ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 55 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Volzhanka – idaturu tegija nüüd ka Eestis
Ralf Mae
» Russkaja Blesna – Devonid, aga mitte ainult
Ralf Mae

» KALAKOTT
Võimas isikliku rekordi parandus
Ragnis Pärnmets

» ÄRITEKST
Kevaduudised Autoeksperdilt
Hanno Kask

» EELINFO
Tuulekala festival

» KALAKOTT

» EELINFO
Noorte kalastus- ja merelaager Prangli saarel

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud

» MEIE VETE KALU
Valgeamuur
Arvo Tuvikene

» KOGEMUS
Särg Tuleb!
Harri Nurk

» Peibutussööda segamine
N. Detri, lühend. tõlk. Ralf Mae

» LANDIKOOL
Devoni tagasitulek
Rauno Klemm

» KOGEMUS
Seljakott aktiivsel spinningupüügil
Rauno Klemm

» PERSOON
Villu Reiljaniga talvisel Peipsil
Raimo Kummer

» ARHIVAAR
Pärlitest Prantsuse pöörlevate lantide seas
Enn Treufeldt

» KOGEMUS
Abivahenditest aktiivsel spinningupüügil
Rauno Klemm

» ÄRITEKST
Salmoga Kalale nüüd ka Mustamäel
Ralf Mae

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Ilmastik ja karbipüük
Rene Martin

» VÕISTLUSED

» EESTI ELU
Eesti hädad ehk kuidas me Peipsil kalal käisime
Hanno Kask

» PAJAS JA PANNIL
Särje kuivatamine
Tõnis Tikka

» VETEVALD
Järv on ummuksis. Mis edasi?
Randel Kreitsberg, Arvo Tuvikene

» KONKURSS
Salmoga Kalale konkursil joon all
Ralf Mae

» TOIMUMISED
Baltic Sea Action Summit Helsingis
Hanno Kask

» KOERASABA
Õngemees kalavetel 4 esitlus
Ralf Mae

» KORD ON KORD
Kalapüügist kontrollija
pilgu läbi
Indrek Ulla

» ÄRITEKST
Bushi täispuhutavad paadid
Tiit Mets

» SALMOGA KALALE
Kõhutuul
Hans Soll

» ARHIVAAR
Võrgunäitus rannarahva muuseumis
Alar Mik

» MAAILM
Haipüük Mehhiko lahel
Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» TÖÖRISTSÕNA
Kaido Krass

 
KOGEMUS
Särg Tuleb!
Harri Nurk
Särg tuleb! Need on kaks täiesti tavalist sõna, kuid milline jõud neis peitub! Kulutulena levib see uudis üle kogu Eesti ja paneb Peipsi kallastelt läänerannikuni liikuma kalameeste hordid, kes on kuude viisi kannatlikult oodanud ning läbematult püügivarustust sättinud ja siis uuesti ümber sättinud. Pääseks ometi kord juba tuttava jõekese kallastele seda kauaoodatud helmeskattega punasilmselt kalakest kakkuma!





Kalastustarvete poodidest kaovad välgukiirusel viimasedki sõnnikuussid ja kärbsetõugud, Saaremaa ja Hiiumaa praamijärjekorrad venivad kilomeetrite pikkuseks ja nii mõnelgi töökohal jääb haamer õhku rippuma. Maagilised sõnad – särg tuleb!

Särg koeb meie vetes tavaliselt aprillist maini, kuid soojade kevadilmade korral pole harvad juhud, kus saartel hakkab jõgedesse-ojadesse tulema juba märtsis. Sellistel puhkudel ka alati suur häda konksusöödaga – särg pressib juba jõkke, kuid ussi maa seest kätte ei saa, sest see on veel külmunud. Ühe-kahe nädala pärast, kui saartel on püük täies hoos või kõrghetk juba läbitud, saavad särjerõõme nautida ka mandrimehed. Juba pressib särg end Rame lahest Mõisalahte; ka Uustalu kraav saab oma osa. Veel natuke ja juba on ta otsaga Matsalu lahes, et usinalt jõgedesse-kraavidesse trügides jõuda tulvavete alla mattunud sobivate koelmukohtadeni. Läheb veel veidi ja peagi hõivavad särjepüüdjate hasartsed hordid ka Pärnu, Reiu, Sauga, Vihterpalu jt rannikujõgede kaldad.





Meeldejäävad on need harvad korrad, kus olen sattunud Peipsi järvest Ahja jõkke suunduvate särjeparvede kudeajale. Et sellist möllu näha, mis siis kaldataimestikus ja mulluses roostikus toimub, selle nimel tasub särje kudeaega peale passida küll. Tihti on pladistamine nii elav, et pärast mõnepäevast kudemist saab veel ka taimede veepealsetel osadel näha veest väljapaisatud ja seal kuivanud tuhandeid särje marjateri. Saada aga püügi käigus päeva jooksul 1–2 kala, mis oma kaalult ületavad kilogrammi piiri – niisugused juhused pole sugugi haruldased! On omaette elamus, kui suudate paati tõmmata särje, mis on mõõtmetelt paraja säina mõõtu. Kuigi Jõmmsoo peale viiva endise Kikassaare parvekohani pääsemine sõiduautoga võib osutuda ületamatuks probleemiks, on seal särjepüügist saadud elamus garanteeritud. Sama kehtib ka kudealadele pürgiva särje püügi kohta Koosa, Kargaja, Kalli, Leegu ja Soitse jõgedel. Tuleb aga öelda, et ilma paadita pole sealkandis midagi teha, sest tegu on Suur-Emajõe alamjooksuga, mida enamjaolt palistavad sood ning kus teinekord on telgi ülespanekuks või ka lihtsalt kaldapüügiks sobiva ja veepiirist vähe kõrgema kuiva kaldajupi leidmine raskendatud.

