ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 55 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Volzhanka – idaturu tegija nüüd ka Eestis
Ralf Mae
» Russkaja Blesna – Devonid, aga mitte ainult
Ralf Mae

» KALAKOTT
Võimas isikliku rekordi parandus
Ragnis Pärnmets

» ÄRITEKST
Kevaduudised Autoeksperdilt
Hanno Kask

» EELINFO
Tuulekala festival

» KALAKOTT

» EELINFO
Noorte kalastus- ja merelaager Prangli saarel

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud

» MEIE VETE KALU
Valgeamuur
Arvo Tuvikene

» KOGEMUS
Särg Tuleb!
Harri Nurk

» Peibutussööda segamine
N. Detri, lühend. tõlk. Ralf Mae

» LANDIKOOL
Devoni tagasitulek
Rauno Klemm

» KOGEMUS
Seljakott aktiivsel spinningupüügil
Rauno Klemm

» PERSOON
Villu Reiljaniga talvisel Peipsil
Raimo Kummer

» ARHIVAAR
Pärlitest Prantsuse pöörlevate lantide seas
Enn Treufeldt

» KOGEMUS
Abivahenditest aktiivsel spinningupüügil
Rauno Klemm

» ÄRITEKST
Salmoga Kalale nüüd ka Mustamäel
Ralf Mae

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Ilmastik ja karbipüük
Rene Martin

» VÕISTLUSED

» EESTI ELU
Eesti hädad ehk kuidas me Peipsil kalal käisime
Hanno Kask

» PAJAS JA PANNIL
Särje kuivatamine
Tõnis Tikka

» VETEVALD
Järv on ummuksis. Mis edasi?
Randel Kreitsberg, Arvo Tuvikene

» KONKURSS
Salmoga Kalale konkursil joon all
Ralf Mae

» TOIMUMISED
Baltic Sea Action Summit Helsingis
Hanno Kask

» KOERASABA
Õngemees kalavetel 4 esitlus
Ralf Mae

» KORD ON KORD
Kalapüügist kontrollija
pilgu läbi
Indrek Ulla

» ÄRITEKST
Bushi täispuhutavad paadid
Tiit Mets

» SALMOGA KALALE
Kõhutuul
Hans Soll

» ARHIVAAR
Võrgunäitus rannarahva muuseumis
Alar Mik

» MAAILM
Haipüük Mehhiko lahel
Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» TÖÖRISTSÕNA
Kaido Krass

 
MEIE VETE KALU
Valgeamuur
Arvo Tuvikene
Valgeamuur (Ctenopharyngodon idella Valenciennes), inglise keeles grass carp või white amur (kasutatakse rohkem Ameerika mandril, kuna karbi nimel on sealkandis prügikala halvustav varjund juures); saksa k Weisser Amur; soome k ruohokarppi; taani k gr?skarpe; rootsi k gräskarp; läti k baltais amurs; leedu k baltasis amuras; poola k amur bialy; vene k belõi amur, kuulub luukalade klassi karpkalaliste seltsi, karpkalalaste sugukonda ja on perekonna valgeamuurid (Ctenopharyngodon) ainus liik.

Kirjeldus
Valgeamuuri keha on väljavenitatud ja pea suhteliselt väike. Ninamik on väga lühike ja pikkus on võrdne või lühem silma läbimõõdust. Suu on alaseisune ja suu ümber poised puuduvad. Selg on rohekas- või kollakashall, küljed tumekuldsed ja kõht helekuldne. Soomused on ääristatud tumeda randiga. Selja- ja sabauim on tumedad, kõik teised uimed heledamad. Silma vikerkest on kullakarva. Valgeamuur võib kasvada väga suureks ja kaaluda üle 30 kg.





Looduslik levila ja bioloogia
Valgeamuur on taimetoiduline kala, kes elab magevees. Tema looduslik areaal hõl-mab Ida-Aasias Venemaa ja Hiina piiril paikneva Amuuri jõe kesk- ja alamjooksu ja sellest jõest lõuna poole jäävad sisevee-kogud kuni Põhja-Vietnamini.

Valgeamuur eelistab elada aeglaselt voolavates suurtes taimestikurikastes jõgedes, aga ka nende jõgedega ühenduses olevates järvedes ja vanajõgedes. Valgeamuuri nime päritolu viitab Amuuri jõele. See kalaliik on kohastunud taluma suurt temperatuuri vahemikku (0–38°C), samuti tunneb ta end hästi riimvees (soolsus kuni 10‰) ja talub hapnikusisalduse langust kuni 0,5 mg/l.

Toitumine ja kasv
Maimueas sööb valgeamuur zooplanktonit ja põhjaloomi, aga ka vetikaid. Maimueast väljajõudnud valgeamuur sööb peaaegu eranditult ainult kõrgemat taimestikku. Toitu peenestavad need kalad tugevate neeluhammastega. Parasvöötmes elavatest kaladest on valgeamuur kõige taimetoidulisem kala, ületades selles tunduvalt meil elavatest kõige herbivoorsemat kala roosärge. Seedimise efektiivsus on valgeamuuril suhteliselt madal, kuna ta omab suhteliselt lühikest sooltoru ja tal puudub tselluloosi lagundav ensüüm. Erinevalt paljudest teistest taimetoidulistest loomadest puuduvad tema soolestikus sümbioosis elavad mikroorganismid, kes suudavad tselluloosi lagundada. Seeduv osa taimedest ei ületa 50%.

