ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 56 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Live Target – vabinalandid nagu päris kalad
Ralf Mae
» Zpey Switch Zero lendõngekomplekt
Ralf Mae
» Bushi kombineeritud mootorpaadid
Tiit Mets
» Olympus E-PL1
Ralf Mae

» ARHIVAAR
Rannarahva muuseum ootab mõrdasid!

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Karpkala, meie vete raskejõustiku tshempion
Leili Järv

» KOGEMUS
Linaskist ja linaskipüügist
Harri Nurk

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Millise boiliga karpi püüda?
Rene Martin
» Karbikool käis praktikal
Ralf Mae

» KOGEMUS
Pöörlevad landid jõeforellipüügil
Rauno Klemm

» KALADE TOIDULAUD
Haugi toitumisest
Mart Kangur

» PERSOON
Kalamehehingega näitleja Priit Võigemast
Raimo Kummer

» NIPID-NÕKSUD

» PÜÜGIRETK
Pärnu jõel vimba püüdmas
Ralf Mae

» SALMO KALAMEHEJUTT
Õnneseen John
Tõnis Tiirik

» TOIMUMISED
Lõheseminar Keskkonnaministeeriumis
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Järvamaa MV spinningupüügis
Vagula Röövik 2010

» SALMO ÕNGEKOOL
Latika triivõngitsemisest jõgedes
Normunds Grabovskis

» PAJAS JA PANNIL
Sajanditagused kalaretseptid
Enn Treufeldt

» KORD ON KORD
Veeliiklusest siseveekogudel ja Peipsi järvel
Aimar Rakko

» LEGEND
Robert Allpere, härrasmees inglise mõistes
Kalle Kroon
» Mõningaid vahendeid ja võtteid forellipüügil jõgedes, rõhuga Robert Allpere kogemustel
Kalle Kroon

» EELINFO
Noorte kalastus- ja merelaager toimub Prangli saarel

» MAAILM
VII MM jääaluses kalapüügis toimus USA-s
Viljar Meister

» Kuidas me Astrahanis kalal käisime
Hanno Kask

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KALALEMINEKU RISTSÕNA
Kaido Krass

 
KOGEMUS
Linaskist ja linaskipüügist
Harri Nurk
Suvine linaski õngitsemine on rahulik ja mõnus tegevus, mis aga nõuab kalastajalt rida eelteadmisi ja oskuseid ning kannatust.

Linaski ladinakeelne nimetus Tinca tinca tähendavat tõlkes väga ilusat kala. Oma üliväikese, peaaegu nahkja ja tiheda oliivroheka metalliläikelise soomusega, mis kõhu poole veidi heledama kuldse tooni omandab, väärib see kena kala talle antud nime nime täielikult. Linaski värvus sõltub peaaegu alati veekogust, kus ta elab – näiteks nii mõnestki liivakarjäärist võib püüda suisa metalliläikelisi heledates toonides kuldseid kalu.

Esimestel aluaastatel on linask aeglase kasvuga kala, hiljem kasv kiireneb järsult ja kasvu-kaalu kogumisel ületab lepiskaladest teda ehk vaid karpkala. Karbimajandites kõrvalkalana kasvatatav linask kaalub hea toidulaua korral aastaselt u 200 grammi, aga 3–4-aastane kala võib kaaluda juba 1200 grammi.

Väheliikuva ja põhjatoidulise kalana eelistab linask taimestikurikkaid ja suhteliselt kiiresti soojenevaid veekogusid või nende osi. Nii võib teda leida rohtu täiskasvanud tiikidest, kolhoosiaegadel põldude niisutamiseks ehitatud veevõtukohtadest, paisjärvedest, vanajõgede sonnidest jm. Läbivooluga järvedes võivad linaski meelispaikadeks olla rohtukasvanud madalamaveelised mudase põhjaga lahesopid ja lopsaka veetaimestikuga madalikualad. Linask eelistab kas sooja seisvat vett või vähest läbivoolu; külmast veest hoiab see kala kaugemale. Riimvees ja üldse meres kohtab linaskit suhteliselt harvemini, ehkki minul on mitmeid kordi õnnestunud tabada korralike eksemplare nii Haapsalu kandi madalatest lahtedest kui ka Pärnu lahe Tuuraste oja ja Põldeotsa peakraavi suudmealade kõrkjatagustest.

Kuna linask on väga vähenõudlik kala ja talub hästi nii vee happelisust kui ka madalat vee hapnikusisaldust, võib teda sageli kohata koosluses kogrega ka pruuniveelistes rabajärvedes ja vanades turbakarjäärides (Ulila, Lavassaare jt).

Linaski kudemine sõltub suuresti ilmastikutingimustest. Sooja kevade korral ning vee soojenemisel 18–20 kraadini võib see alata juba maikuus (tavaliselt siiski juunis) ja kesta erinevates veekogudes veel ka juulis. Maimud kooruvad sobivate temperatuuride korral mõne päeva kuni nädalaga. Ellujäämisinstinkt on linaski maimudesse juba sisse kodeeritud, kuna ka maimueas hoiduvad nad veekogu põhja lähedal kõige tihedamasse veetaimestikku ega välju sellest turvalisest varjepaigast ka parimate ilmadega.

Linaskipüügi juurde siirdudes tuleb esmalt ära mainida, et linaskipüügil kehtib keeluaeg 20. juunist 20. juulini; sel ajavahemikul on lubatud linaskipüük vaid lihtkäsiõngega. Ka on linaskile kehtestatud alammõõt, mis kala ninamikust (suletud suu korral) kuni soomuskatte lõpuni (l) on 25 ja sabauime kiirte lõpuni (L) on 30 cm.

