ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 56 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Live Target – vabinalandid nagu päris kalad
Ralf Mae
» Zpey Switch Zero lendõngekomplekt
Ralf Mae
» Bushi kombineeritud mootorpaadid
Tiit Mets
» Olympus E-PL1
Ralf Mae

» ARHIVAAR
Rannarahva muuseum ootab mõrdasid!

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Karpkala, meie vete raskejõustiku tshempion
Leili Järv

» KOGEMUS
Linaskist ja linaskipüügist
Harri Nurk

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Millise boiliga karpi püüda?
Rene Martin
» Karbikool käis praktikal
Ralf Mae

» KOGEMUS
Pöörlevad landid jõeforellipüügil
Rauno Klemm

» KALADE TOIDULAUD
Haugi toitumisest
Mart Kangur

» PERSOON
Kalamehehingega näitleja Priit Võigemast
Raimo Kummer

» NIPID-NÕKSUD

» PÜÜGIRETK
Pärnu jõel vimba püüdmas
Ralf Mae

» SALMO KALAMEHEJUTT
Õnneseen John
Tõnis Tiirik

» TOIMUMISED
Lõheseminar Keskkonnaministeeriumis
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Järvamaa MV spinningupüügis
Vagula Röövik 2010

» SALMO ÕNGEKOOL
Latika triivõngitsemisest jõgedes
Normunds Grabovskis

» PAJAS JA PANNIL
Sajanditagused kalaretseptid
Enn Treufeldt

» KORD ON KORD
Veeliiklusest siseveekogudel ja Peipsi järvel
Aimar Rakko

» LEGEND
Robert Allpere, härrasmees inglise mõistes
Kalle Kroon
» Mõningaid vahendeid ja võtteid forellipüügil jõgedes, rõhuga Robert Allpere kogemustel
Kalle Kroon

» EELINFO
Noorte kalastus- ja merelaager toimub Prangli saarel

» MAAILM
VII MM jääaluses kalapüügis toimus USA-s
Viljar Meister

» Kuidas me Astrahanis kalal käisime
Hanno Kask

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KALALEMINEKU RISTSÕNA
Kaido Krass

 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Karpkala, meie vete raskejõustiku tshempion
Leili Järv
Karpkala (Cyprinus carpio L.), piirkonniti tuntud veel ka kui karp, karvikala, karbikala; inglise k carp; saksa k der Karpfen; rootsi k karp; soome k karppi; vene k karp (sazan); läti k karpa (sazans), on kiiruimsete klassi kuuluva pärisluuste alamklassi karpkalaliste seltsi sugukond karpkalased perekond karpkala esindaja meie vetes.

Kes on kes?
Meie tiikides ja järvedes kasvatatav karpkala on ulukkarpkala e sasaani kodustatud vorm. Sasaan kodustati umbes 2000 aastat tagasi enam-vähem üheaegselt nii Euroopas kui ka Hiinas. Pika aretuse tulemusena on sasaani Euroopa ja Aasia alamliigist aretatud hulgaliselt erinevaid vorme, mida sageli ekslikult ka tõugudeks (soomus-, raam-, peegel-karp, jaapani ilukarp koi jne) kutsutakse. Tegelikult ei ole need aga ei tõud ega (alam)liigid, sest silmale olulistena tunduvad nähtavate tunnuste variandid on põhjustatud vaid mõnede geenide alleelse koostise muutlikkusest.

Viimase viie-kuuesaja aasta jooksul on inimene usinasti tegelenud karpkala ülemaailmse levitamisega, ent mitte kõikjal ei ole karpkala kasvatamiseks leidunud sobivaid tingimusi. Loodusesse sattununa on nad paljudes kohtades kujunenud probleemseks prügikalaks, keda ollakse kasvatamise asemel sunnitud hoopis hävitama. Nii on lood näiteks Ameerikas ja Austraalias. Seega võime neis maailma nurkades rääkida karpkalast kui invasiivsest tulnukliigist ja eks ta ole ka meil siin, Eestis, üheks paljudest tulnukliikidest.

Kuidas tegu, nõnda nägu
Sasaan ja karpkala meenutavad oma üldkujult kokre. Kõrvuti pannes on sasaan oma kultuurvormidest pisut pikema ja ümarama kehaga. Nende kõrget (küürakat) keha palistavad pealtpoolt hammastatud ogakiirtega pikk selja- ja altpoolt lühike pärakuuim. Oluliseks tunnuseks on ninamiku tipul ja suunurkades asuvad ning silma läbimõõduga võrdsed „vuntsid“ – poised. Paksuhuuleline tugev suu on noortel otsseisune, vanuse kasvades muutub see aegamööda põhjatoidulisele kalale iseloomulikuks alaseisuseks suuks. Kui sügavamalt suhu vaadata, leiab sealt kolmes reas paiknevad neeluhambad.

