajate kohta leiab infot veebilehelt www.kipper.ee. Tunnistuse olemasolu ei ole aga vajalik väikelaeva juhtimiseks, mille mootori võimsus on kuni 25 kW, kui sellega sõidetakse valgel ajal ja hea nähtavuse korral merel kuni 5 meremiili kaugusel kaldast ja sisevetel kuni 9 kilomeetri kaugusel kaldast. Alla 15-aastaselt isikult ei nõuta väikelaevajuhi tunnistust veesõiduki juhtimiseks, millel on purjepind kuni 20 m2 või mootori võimsus kuni 10 kW, kui ta teeb seda seadusliku esindaja vastutusel ning kui veesõiduk sõidab valgel ajal ja hea nähtavuse korral merel kuni 1 meremiili kaugusel kaldast ja sisevetel kuni 2 kilomeetri kaugusel kaldast.

Väikelaeva juhile on lubatud ka vähene alkoholi tarbimine – sisaldus veres kuni 0,8, jetijuhil 0,2 promilli. Tegemist on siiski maksimaalse lubatud määraga, mitte kohustusega see tase vee peal olles igal juhul saavutada. Kaine mõistus tuleb alati rohkem kasuks. Alaealistel on väikelaevaga sõites muidugi igasugune alkoholi tarbimine keelatud! Muude nõuete (liiklemine laevateel, päästevarustus, laevatuled jne.) kohta saab lähemalt lugeda majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustest „Laevatatavatel sisevetel liiklemise kord“ ja „Väikelaevade kasutamise nõuded“. Lisaks võib viiteid väikelaevadega seonduvate õigusaktide kohta leida ka Veeteede Ameti kodulehelt www.vta.ee.

Mittelaevatatavad siseveekogud
Siia kuuluvad kõik avalikuks kasutamiseks olevad jõed ja järved, mis ei ole meresõiduohutuse seaduse järgi laevatatavad. Liiklemist neil reguleerib veeseadus ning selle alusel välja antud keskkonnaministri määrus „Veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuded“. Nendel veekogudel kasutatavad paadid ei pea olema ARK-is registreeritud, samuti pole juhil kohustust omada väikelaevajuhi tunnistust. Ka päästevarustuse olemasolu siin ei nõuta, kuid enda elu ja tervise huvides oleks mõistlik päästevest siiski paadiga sõitma minnes selga panna. Uppuja päästmine on eeskätt uppuja enese asi!

Mootorpaatidega ja jettidega liiklemine mittelaevatatavatel siseveekogudel oli kuni 2009. aasta sügiseni üsna piiratud – sõita võis vaid üle 100 ha pindalaga järvedel ja jõgedel, mille minimaalne laius veesõidukite liiklemist võimaldaval lõigul oli üle 10 meetri. Väiksematel järvedel ja jõgedel poleks suurema võimsusega mootorite kasutamine tõenäoliselt ka mõistlik, seda nii keskkonnakaitse (vibratsioon, müra, mehaaniline toime, häirimine, ainete leke, mõju veeelustikule) kui ka teiste liiklejate ohutuse seisukohast vaadatuna. Samas on elektrimootorite mõju nende väikese võimsuse tõttu üsna marginaalne; pigem suudab oskamatu aerutaja tekitada veekogu põhjas suurema kaose, kui elektrimootori sõukruvi. Kuna ka veekogude uurijad olid sama meelt, tehtigi koostöös harrastuskalastajatega keskkonnaministrile ettepanek määruse muutmiseks ning alates 2009. aasta augustist on lubatud elektrimootorite kasutamine ka väiksematel kui 100 ha pindalaga järvedel ja jõgedel, mille minimaalne laius veesõidukite liiklemist võimaldaval lõigul on alla 10 meetri. Sellest ei maksaks aga liigselt vaimustuda: kehtib veel mitmeid piiranguid, mis veeliikluseks kasutatavate veekogude hulka oluliselt vähendavad. Nendest siis alljärgnevalt.

Looduskaitselised piirangud
Eestis on 3 tüüpi kaitsealasid – rahvuspark, looduskaitseala ja maastikukaitseala (looduspark), mille erinevusi siinkohal ruumi kokkuhoiu mõttes selgitama ei hakka. Oluline on aga teada, et kaitsealad jagunevad vöönditeks, millest igaühel kehtib oma kaitsekord. Rangeim on see loodusreservaadis, kus inimeste viibimine on alaliselt keelatud, sihtkaitsevööndis võidakse piirata liikumist ajutiselt või lubada seda Keskkonnaameti kirjalikul loal ning piiranguvööndis inimeste liikumist ei piirata. Paadiga sõitmine on seega võimalik vaid kahes viimati mainitud vööndis. Kas lubatud on kasutada mootoriga või mootorita ujuvvahendit, seda sätestab juba konkreetse kaitseala kaitseeeskiri. Mingit üldistust on siinkohal raske teha, sest mõnel kaitsealal on lubatud ka mootori kasutamine, teisel jälle keelatud üldse paadiga sõitmine. Paraku puudub hetkel sellekohane kokkuvõte, kust näpuga järge ajades saaks lihtsalt selgeks, kuidas on konkreetsel veekogul paadiga sõitmine reguleeritud. Senikaua tuleb kas ise kodutööd teha või küsida infot kaitseala asukohajärgsest Keskkonnaameti büroost. Piirangute kohta Jõgeva- ja Tartumaal leiab teavet ka Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi kodulehelt www.kalastusinfo.ee „Veel ja kaldal“ menüüst „Piirangud kaitsealadel“ alt.

