ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 55 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Volzhanka – idaturu tegija nüüd ka Eestis
Ralf Mae
» Russkaja Blesna – Devonid, aga mitte ainult
Ralf Mae

» KALAKOTT
Võimas isikliku rekordi parandus
Ragnis Pärnmets

» ÄRITEKST
Kevaduudised Autoeksperdilt
Hanno Kask

» EELINFO
Tuulekala festival

» KALAKOTT

» EELINFO
Noorte kalastus- ja merelaager Prangli saarel

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud

» MEIE VETE KALU
Valgeamuur
Arvo Tuvikene

» KOGEMUS
Särg Tuleb!
Harri Nurk

» Peibutussööda segamine
N. Detri, lühend. tõlk. Ralf Mae

» LANDIKOOL
Devoni tagasitulek
Rauno Klemm

» KOGEMUS
Seljakott aktiivsel spinningupüügil
Rauno Klemm

» PERSOON
Villu Reiljaniga talvisel Peipsil
Raimo Kummer

» ARHIVAAR
Pärlitest Prantsuse pöörlevate lantide seas
Enn Treufeldt

» KOGEMUS
Abivahenditest aktiivsel spinningupüügil
Rauno Klemm

» ÄRITEKST
Salmoga Kalale nüüd ka Mustamäel
Ralf Mae

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Ilmastik ja karbipüük
Rene Martin

» VÕISTLUSED

» EESTI ELU
Eesti hädad ehk kuidas me Peipsil kalal käisime
Hanno Kask

» PAJAS JA PANNIL
Särje kuivatamine
Tõnis Tikka

» VETEVALD
Järv on ummuksis. Mis edasi?
Randel Kreitsberg, Arvo Tuvikene

» KONKURSS
Salmoga Kalale konkursil joon all
Ralf Mae

» TOIMUMISED
Baltic Sea Action Summit Helsingis
Hanno Kask

» KOERASABA
Õngemees kalavetel 4 esitlus
Ralf Mae

» KORD ON KORD
Kalapüügist kontrollija
pilgu läbi
Indrek Ulla

» ÄRITEKST
Bushi täispuhutavad paadid
Tiit Mets

» SALMOGA KALALE
Kõhutuul
Hans Soll

» ARHIVAAR
Võrgunäitus rannarahva muuseumis
Alar Mik

» MAAILM
Haipüük Mehhiko lahel
Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» TÖÖRISTSÕNA
Kaido Krass

 
PERSOON
Villu Reiljaniga talvisel Peipsil
Raimo Kummer
Kalastaja kohtub kunagise keskkonnaministri ja tänase Riigikogu liikme Villu Reiljaniga Peipsi ääres Mustvees, kui mees hakkab koos sõber Aivariga järvele minema. Peipsil on lume all paiguti üle kummiku vett. Villu on tõsine kalamees, mitte mingi linnavurle. Kui vaja, aitab saanikäru tõsta, kui vaja, vantsib mitusada meetrit paksus lumes ja püüab ahvenat nii, et selg märg. Ise ta ütleb, et on rohkem matõllimees, aga täna paneb põhirõhu sikule, sest kohati võtab kala täitsa hästi. Villul ei ole praegu parimad ajad, kuid kahtlemata on tegemist mehega, kes on Eesti keskkonna- ja kalanduspoliitikat palju mõjutanud ja ehk mõjutab ka tulevikus.





Kui tihti sa talve jooksul Peipsile pääsed?
Sel talvel kümmekond korda kindlasti. Rohkem kui kunagi varem.

Miks sa siin käid?
Siin oled sa maailmamurest ja kõigist igapäevaelu probleemidest eemal. Nagu öeldakse, et see päev, mis sa veedad kalal või jahil, pikendab sinu elupäevi ja lühendab naise lesepõlve.

Emotsioonid on täna päris vägevad?
Emotsioonid on ikka vägevad! Ma olen ka jahimees, aga jahiemotsioon on teistmoodi. Kalal on suure kala emotsioon, on näkkamise emotsioon. Kalapüük on haruldane ajaviide – sellest ei väsi. Mul tegelikult väga pikka Peipsi-staazhi ei ole – ütleme, et Riigikogu ja ministriaja olen käinud. Kord kutsuti ja sealtmaalt olen kohalike meistrite käest püüki natuke õppinud. Muidugi pole ma nende vääriline, aga ma arenen kogu aeg. Pikapeale hakkad ju mõistma, kuidas veeelu käib, mida ahven mõtleb, miks ta tuleb või ei tule, kuna ta tuleb ja milliseid liigutusi peab tegema. Mul on hea naine, ta mõistab, et kalal võib käia küll.

