ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 56 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Live Target – vabinalandid nagu päris kalad
Ralf Mae
» Zpey Switch Zero lendõngekomplekt
Ralf Mae
» Bushi kombineeritud mootorpaadid
Tiit Mets
» Olympus E-PL1
Ralf Mae

» ARHIVAAR
Rannarahva muuseum ootab mõrdasid!

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Karpkala, meie vete raskejõustiku tshempion
Leili Järv

» KOGEMUS
Linaskist ja linaskipüügist
Harri Nurk

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Millise boiliga karpi püüda?
Rene Martin
» Karbikool käis praktikal
Ralf Mae

» KOGEMUS
Pöörlevad landid jõeforellipüügil
Rauno Klemm

» KALADE TOIDULAUD
Haugi toitumisest
Mart Kangur

» PERSOON
Kalamehehingega näitleja Priit Võigemast
Raimo Kummer

» NIPID-NÕKSUD

» PÜÜGIRETK
Pärnu jõel vimba püüdmas
Ralf Mae

» SALMO KALAMEHEJUTT
Õnneseen John
Tõnis Tiirik

» TOIMUMISED
Lõheseminar Keskkonnaministeeriumis
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Järvamaa MV spinningupüügis
Vagula Röövik 2010

» SALMO ÕNGEKOOL
Latika triivõngitsemisest jõgedes
Normunds Grabovskis

» PAJAS JA PANNIL
Sajanditagused kalaretseptid
Enn Treufeldt

» KORD ON KORD
Veeliiklusest siseveekogudel ja Peipsi järvel
Aimar Rakko

» LEGEND
Robert Allpere, härrasmees inglise mõistes
Kalle Kroon
» Mõningaid vahendeid ja võtteid forellipüügil jõgedes, rõhuga Robert Allpere kogemustel
Kalle Kroon

» EELINFO
Noorte kalastus- ja merelaager toimub Prangli saarel

» MAAILM
VII MM jääaluses kalapüügis toimus USA-s
Viljar Meister

» Kuidas me Astrahanis kalal käisime
Hanno Kask

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KALALEMINEKU RISTSÕNA
Kaido Krass

 
PERSOON
Kalamehehingega näitleja Priit Võigemast
Raimo Kummer
Näitleja Priit Võigemast on mees, kes jõuab kõikjale – teda näeb lavalaudadel ja teles, kus tal on roll hittseriaalis „Kelgukoerad“. Lisaks on mees tegev lava taga lavastajatoolis ning kodus kahe lapse isana. Priitu näeb ka õngelati ja spinninguga jõgede-järvede ääres, kuigi ohtrad tegemised nõuavad mehelt nii palju aega, et viimasel ajal ei ole kalastamiseks palju võimalusi jäänud. Hingelt on aga Priit kalamees mis kalamees, kelle silmad säravad kalalkäike meenutades ja oma paadist unistades.

Priit, sa oled väga tegus mees, kui palju kõige selle kõrvalt kalastamiseks aega jääb?
Eelmisel aastal jõudsin ma ainult paar korda õngitsemas käia. Minule tuli kalastuspisik sisse Viljandi teatris töötamise ajal, kui mu garderoobikaaslaseks oli Tanel Ingi. Tema on juba väikesest peale väga kirglik ja põhjalik kalamees. Tanel mind nakataski. Sel ajal me käisime kalal väga tihti, põhiliselt Soomaal ja Viljandi järvel. Kui ma Viljandist Tallinnasse tulin, jäid kalapüügi võimalused harvemaks.

Kas sinu kalalkäigud algasidki alles täismehena või käisid ikka poisikesena ka?
Päris väikese poisina õngitsemas ikka käisin. Ma olen pärit Rapla lähedalt Alust ja seal on mõisatiigid, kus oli kõvasti kokre. Ema poolt vanaisa oli ja on kindlasti siiani kirglik kalamees, lihtsalt vanus pole enam see, mis lubaks kõrgel jõekaldal turnida või roostikus mütata. Mulle tundub, et ta oli noorena täpselt selline härra, keda kirjeldatakse vanades „Õngemees kalavetel“ raamatutes. Või nagu tegelane vanast mustvalgest filmist, kes nädala lõpus spinningu kaasa pakib ja mootorrattaga kalavetele sõidab. Pisikese poisina võttis vanaisa meid vennaga mõnikord kalale kaasa ja sellest on jäänud väga helged mälestused. Isegi taskulambi valgel surnuaias ööusside korjamisest on helged mälestused.