Soojemate ilmade korral võib linaskipüügiga algust teha juba maikuus. Suve keskpaigast hakkab selle kala võtuaktiivsus järkjärgult vähenema, kuid jätkub siiski kuni jahedamate sügisilmade saabumiseni. Harvad pole needki juhud, kui veel septembri lõpus õngitsedes linaski otsa satutakse.

Suviti tuleks linaskit otsida tiheda taimestikuga ja mudapõhjaga aladelt, sest on ju linaski toidulaual suuremaid lemmikuid põhjamudas elutsev punane sääsevastne. Isikliku tähelepanekuna võin lisada, et linaskile meeldivad väga penikeele tihnikud. Eestis on penikeeli kokku 18 liiki ja kõik need on teineteisega üsna sarnased; teades aga linaski olemasolust mingis veekogus, tasub otsida ujuva penikeele (Potamogeton natans) tihnikuid. Ülejäänu on, nagu öeldakse, juba oskuste ja tehnika küsimus.

Mitmepäevase püügiretke või tiheda taimestikuga veekogu korral ei tee paha paadi olemasolu, et rehaga sööda- ja püügiplatsid sisse riisuda ja rajada rohu sisse kanal kala ohutumaks kaldale või paadini toomiseks.

Leida linaskit ja jälgi tema veealusest tegevusest pole sugugi raske. Nähes vaikse ilmaga veepinnale kerkivaid tihedaid õhumullikesi, mis kohati katkevad ja mõne aja pärast uuesti jätkuvad, võite olla peaaegu kindel, et sattusite linaskile. Mulliridade järgi võib peaaegu alati ka ära öelda, mitme kalaga söödaplatsil tegu on, samuti teha kindlaks kalade liikumissuuna. Juhtub sedagi, et teie poolt sissesöödetud söödaplatsil ajab loodetud linaski asemel omi veealuseid asju järvele kandunud söödaaroomide poolt kohale meelitatud kogukas latikaparv.

Väga olulist rolli linaskipüügil mängib ilm. Hea võtt on tavaliselt soojade ja kindlasti püsivate ilmadega; ilmamuutuse korral võib aga linaski võtt halveneda või katkeda juba paar päeva enne muutust ennast. Ehk on sellega ka seletatavad need korrad, kus püsiva ja ilusa ilma korral võtab kala kas halvasti või ei võta peaaegu üldse. Võtupäevadena headeks ei saa lugeda ka väga palavaid päevi. Minul on head võtud on sattunud sageli kordadele, kui tibutab kerget suvist vihma.

Linaskit püütakse ujukiõngega kas veekogu põhjalt või selle vahetust lähedusest, enamasti 2–3 cm kõrguselt põhjast või ka täiesti põhja pealt. Kuna linaski puhul on tegemist ettevaatliku ja arenenud meeltega kalaga, tasub selges vees õngitsemisel kindlasti tähelepanu pöörata ka maskeeringule või õngitseda võimalusel kaugemalt. Ka püüdja käitumine on oluline – iga liigne ja ettevaatamatu kolin (eriti paadist õngitsemisel) võib püügipäeva tundideks rikkuda. Veidi lihtsam on toimetada kohtades, kus vesi on vähem läbipaistev ja kala ei ulatu püüdjat ja tema toimetamisi nägema, samuti hommiku- ning õhtuhämaruses ning kergema tuule puhul, mis veepinnale nõrga lainetuse toob.

Oma suurema suguvenna karpkala toidulauast ei erine linaski oma just väga palju ja laias plaanis võib öelda, et sööda lõhnastamisel ja maitsestamisel annab tulemusi kõik küüslaugust kuni meeni. Suurepäraste õngesöötadena on erinevatel veekogudel toiminud kärbsetõugud, sõnnikuussid, hautatud herned ja maisiterad, konserveeritud magus mais, hautatud viljaterad ja -kruup ning loomulikult taigen meega. Kui püüda vihmaussidega, eelistan mina konksusöödana pigem 2–3 väiksemat sõnnikuussi kui suurt mulla- või ööussi. Samuti ei jäta ma usse konksule ajades neile pikemaid rippuvaid „sabasid“, sest need nämmutatakse kalade poolt tavaliselt ära ja õnge välja võttes on konksu otsas äralödistatud ussid.

Koha sissesöötmine on linaskipüügil ülimalt soovitatav; võiks isegi öelda, et ilma eelsöötmiseta on linaski tabamine juhuslik. Kuna tegemist ei ole parvekalaga, peab linaski sööda juurde meelitamiseks koosnema see parimatest valitud paladest. Sobivad väga erinevad söödad, minu lemmikuteks on tükeldatud sõnnikuussid ja erinevate aroomainetega täiendatud kohupiim või kohupiimapasta koos peenema peibutussöödaga, mis linaski ka kaugemalt kohale toob. Kohupiimaga koos toimivad ka kanepi- ja linaseemned (ka purustatud kujul), kakao, riivleib jm. Hea, kui sööda sisse saab lisada ka linaski põhimaiust, punast sääsevastset. Laialt kasutatakse peibutamisel veel ka maisikäkki ja hirsiputru, samuti poodides müüdavaid peeneteralisi spets-linaskisöötasid.


Järgneb: Kalastaja 56