Kas talvine sikuskapüük Peipsil kuulub lemmikute hulka?
Jah. Muuseas, ka suvine sikuskapüük on väga vägev ja kohati isegi ägedam. Aivar on seda mulle kõvasti õpetanud. All on kibe tinasikuska, peal lipsud kolmikutega, nii kui selle alla viskad, on kõuh, kõuh, kõuh, kalad kallal. Meister püüab kolm korraga, algaja võtab ühekaupa.





Kalapüük on sul seltskondlik üritus või käid vahel üksi ka?
Üksi ei käi, peamiselt ikka hea seltskonnaga. Jahi- ja kalaseltskond peab olema hea, selline, kus on üksteisest tuge ja abi. Lõppude-lõpuks ei ole kalal ainult rõõmu, vahel on ka muret – kord olime siin sellise lainega, et tahtis paadist ära viia. Kuna mul on viimasel ajal aega rohkem olnud, siis ma Peipsil olen ikka käinud. Peipsi on haruldane järv, kalarikkuse poolest vaieldamatult Euroopas üks paremaid. Huvitav järv, kogu aeg muutub ja areneb. Siin võib kevadel tavalise vibuõngega väga edukalt särge püüda – igavesti huvitav püük! Talvel võid püüda ahvenat ja kui teed seda marmõssi ja matõlliga, võid saada ka väga ilusat särge. Eelmisel aastal sain Kolkja alt 53 suurt särge. Kevadeti käin naisevenna ja tema pojaga Pärnu jõel vimba, särge ja turba püüdmas. Kalapüük on ajaviide, mis ei väsita.

Mis su kõige suuremad Peipsi saagid on olnud?
20–30 kilo päevas olen ikka saanud. See polegi nii pikk päev – kui kala võtab, siis on uhke. 10–15 kilo on päris palju olnud. Sel aastal on paar korda olnud 15 kilo, korra oli ka 20 kilo.

Paljud kalastajad ei naudi üldse talipüüki, see olevat külm ja paha. Milline on sinu suhe talipüügiga?
Jääpüügi fenomen on milleski muus! Inimesed ei anna endale aru, aga jää struktuur korrastab inimese biovälja. Samal põhjusel käivad paljud näiteks mägedes – no mida inimene läheb mägedesse, mida ta sealt otsib? Tegelikult ta tunneb, et see on koht, kus tema bioväli korrastub. Jää on teine, mis korrastab; inimene tunneb ära, kui talle meeldib. 25 miinuskraadiga ma ei lähe, aga 10 kraadiga, kui kala võtab, võib vabalt paljakäsi püüda.





Millal su kalastuskirg alguse sai?
Ma olen pärit Lõuna-Eestist, Pärlijõe kaldalt. Jõgi oli meie majast 200 meetri kaugusel. See oli väike jõgi ja valdavalt käis seal ainult särjepüük, aga mingil ajal kasvas seal jõudsalt ka havipopulatsioon. Keskkooli ajal püüdsin spinninguga 10–12 haugi päevas. Hästi võttis kevadel. Mäletan, et ükskord vend sai heinaajal, vahetult enne äikest 27 särge – see oli nii suur saak, et seda mäletati veel aastaid.

Mida sa kalapüügist saad?
Materiaalne pool on kalapüügi juures väga tühine, selle pärast ei ole ma kunagi kalale läinud. Oluline on ikka puhkusemoment. Kui juhtudki saama 10–15 kilo ahvenat, on palju häid inimesi, kellele neid vaja anda. Varem oli mul kass, kes elas üle 18-aastaseks – tema oli kõva särjefilee sööja. Ma püüdsin talle alati särge, ta oli väga tänulik selle eest.

Mainisid tali- ja käsiõnge, mis vahendid sinu arsenali veel kuuluvad?
Mõned spinningud ja üksjagu lante on ka. Olen lisaks Peipsile käinud ka Emajõel võdikutega ahvenat püüdmas. Endla järvel meeldib mulle väga kala püüda, olen sealt saanud ilusaid ahvenaid ja särgi. Endlal on alati otsa tulnud ka mõni suur linask, aga peab ütlema, et kätte ei ole ma kunagi ühtegi suurt saanud.