Sasaani ja nn soomuskarbi keha on üleni kaetud suurte ning tugevate soomustega, mille igal alusel on tume pigmenditäpp. Sageli on ka soomuse serv kirjatud peenikeste täppide reaga. Sajandeid aretusele allutatud koduloomal on tänapäevaks kujundatud ulatuslikke soomuskatte variatsioone alates sasaanisarnasest soomuskarbist kuni sisuliselt soomusteta paljas- e nahkkarbini välja. Nende äärmuste vahel eristatakse kahte põhitüüpi – ridapeegelkarpe ja hajuspeegelkarpe. Neist esimestel paiknevad suured peegelsoomused ühtlase reana peast sabani; teiste keha on valdavalt paljas, millel leidub hajusalt üksikuid suuremõõtmelisi soomuseid.

Karpkalade seljapool on traditsiooniliselt kõhupoolest tumedam. Seljal valdavad, sõltuvalt veekogu põhjavärvusest, kas tumehallid ja sinkjad- või siis mustjaspruunid toonid. Küljed säravad kollakaspruunilt ning huuled ja kõht valkjalt või kollakashallilt. Noortel karpkaladel ja sasaanidel esineb huulte- ja kõhupiirkonnas sageli roosakaid toone. Kudevalmis isased uhkeldavad punakalt toonitud sabauime- ja helmeskattega. Tõsi küll, viimast leidub vaid väga tagasihoidlikult kala pealael, lõpusekaantel ja rinnauimedel.

Üks paigake siin ilmas on
Sasaani looduslik levila ulatub Musta, Kaspia ja Araali mere vesikonna jõgedest kuni Vaikse ookeani vesikonda kuuluva Amuuri jõest lõunasse Birmani välja. Arvatakse, et Euroopas on levinud just Doonau jõgikonna sasaanist alguse saanud karpkalavormid. Seega tuleb selle eest, et tänapäeval leidub karpkala pea kõikjal maailma parasvöötmealadel, tänada inimest.

Leidub allikaid, mis väidavad, et karpkala kasvatati omaaegse Liivimaa veekogudes juba 19. sajandi keskel. Kindlalt dateeritud andmed karpkala toomisest Kuramaalt Eestisse pärinevad aga 1893. aasta detsembrist, kui Kuremaa järve lasti sisse esimesed 200 kg poolekiloseid karpe. Samal aastal asustati karpkala ka Kodijärve, Tilsi järve, Meeri tiiki, Aakre paisjärve jt. Lõuna-Eesti seisuveekogudesse. Imetlusväärne oli siinjuures eluskala Königsbergist Kuremaale transportimiseks kulutatud aeg – enam kui 700 kilomeetrit 72 tunniga!

Ka Lõuna-Rootsi ning Lõuna-Soome on korduvalt proovitud karpkala introdutseerida, kuid ilma eriliste tulemusteta. Milles on siis küsimus? Karpkala on ju vastupidav ja väheste nõudmistega kala, kes kohaneb hästi erinevate kliimaolude, pinnase, vee hüdrokeemiliste näitajate jm keskkonnatingimustega. Talle sobivad hästi madalad seisva vee või väga nõrga läbivooluga veekogud. Kui on, mida valida, suundub karpkala seal taimestiku- ja põhjaloomastikurikkasse mudase põhjaga ning suvel hästi läbisoojenevasse ossa. Teda ei heiduta vee kõrge toitainete- ning madal hapnikusisaldus. Veetemperatuurist sõltuvalt talub ta probleemideta elu 2–3 ml/l hapnikusisaldusega vees, lühiajaliselt võib vee hapnikusisaldus langeda isegi kuni 1–1,5 ml/l. Ka mõõdukas soolsus ei tekita karpkaladele peavalu; Väinamere 3–5 PSU riimvesi on neile igati vastuvõetav elukeskkond. Nii jääbki karpkala ellu vaid üks „pisike“ probleem – leida endale sobiva temperatuuriga veekogu. Ta võib küll taluda temperatuure vahemikus 0–35 C, aga normaalseks kasvamiseks läheb vaja 15–20-kraadist vett. Kui veetemperatuur langeb 10 C-ni, lõpetab karpkala kasvamise.


Järgneb: Kalastaja 56