Mootori kasutamise keeld laieneb kaitsealade puhul seni ka elektrimootoritele. Suurematest järvedest on igasuguste mootorite kasutamine keelatud näiteks Karijärvel, Veskijärvel, Kaarepere Pikkjärvel, Soitsjärvel, Tänavjärvel, Pangodi, Endla, Elistvere ja Kaiavere järvel. Mõnede kaitsealade veekogudel plaanitakse elektrimootorite kasutamist tulevikus ka lubada. See aga eeldab kaitseeeskirjade muutmist, mis on üsna aeganõudev protsess ja kulub veel üksjagu aega, enne kui elektrimootoreid kaitsealade veekogudel kasutama võib hakata. Mõnel kaitsealal on siiski mootorpaadiga sõitmine lubatud, kuid seda vaid Keskkonnaameti kirjalikul nõusolekul (näiteks Pühajärvel, Saadjärvel, Keeri järvel, Pede ja Põltsamaa jõel). Taotlus tuleb ametile esitada kirjalikult ning see peab sisaldama taotleja nime, postiaadressi, kaitsealal viibimise eesmärki (matkamine, kalastamine jne), veekogu nime ning ajavahemikku, mil veekogul viibitakse (kuupäeva täpsusega). Keskmiselt võtab loa saamine nädala, ent selleks võib kuluda ka kuni 30 päeva.

Maavanemate kehtestatud piirangud
Veeseadusest tulenevalt on maavanemal õigus oma korraldusega keelata avalikult kasutataval veekogul veesõidukitega liiklemine ja kehtestada liikluskiiruse piirang, kui liiklemine ohustab veeliiklust, kahjustab veekogu seisundit, võib lõhkuda veekogu kaldaid või kahjustada kalavarusid või kalakoelmute seisukorda. Samuti juhul, kui see häirib teisi veekogu kasutajaid, näiteks vee peal toimuvaid spordivõistlusi. Piiranguid võib maavanem kehtestada nii laevatatavatele kui mittelaevatatavatele siseveekogudele ning need võivad olla ajutised või alalised. Eestis on hetkel seda õigust kasutanud 9 maavanemat. Mõnedel juhtudel võivad need piirangud kattuda ka teistes õigusaktide omadega. Näiteks on keelatud mootorpaadiga sõitmine mõnel veekogul nii maavanema poolt kui ka seal asuva kaitseala kaitse-eeskirjaga. Topelt ei kärise! Tasub ka meenutada, et maavanem ei saa oma korraldusega ühel või teisel veekogul mootorpaadiga sõitmist lubada, vaid ainult seda piirata. Paljud paadiomanikud on aga ekslikult arvanud, et kui maavanem oma varasemad piirangud kehtetuks tunnistab, siis võib sõita, kus süda lustib. Ega ikka ei või küll! Tegelikult tuleb veekogudel liiklemisel jätkuvalt arvestada keskkonnaministri määruses ja kaitsealade kaitse-eeskirjades sätestatud nõudeid ja piiranguid. Eestis kehtivad alalised piirangud leiab samuti Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi kodulehelt „Veel ja kaldal“ menüüst.

Nõuded piiriveekogudel liiklemisel
Piiriveekogudeks nimetatakse neid jõgesid, järvi või tehisveekogusid, mida mööda kulgeb riigipiir. Kuna kalastajate jaoks on neist kahtlemata olulisimad Peipsi järv (koos Lämmi ja Pihkva järvega), Narva veehoidla ja Narva jõgi, siis lähemalt nendel kehtivatest nõuetest juttu tulebki. Põhiline reeglistik on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega „Piiri-rezhiimi eeskirja kinnitamine“. Kalastajate jaoks on oluline teada, et kalapüük ja jääl viibimine on lubatud Narva jõel kuni 20 meetri, Narva veehoidlal, Lämmijärvel ja Pihkva järvel kuni 50 meetri ning Narva lahel ja Peipsi järvel kuni 200 meetri kaugusel riigipiirist. Ujuvvahenditega (nii mootorita kui mootoriga) liikumine Narva jõkke sissesõidul Peipsist, samuti Narva jõel, aga ka Lämmijärvest Pihkva järve sõitmisel on lubatud vaid mööda pealaevateed. Kindlasti tuleks arvestada ka piiriäärsete aladega, kus veesõidukite liiklemine on keelatud. Selle keeluala laius Peipsi järvel on 200 m, Narva veehoidlal, Lämmijärvel ja Pihkva järvel 50 meetrit riigipiirist. Kui laevatatavatel siseveekogudel kehtis väikelaeva registreerimise nõue enam kui 2,5 meetri pikkustele alustele, siis piiriveekogudel kasutatavad ning nende kaldal hoitavad paadid peavad olema kõik registreeritud vastavas registris ning kandma registreerimisnumbrit. Samuti peavad piiriveekogude kaldal hoitavad veesõidukid olema kinnitatud ja lukustatud.

Lõpetuseks
Kõike seda lugedes tekkis ehk nii mõnelgi kalastajal mõte paat targu koju jätta. Selleks pole aga põhjust. Mõelge kasvõi selle peale, mitmel veekogul te eelmisel aastal kokku käisite. Paljude kalastajate puhul jääb see number alla 10 ning tõenäoliselt ei saa see number oluliselt suurem ka siis, kui viimase 5 või 10 aasta jooksul külastatud veekogud kokku lugeda. Kui natuke vaeva näha, saab endale üsna ruttu tervikliku pildi piirangutest ja keeldudest ette. Infot võib otsida internetist kuid küsida tasub ka Keskkonnaametist.

Turvalist ja meeldivat liiklemist kalavetel!