Võrgupüük?
Võrgupüük ei ole minu arvates tegelikult harrastuspüük, see on rannainimese ja kutselise pärusmaa. Eestis käib kõva vaidlus, et mis see võrgupüük on ja vaielda ju võib, aga meie kalandus on sama eriilmeline nagu Eesti ilmgi. Ei saa ju merekalapüüki võrrelda Peipsi järvega, ei saa Peipsi kalapüüki võrrelda väikejärvedega – need on kõik iseasjad.

Kas harrastusliku võrgupüügi osa on siis mõttekas vähendada? Mida sa arvad võrgupüügi keelustamisest siseveekogudel?
Ma kordan – võrgupüük ei ole minu arvates harrastuspüük, aga kindlasti on ka väga palju teistsuguseid seisukohti. Mille vastu ma väga olen, on Hiina võrgud. Ma käisin ministrina palju kalal selleks, et kalandusest paremini aru saada, et näha, mis tegelikult toimub. Kord olime Aivariga Peipsil ja nägime, et mingid mehed lasid paadiga, kurat, vähemalt kilomeetri Hiina võrku sisse. Siis panid punkti GPS-i, uputasid võrgu ära ja lasid teise veel risti. Ja lõpuks veel ühe. Vaat siis ma sain pahaseks ja mainisin seda Keskkonnainspektsiooni pealikule. Nad korjasid sealt poistega ligi 10 kilomeetrit võrku välja! Kala väärib austust ja hoidmist, aga Hiina võrk on ju mõrtsukvõrk.

Kas sa ministrina kalal käies kala müümist ka nägid?
Ei näinud, aga eks ma tean ikka. Kalapüük on selles mõttes kihvt, et kui ma istun teiste meeste sees ja püüan kala, siis mehed tulevad juttu rääkima. Tühja nad mind ära tunnevad, kui mul on müts silmade peal ja kalameheriided seljas! Nii me vestleme ja nad räägivad asju, mida kuskilt mujalt muidu ei kuule. Aga mis harrastusliku püügi käigus tabatud kala müümist puudutab, siis mina isiklikult Peipsi meestel lubaks seda müüa. Täitsa ametlikult. Peipsi ääres on paljudel nii, et nad lihtsalt peavad kalale minema, see on nende töö ja leib. Paljudel pole siin muud teha ja nad ei oskagi muud teha. Kuidas seda asja tehniliselt ja seaduslikult teha, ei oska ma praegu öelda. Kõige halvem variant on see, et tehakse röövpüüki, müüakse ja kantakse see kala teiste püügivahendite peale ning soperdatakse. Tõsi on muidugi ka see, et inspektsioon on kaunis suutmatu tegelikult. Kas ei taha või ei saa, seda ma ei oskagi öelda.

Kas inspektsioonil on piisavalt raha?
Raha ei ole kunagi piisavalt. Omal ajal sai inspektsiooni mehhaniseeritud, motoriseeritud ja stimuleeritud. Oluline on ka koostöö Piirivalvega – näiteks Peipsil näeb Piirivalve oma radaritega kõik võrgupanijad ära, kui ta tahab näha ja kui inspektsioon tahab koostööd teha, siis ta saab. Aga Peipsi on väike kogukond ja siin on ka palju kirjutamata seaduseid; teatud oludes kõik hoiavad kõiki. Vanasti oli üks setude anekdoot noorest konstaablist – vanad mehed võtavad õlut ja räägivad noorega, et mis ja kuidas. Vanad ütlevad, et siin on niimoodi, et hää miis ela kavva-kavva, sitt miis nii kats pool päiva. Siis oli veel mingi inspektor, kes läks kaotsi ja uppus ära, mille peale setud ütlesid, et muidu oli hea mees, aga veega ei olnud üldse harjunud.

Mitu korda aastas sa kalale jõuad?
Ma ei ole kunagi rehkendust pidanud. Arvan, et 30–40 päeva kindlasti.