On sul õnnestunud kalameest või kalastamist kuskil ka mängida?
Ei ole. Ma olen kunagi kooliteatri ajal mänginud tükis „Vanamehed seitsmendalt“, seal oli üks vanamees jahimees ja teine kalamees, aga mina mängisin hoopis ühte kolmandat tegelast.

Kalamehejutte on tohutult, kas sul pole kunagi tekkinud kiusatust mõni neist ära lavastada?
Minu endaga ei ole ühtegi nii värvikat lugu juhtunud. Ükskord läksime Soomaale; Läti luha juures on koht, kuhu saab autot parkida ja tahvel turistidele, kus on suurelt kirjas „Soomaa elanikud“ – joonistatud karuott, jutt juures, kobras, kitsed, kakud ja kes kõik veel. Kui me olime pika päeva Soomaal ära veetnud, nentisime tagasi tulles, et ainuke tegelane sellelt tahvlilt, keda me ei kohanud, oligi karu. Kõik teised loomad ja linnud nägime ära. Ja siis vahetult enne, kui hakkas pimedaks minema helistas sõber, et Imavere juures hüppas talle karu tee peale ette ja et ta tegi karuga väikese kõksu ka. Midagi hullu ei juhtunud, karuott jättis oma kannikajälje auto kapotile ja paar karva iluvõre vahele, tegi kukerpalli ja jooksis edasi, ilmselt temaga midagi hullu ei juhtunud. Kohalike jahimeestega sai ka ühendust võetud, et nad silmad lahti hoiaksid, aga surnud karu kuskilt välja ei tulnud. See oli kokkusattumiste jada. Kalapüügiga on sel lool muidugi vähe pistmist, aga see juhtus ikkagi kalalt tulles.

Mis puudutab kalameest teatris, siis ma kujutan küll ette mõnda monotükki, mida saaks teha nii, et mees on kalal ja mis mõtted talle siis pähe tulevad. Nagu „Õngemees kalavetel“. See on isegi teema, aga peab olema, mida rääkida, sest kui eemalt vaadata õngitsevat kalameest, siis midagi väga atraktiivset selles ju ei ole. Teatri seisukohast on oluline see, mida ta mõtleb. Mis teda sinna kalale on ajanud? Mille või kelle eest ta põgeneb? Mida ta tegelikult otsib?

Oled sa kalal käies saanud ka mõne idee, mida näitleja- või lavastajatöös kasutada?
Otseselt mitte, aga kaudselt küll. Esimest korda sattusin kalale siis, kui olin juba umbes aasta aega Viljandis olnud. Hea kolleeg, sõber ja garderoobikaaslane Taneli Ingi käis kogu aeg kalal, ma ei mäleta, et ta oleks iga kord meeletu kalasaagiga uhkeldanud. Minu jaoks tundus see ponnistus nii suur – minna 3–4 ajal hommikul tont teab kuhu sohu ja tulla tagasi ühe või kahe kalaga. Professionaalsest huvist ütlesin ükskord, et ma tulen kaasa ja tahan näha, mida sa seal teed ja kus käid. Käisime Tänassilma jõe ääres, mul olid jalas teksad ja plätud, aga see oli hommikul kell neli, rinnuni kastemärg hein ja sääsed ja kõik... Ma müttasin seal jõe ääres mitu kilomeetrit kaasas. Mina kala ei püüdnud, aga selle eest sain tohutu elamuse.

Lavale see elamus ei jõudnud?
Jõudis, aga teistkaudu. Siis ma sain aru, milleks kalale minnakse! Ei ole vaja iga kord meeletut saaki saada, see on hoopis midagi muud, mille sa kalalkäigust kaasa saad. Näitlejatöös on väga oluline korraks täiesti välja saada sellest rattast, milles sa iga päev paratamatult oled ja minna kohta, kus sa oled täielikult looduse meelevallas. Kui tuleb vihma, saad märjaks, sääsed tulevad ja söövad. Kui mõni kits või kobras või kakk on kuskil, siis oled vait ja vaatad. Ma ei ole kunagi olnud eriline pildistaja, mulle meeldib neid pilte oma pähe talletada. Kui sa oled 5–6 tundi loodust nautinud ja tuled tagasi tööd tegema, siis see, mis on sinu sees, on hoopis midagi muud kui siis, kui ärkad üles, jood oma kohvi ja midagi ega kedagi märkamata tormad tööpostile. See puhkus paistab laval välja.


Järgneb: Kalastaja 56