ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 56 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Live Target – vabinalandid nagu päris kalad
Ralf Mae
» Zpey Switch Zero lendõngekomplekt
Ralf Mae
» Bushi kombineeritud mootorpaadid
Tiit Mets
» Olympus E-PL1
Ralf Mae

» ARHIVAAR
Rannarahva muuseum ootab mõrdasid!

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Karpkala, meie vete raskejõustiku tshempion
Leili Järv

» KOGEMUS
Linaskist ja linaskipüügist
Harri Nurk

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Millise boiliga karpi püüda?
Rene Martin
» Karbikool käis praktikal
Ralf Mae

» KOGEMUS
Pöörlevad landid jõeforellipüügil
Rauno Klemm

» KALADE TOIDULAUD
Haugi toitumisest
Mart Kangur

» PERSOON
Kalamehehingega näitleja Priit Võigemast
Raimo Kummer

» NIPID-NÕKSUD

» PÜÜGIRETK
Pärnu jõel vimba püüdmas
Ralf Mae

» SALMO KALAMEHEJUTT
Õnneseen John
Tõnis Tiirik

» TOIMUMISED
Lõheseminar Keskkonnaministeeriumis
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Järvamaa MV spinningupüügis
Vagula Röövik 2010

» SALMO ÕNGEKOOL
Latika triivõngitsemisest jõgedes
Normunds Grabovskis

» PAJAS JA PANNIL
Sajanditagused kalaretseptid
Enn Treufeldt

» KORD ON KORD
Veeliiklusest siseveekogudel ja Peipsi järvel
Aimar Rakko

» LEGEND
Robert Allpere, härrasmees inglise mõistes
Kalle Kroon
» Mõningaid vahendeid ja võtteid forellipüügil jõgedes, rõhuga Robert Allpere kogemustel
Kalle Kroon

» EELINFO
Noorte kalastus- ja merelaager toimub Prangli saarel

» MAAILM
VII MM jääaluses kalapüügis toimus USA-s
Viljar Meister

» Kuidas me Astrahanis kalal käisime
Hanno Kask

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KALALEMINEKU RISTSÕNA
Kaido Krass

 
KOGEMUS
Pöörlevad landid jõeforellipüügil
Rauno Klemm
Kuna olen Kalastajas lühidalt ja üldistatult juba käsitlenud forellipüüki voblerite ja võdikutega, on loogiline jätk anda ülevaade ka kolmandast ja ilmselt kõige populaarsemast landirühmast, nimelt pöörlevatest lantidest ja nende kasutamisest jõeforellipüügil.

Oma esimesed kalad sain just pöörlevate lantidega ja ka esimene kilone täpiline tuli pöörleva peale. Siiski olen viimastel aastatel nendega aina vähem püüdnud, osaliselt tulenevalt nende jõgede iseloomust, kus ma põhiliselt kalastan, osaliselt (võib-olla ekslikust) arvamusest, et suuremat jõeforelli on tõenäolisem ära petta vobleriga. Seetõttu rõhutan, et järgnev ülevaade põhineb vaid minu kogemustel ja järeldustel. Algajale kalamehele peaks informatsiooni ja mõtteainet siiski veidi jätkuma, kogenud forellipüüdja aga saab järgnevat võrrelda omaenese tähelepanekutega.

Kõigepealt käsitlen lühidalt pöörlevate lantide põhimõtet ja eeliseid teiste lantidega võrreldes, seejärel vaatlen püügi iseärasusi jõeforelli hooaja piires. Lühidalt peatun ka peamistel jõeforelli konkurentidel, kes tihemini forellipüügil landi otsa satuvad ning lõpuks toon välja mõned soovitused pöörlevate valimiseks ja nende modifitseerimiseks.