Olen viimastel aastatel tähendanud, et hirmus saamahimu ja rohkem-kala-kõvem-mees-mentaliteet on asendumas tunduvalt mõõdukama lähenemisega. Nii mõnigi kalastaja, kes on päevaga 20–30 kilo kala välja õngitsenud, valab sumbasisu püügi lõppedes lihtsalt vette tagasi. Tõepoolest – kui kuivatamiseks vajalik kogus on kodus juba olemas ja söömiseks piisab paarikümnest kalakesest, pole rohkem ju tõepoolest vaja. Kiiduväärt omadus, mida tasuks rakendada ka teiste kalade püügil!

Aga mingem nüüd särje püüdmise ja sellega seotud küsimuste juurde.

Millise varustusega minna särjepüügile? Et särg pressib kudema ka kõige väiksematesse ojadesse, pole kellelegi uudis. Kes tahab lihtsalt kala kätte saada, võib merest kraavidesse pressivat kevadsärge püüda ka lepa- või pajuvõsast lõigatud malakaga, ent kes soovib õngitsemisest ka mõnu tunda, peaks valima asisema püügivahendi. Väiksematele ojadele ja kraavidele sobib ka lihtsalt ujuki ja tinade lisamisega särjepüügiks kohandatud pikem spinninguritv. Enamlevinud ja eelistatud on särjepüügil siiski 3–7 meetri pikkused lihtkäsiõnged, aga ka heiteõnged, millega püüdes saab rakendust pikalt allavoolu ujutada.

Eeldusel, et ritv on valitud püügiviisile ja -tingimustele vastav, piisab igal juhul 0,16–0,18 mm põhitamiilist (nii lihtkäsi- kui heiteõnge puhul) täielikult. Lips on vajalik, kuna peenem ja vees vähem märgatav tamiil suurendab võttude arvu. Ka jääb konks kevadisel ajal tihti põhja kinni, lips aga võimaldab meil kaotada vaid konksu, mitte aga tervet rakendust. Lipsu läbimõõt võiks olla 0,02–0,04 mm võrra väiksem pealiinist (näiteks 0,16 mm pealiini korral 0,12–0,14 mm). Tihti tehakse siin aga viga, et hoitakse pikema pealiini puhul rahaliselt kokku ja käiakse välja justkui pisike summa lipsutamiili jaoks. Võrrelge ja arvutage! Kui teie pealiini 100-meetrine pool maksab 30–70 krooni ja lipsutamiil 25–30-meetrisel poolil 40–50 krooni, tähendab see seda, et lipsutamiil on omadustelt tõenäoliselt kvaliteetsem. Seetõttu kipub lipsutamiili tõmbetugevus olema peatamiiliga kas võrdväärne või seda isegi ületama. Kvaliteetsem tamiil maksab alati rohkem, seetõttu oleks enne ostu sooritamist kasulik lugeda kirju tamiilipoolil. Kui lips on sama tugev või tugevam kui peatamiil, on lihtne konksu põhja haakumise korral kaotada kogu rakendus.

Ujukile ei esita kevadine särjepüük nii suuri nõudmisi nagu suvine või sügisene. Kevadine särje võtt on reeglina julgem, ahnem, seetõttu võib ülikerged ujukid (millega me püüame suvisel ajal) rahumeeli koju jätta ja võtta kasutusele niisugused, mille tõstevõime on 3–8 g (ujuki suurus ja ka kuju sõltuvad mõistagi püügiviisist). Hea on, kui ujuki antenniosa on vahetatav, nii saab vastavalt ilmaolude muutumisele valida sobiliku värviga antenni, mille jälgimine väsitab vähem silmi.

Milline on sobilik konksu suurus särjepüügil? Õngitsemise üks rusikareeglitest ütleb, et konksu suurus peab esmajärjekorras vastama sööda suurusele. Kui rääkida nö tavakalastajale arusaadavat juttu ja jätta kõrvale sportlikumad konksunumbrid nagu 18–20 (mille järele ausalt öeldes kevadisel särjepüügil ka vajadus puudub) ja võistlusõngitsemise, siis suurused 10–16 on erinevate söötade kasutamise korral täiesti sobilikud. Särje suu ei ole suur ja liiga pirakas konks võib kala pigem hirmutada. Ka on liiga suure konksuga palju n-ö tühje näkkimisi – kala võtab, aga kuna sööt koos konksuga ei mahu talle suhu, sikutatakse ainult ussist või kärbsetõugust, haakides aga midagi otsa ei jää.

Väga levinud (ja tihti tavakonksust ka tunduvalt resultatiivsemad) on särjepüügil värvilised plastmassist või nn peegliga (lai läikiv lätakas konksusäärel) varustatud kirptirgud. Liivi, Sauga või Reiu jõele särjele minnes ei jäta ma kunagi tavalise õngekonksu kõrval mõnd punast, tumepunast või kollast „peeglit“ proovimata. „Peegliga“ kirpe võib valmiskujul osta poest, aga võib ka teha ise. See pole keeruline, kui käepärast on paras kogus mitmevärvilisi peeneid auguga pärleid, tuub kontaktliimi, tinutuskolb, õhukest plekki ja veidi värvi.

Kui kasutatakse kaht konksu, on tark siduda pealipsule kaalu mõttes kas tinast või volframist väiksem marmõss ja abilipsule kergest plastmassist kirptirk, nii et see voolu sees pealipsust eemale hoiaks. Toimib küll!


Järgneb: Kalastaja 55