Mitu korda sind kontrollitud on?
Paar korda on, aga ma pean ütlema, et seda on vähe. Suvel paate Peipsil ikka kontrollitakse ja talvel liiguvad piirivalve ja inspektsioon mööda jääd, aga sel aastal pole ma küll kellegagi kokku saanud. Viimati kontrolliti meie paati eelmisel suvel. Ma arvan, et kui kontroll on nii lahjaks ja nõrgaks jäänud, siis annab see tunda. Õhukesel riigil on oma hädad ka. On lausa räägitud, kas Keskkonnainspektsiooni üleüldse vaja ongi, aga minu arvates on vaja. Kui on olemas üks politsei ja keskkonnapolitseid ei ole, siis nad tegelevad ainult tapmiste ja narkootikumidega, aga sinna, kus näiteks kala ebaseaduslikult välja võetakse, nad ei jõua. Muidugi on ka häid näiteid – on olemas üks eribrigaad, mis kontrollib suuri kalafirmasid, kes on visalt töötanud ja häid tulemusi saavutanud. Nad käivad Peipsil ja merel. Ma nägin neid mehi pool aastat tagasi ja nad tuletasid meelde, kuidas me omal ajal selle erigrupi moodustasime. Aga sellega olen ma nõus, et tänane kontroll veekogudel küll kedagi sitsima ei pane.

Mida tegema peaks?
Inspektsioon peab olema korralikult varustatud ja makstud ja tegema koostööd teistega, sh ka kalafirmade ja kaluritega. Ja kalurid ise peavad palju tegema selleks, et kalavaru säiliks – nad peavad pätid endi hulgast välja rookima. Jahinduses oli samamoodi ja see toimis päris hästi. Politsei igale poole ei jõua ja ega me politseiriiki ehitada ei saa ega tahagi.

Kuidas sa suhtud kalavarude väljarentimisse?
Väikestel veekogudel on see kahtlemata variant. Võrtsjärvel ongi, ma arvan, 22 perekonda järve omavahel ära jaganud. Selle kohta rääkis legendaarne inspektor Kapp, et sõidab ja näeb kalurit ja kalur tervitab teda kaugelt, et sa oled nagu õnnetooja, kaks nädalat ei ole ühtegi angerjapoega olnud, aga täna on 18 kilo!
Kui sai seadusandlust täiendatud ja täpsustatud, mille alusel kalapüügikvoote välja anda, otsustasime, et aluseks saab eelmise aasta püük. Meie filosoofia oli selline, et kui inimene ei saa võrguga kala kätte, siis ei tohi talle mingil juhul anda luba võrgule minna, sest ta viib oma kallid püügiriistad lihtsalt ohtu, vesi määndab ja loodus lõhub, ta ei tohi seda kahju kannatada. Aga kui ta enne on kala saanud, siis võib suure tõenäosusega öelda, et võib-olla saab veel.

Ja ennäe imet!
Väljapüük kargas tuhandelt tonnilt kohe üle kolme tuhande tonni peale. Kolm korda tõusis! Mina olen seda meelt, et kui on üks sealuba, siis selle eest lastakse üks siga; kui püütakse kala, siis see pannakse kirja, sest ainult siis saab ressurssi juhtida. Vastasel juhul pole see võimalik, sest valeinfo põhjal ei saa õigeid otsuseid teha. Peipsis on terve teadlaste meeskond, kes teeb teaduspüüke ja kes hoiavad olukorral silma peal. Väikeste järvede puhul olen ma seda meelt, et oleks hea, kui oleks üks rentnik. Tema siis toimetab ja hoiab korda.

Hädaldatakse, et kala ei ole. Mida sina sellest arvad?
Ma ütleks, et ikka on. Vähemalt Peipsis on küll kala. Näiteks praegune ahvenapõlvkond on ilusasti suureks kasvanud. Latikapopulatsioon on samuti korralik, koha ja tint kõiguvad, rääbist on ilmunud tagasi. Kõige parem uudis on see, et Emajõkke ja Peipsisse on tekkinud rohkem säga. Tartu puhastusseadmed on väga efektiivsed, Tartust allavoolu on Emajõgi puhas – kõik kalad, kes seal vahepeal ei tahtnud olla, on sinna tagasi kolinud. Peipsi puhul on täna küsimus Pihkva puhastusseadmetes, mis ei ole väga efektiivsed.

Kas riik peaks rohkem kala asustama? Kui me vaatame Soomet, siis seal asustatakse haugi, siiga ja teisi kalu, meil peamiselt vaid lõhet ja angerjat.
Riigil on oma ülesanded, mis tulenevad Läänemere lõhevarude taastamisest. Põlula kalakasvatuskeskus töötab suhteliselt efektiivselt, smoldid lastakse ilusas suuruses jõkke. Kui riigil oleks rohkem vahendeid, küllap oleks asustamine asjakohane. Tähtsam on siiski loodusliku veekogu mõistlik majandamine ja seal korra hoidmine.