Pöörlevast landist üldiselt
Pöörlevat lanti kutsutakse ka liblikaks, kuid seos liblikaga on siiski võrdlemisi tinglik. Vaadates forelli toidulauda, meenutab pöörlev lant tõepoolest enim just lendavat putukat; hakates aga asja üle lähemalt mõtlema, tuleb tõdeda, et seos on väga õrn. Nimelt ei saa ju uskuda, et forell oma hea nägemise ja vibratsioonitunnetuse juures tõepoolest arvaks, et sellise landi näol on tegemist päris putukaga (vahest vaid kõige pisemate, 0 ja 00 pöörlevate pinna lähedalt kerimisel võib täheldada teatavat sarnasust). Ka suurimaid pöörlevate lantide tootjaid, Mepps, tunnistab oma kodulehel, et nende landid ei imiteeri niivõrd putukaid, kuivõrd mängivad lihtsalt röövkala ründerefleksile. Lisatakse, et pöörlevate poolt tekitatud valgusvälgatused ja vibratsioon panevad erinevalt teistest landitüüpidest kala lanti ründama ka siis, kui ta parajasti näljane ei ole. Väikeste forellidega võib asi tõepoolest nii olla, kuid suurem kala võtab ka pöörlevat vaid juhul, kui tal parajasti kõht tühi on. Eks muidugi ründavad ka suuremad forellid pöörlevat lanti puhtalt ründeinstinktist, kuid seda võrdselt teiste landitüüpidega. Selles mõttes pole tegemist mingi imelandiga.

Siiski on pöörlevatel teatud eelised. Esiteks on pöörlevad landid võrdlemisi odavad: asjaliku töötava landi saab kätte umbes 35–60 krooniga. Teiseks on pöörleva puhul õige mängu tuvastamine ja landi mängitamine oluliselt kergem kui näiteks plekk- või vabinalandi puhul. See on oluline eelis eelkõige algajale kalamehele, kellel on forelli püüdma hakates niigi vaja paljudele asjadele tähelepanu pöörata (leida sobiv jõelõik, leida üles kalakoht, liikuda kaldal vaikselt ja märkamatult jne). Pöörlev lant reeglina kas mängib või ei mängi ja sellest on lihtne aru saada. Hiljem tulevad niikuinii juurde erinevad nüansid, mida landilt oodatakse, aga esimeseks landiks julgen ma soovitada just pöörlevaid. Ka landikadu on nendega väiksem, kuna enamasti püütakse ülemistest veekihtidest. Kätte saadud kalad võivad esialgu olla küll väikesed, kuid seeläbi saab kalamees oluliselt targemaks kalade käitumise ja varjepaikade kohta.

Kolmandaks on pöörlevad mingites konkreetsetes jõgedes, konkreetsetel perioodidel või konkreetse ilmaga teistest lantidest peajagu üle. Näiteks olen omast kogemusest tähele pannud, et pöörlevad töötavad hästi Loode- ja Lõuna-Eesti jõgedel, samas vähem Kesk-Eestis. Selliste suurte üldistuste tegemine on siiski küsitav, seetõttu on järgnevalt üritatud välja tuua veidi konkreetsemad soovitused erinevate aastaaegade kohta, jättes piirkonnad ja konkreetsed jõed käsitlemata.

Talv
Peame antud artikli raames tinglikult talveks vaid madalama ja selge veega perioodi, kui väljas on alles korralikud miinuskraadid. Forell paikneb sel perioodil reeglina sügavamates ja aeglasema vooluga lõikudes põhjas või kalda all. Olen tähele pannud, et ka sel perioodil toitub forell mingil konkreetsel ajal päeva jooksul. Enamasti piirdub see liikumine kuni tunnise ajavahemikuga keskpäeva paiku, kuid see aktiivsem hetk tähendab ikkagi seda, et lant tuleb väga aeglaselt kerides kalale nina ette sokutada. See ongi põhjus, miks talvel pöörleva landiga püüdmine kõige efektiivsem ei ole – pöörlevat on raske ühtlaselt sügaval kerida ja väga aeglaselt mängitada.

Sellistes tingimustes võib pöörlev edukas olla kahel juhul. Esiteks siis, kui kasutada raske keha ja peene lapakaga lanti, mis tuleb sügavalt. Minu isiklikuks lemmikuks niisuguste lantide seas on kujunenud Myranid, eriti nende mudel Mira. Siiski on sellisel landil ka oma miinus – peene lapakakuju tõttu tuleb seda kerida n-ö klassikalisest pöörlevast kiiremini; talvel külmaga aga võib kala pidada selle jälitamist liiga suureks pingutuseks.

Teine võimalus on kasutada just laia lapakaga pöörlevat nagu Mepps Aglia. Sellisel juhul on põhimõte selles, et kalastaja panustab eelkõige landi vajumisele. Mepps Agliat pean vaieldamatult parimaks vajumise pealt mängivaks landiks, mille lapakas pöörleb aeglaselt – just nii, nagu talvel forellile sobilik. Iseasi on see, kuidas lant sügavate aukude põhja lähedale saada. Lisaks on väga keeruline põhja pealt kerida sügava veega paikades, kus põhja ennast näha pole. Pöörlev on nimelt väga aldis põhja kinni jääma ja oma konstruktsiooni ning tugevate konksude tõttu on seda roika küljest ülimalt keeruline vabaks saada.

Talve kokkuvõtteks võib öelda, et külmemate ilmadega võiks pöörlev olla pigem teisejärguline valik, kuigi tingimuste klappides on võimalik kala saada sellegagi.

Kevad
Kuna talv sai piiritletud väga kitsalt, siis kevadet käsitlen sellevõrra laiemalt – nimelt hetkest, kui vesi tõusma hakkab, hoolimata sellest, mis kuus see konkreetsel aastal parajasti juhtub. Vee tõusmine ja ilmade soojenemine käivad reeglina käsikäes ning mõlemad tegurid tingivad forelli aktiivsuse suurenemise, mis omakorda tingib elavama huvi pöörleva landi vastu.
Esimene periood, kui olen regulaarsemalt pöörleva landiga forelli saanud, on kevadise kõrge veega, kui putukaid, mida pöörlev imiteerima peaks, veel kuigi palju ei ole. Ilmselt on põhjus lihtsalt selles, et tugevam vibratsioon aitab kalal sogases vees lanti kergemini tajuda. Suurema veega olen püüdnud nr 3 ja 4 suurustes lantidega. Näiteks toimivad hästi papagoivärvides ja punased-täpid-mustal (Black Fury) kombinatsioonid.

Kuna suure veega on vool kiire, tuleb pöörlevaga tehtud visked eelnevalt läbi mõelda. Nii on mõttetu allavoolu liikudes teha pikka viset paralleelselt jõega, sest sel moel heidetud lant tuleb voolu tõttu väga pinna lähedalt ja pöörleb ebaloomulikult kiiresti, mistõttu kala sellest reeglina ei huvitu. Seega tasuks pöörlevaga võimalusel püüda vastuvoolu liikudes või kui see pole võimalik, üritada viskeid sooritada võimalikult risti jõega. Sel juhul võib voolul lasta lanti poolkaarekujuliselt kanda, nii et kalastaja saab aeglaselt kerides lanti mängimise piiri peal (minimaalne kerimiskiirus, mille puhul lant veel mängib kergelt loperdades) kerida. Tihti olen teinud ka nii, et allavoolu liikudes püüan põhiliselt voblerite ja võdikutega ning tagasi tulles proovin rohkem pöörlevat lanti.

Kui esialgne suurvesi on taandunud ja putukaid aina enam välja ilmub, tasub hakata proovima juba väiksemaid ja tumedamates toonides lante. Sel perioodil toimivad hästi kõige populaarsemad ja traditsioonilisemad forellilandid Mepps Aglia ning Comet, Blue Fox Super Vibrax jt sarnased. Värvid sõltuvad veeseisust ja ajast, aga universaalsetest toonidest võiksid kaasas olla jõe- ja vikerforelli, vase, kulla ja hõbeda tooni landid ning selgema vee puhuks kas lihtsalt matistatud või üleni mustad (ka neoontäppidega) landid. Kõige universaalsem suurus sel ajal on nr 2.


Jätkub: Kalastaja 56