Kui kord on majas, ei pea asustama?
Meil on sutsu õhuke riik selle jaoks.

Tuleme kalapüügi juurde tagasi. Millised on olnud sinu ilusaimad või meel-dejäävaimad püügielamused?
Kõige ilusamad kalapüügid on suvel, kui püüame sikuskaga ahvenat. Siis ajad mööda järve kajakaparvi taga ja parve alt püüad. Vahel on korraga kolm tükki otsas... Saab möllu ja melu ja vett ja vihma ja tormi; kõik saab kätte, mida vaja! Mõned aastad tagasi käisin Pärnu jõe peal, ma polnud elus vimba püüdnud – ja vot algaja õnn, sain 22 ilusat vimba. Kõik paadid kogunesid ümber minu, aga mina üksinda sain kala. Teistel olid rulliõnged, mul tavaline vibu ja see tõmbas ikka vägevalt looka, kui vimb võttis. Kõige krooniks sain 1,3-kilose turva. Uhke oli. Sellisel elamusel ei ole hinda. Väga kihvt on ka Endla järvel kalastamine.

Rekordid?
Mul ei ole väga suuri rekordeid ja ma ei ole neid ka spetsiaalselt taga ajanud. Suurim ahven on 950 g, selle püüdsin Kolkja alt umbes kuuendalt kilomeetrilt. Teised ahvenad olid väikesed, aga see üks oli tõesti nagu isakene. Linaski olen saanud kilose; kahene lõhub juba õnge ära. Havipüük spinninguga on kah kihvt, havirekord on vast 3,5 kg. Otsas on olnud ka mõned õige suured, aga need on kahjuks minema jalutanud.

Ahven on su lemmikkala?
Ahvenat olen ma kõige rohkem püüdnud. Väga hea on püüda ka vimba ja särge. Kalamehel on ju kevadel ühe kala hooaeg, suvel järgmise kala hooaeg, siis tuleb sügis ja juba ootad, kunas need tormid lõpevad ja jääle saab.

Kas mõni kala jääb sinu poolt püüdmata ka?
Enamus jääb minust püüdmata! Ma olen kaua poliitikas olnud ja ma olen mõelnud, et tulevikus pühendun üldse rohkem kalapüügile ja jahilkäimisele, pean mingit sellist ametit, mille kõrvalt ma saan seda kõike rahulikult teha. Mul on olnud aastaid, kus ma olen liiga vähe kalale ja jahile saanud. Vaba aeg on inimese taastumisreserv ja arenguruum.

Mida sa siis nüüd lubasid? Et sa enam Riigikogusse ei lähe ja lähed metsa tööle?
Riigikogusse ei kandideeri ma kindlasti, aga see ei tähenda, et ma ilma leivata olen. Ma olen metsainsener ja saan metsast aru. Noor inimene, kes läheb metsa, ei mõista, mis seal toimub või ei toimu. Metsamehel peab olema oskus vaadata, mis on samas kohas 10 aasta pärast.

Kas kalapüügi juurde kuulub sul ka mõni traditsioon?
Ma ei ütleks, et mul mingit erilist traditsiooni on. Traditsioon on see, et alati võtan kaasa võileivad ja tee, aga enamus kordi viin need kõik koju tagasi. Kui ei vii, siis on kindel, et kala ei võtnud. Tänagi ei tulnud söömisest-joomisest midagi välja.

Suutäis Neptunile?
See on kindel, et minuga võistlemises jääb alkohol alati teiseks, aga väike pits käib asja juurde. Sa pead ju lepitama järvevana. Et ta oleks lahke ja helde.

On sul ebausku?
Enne jahti ja kalapüüki ma habet ei aja. Jahi puhul on asi tegelikult väga loogiline – ei ole vaja habet ajada ja lõuale aftershave’i ja odekolonne panna. Kunagi üks mees käis Jõgeval karujahil. Karu käis igal õhtul põllus, aga nagu see linnamees tuli, parimad aroomid peal, juustest kaenlaalusteni ära lõhnastatud, olid kõik teised kohal, aga karu mitte.


Järgneb: Kalastaja 55