Valgeamuur peab oma energiavajaduse rahuldamiseks sööma suure koguse veetaimi; täiskasvanuna sööb ta päevas kolm korda niipalju, kui ta ise kaalub. Valgeamuuri söömapiirkonda on kerge leida hanede väljaheidet meenutavate poolseedunud ekskrementide järgi, mis massiliselt veepinnal ujuvad. Peale veetaimede sööb valgeamuur edukalt ka maismaalt niidetud heina ja seda ka kuivatatult. Eriti valiv valgeamuur toidu suhtes ei ole. Nooremana sööb ta palju niitvetikaid; vanemas eas nende osatähtsus langeb. Piisava asustustiheduse korral on see liik võimeline 1–2 aasta jooksul veekogus kogu taimestiku hävitama.

Talvitumise ajal valgeamuur ei toitu. Talvitumise ajal eritab valgeamuur palju lima ja pärivoolu kanduvate limaniitide järgi, mida kalurid nimetavad makaronideks, on talvituvaid kalu lihtne jõgedes üles leida.

Valgeamuur kasvab väga kiiresti, võttes aastas pikkuses juurde 10 cm. Oma kodumaal on valgeamuuri pikkuseks saadud üle 1,2 m; see kala kaalus 32 kg. Eestis on valgeamuurid kasvanud samuti väga suureks. Huvitav on fakt, et kõige suurem Võrtsjärvest väljapüütud kala, mis on dokumenteeritud, ongi just valgeamuur. Tolle rekordkala püüdis välja 2004. aasta lõpus kalur Aivar Kärp ja see kaalus 19,9 kg, olles 112 cm pikk. Vanuseks määrati tal 20 aastat. Valgeamuuri on Võrtsjärvest tabatud varemgi – 2001. aasta suvel püüti 17 kg kaalunud isend, kel oli pikkust üle meetri.

Kudemine
Amuuri jõgikonnas saavad emased suguküpseks 8–9-aastaselt ja rohkem kui 70 cm pikkuselt. Väike osa hakkab kudema varem 6–7-aastaselt ja mitte vähem kui 60 cm pikkuselt.

Kudemiseks sobivad veetemperatuurid valgeamuurile on 20–30°C, kuid kudemist on registreeritud ka 15°C juures. Valgeamuuri viljakus jääb sõltuvalt emaskala mõõtmetest vahemikku 237 000 kuni 1,7 miljonit marjatera. Kala on portsjonilise kudemisega ja looduslikus areaalis koeb ta aprillist kuni augusti keskpaigani.

Valgeamuuri mari on veest natuke raskem ja marja areng saab toimuda suurtes suhteliselt kiirevoolulistes jõgedes hõljuvas olekus allavoolu kandumise jooksul. See on vajalik selleks, et mari saaks piisavalt hapnikku. Arvatakse, et kui mari vajub veekogu põhja, siis ta hukkub. Marja normaalseks arenguks peab ta läbima vähemalt 50 km pikkuse teekonna ja see on ka ilmselt üks põhjus, miks valgeamuur pole Eestis kudemisvõimelist asurkonda moodustanud.

Introdutseerimine
Valgeamuuri on introdutseeritud paljudesse riikidesse üle kogu maakera. Teda peetakse üheks kõige tähtsamaks akvakultuuri objektiks maailmas ja kultiveeritakse peamiselt veetaimestiku kontrolli all hoidmise eesmärgil. Hiinas ja teistes Kagu-Aasia riikides kasvatatakse valgeamuuri peamiselt inimestele toiduks.

Introdutseerima hakati seda kalaliiki peamiselt 1960.-ndate aastate keskel ja sel perioodil jõudis ta ka meie naaberriiki Lätti. Eestisse jõudis valgeamuur oluliselt hiljem, alles 1980.-ndate aastate keskpaiku. Kuna parasvöötmes ei ole ühtegi teist kalaliiki, keda saaks kasutada veetaimestiku ohjamisel, siis leiti, et valgeamuur on selleks sobilik. Maimueast välja jõudnuna on see kala võimeline sööma paljusid makrovetikaid ja kõrgemaid veetaimi.

Eestisse toodi valgeamuurid 1980.-nda-te aastate esimesel poolel ja siis kasvatati neid peamiselt Narva elektrijaamade juures olevates soojaveekanalites paiknevates sumpades. Üksikud meie suurtest järvedest püütud valgeamuuri isendid on suure tõenäosusega jooksikud Narva kalamajanditest. 1980.-ndate keskel oli tõsine plaan asustada valgeamuur Balti soojuselektrijaama jahutuskanalisse, et kergendada inimeste rasket füüsilist tööd elektrijaama puhastusreste ummistavast taimsest massist vabastamisel. Kalade asustamise idee Balti soojuselektrijaama jäi aga soiku, sest ei leitud head moodust, kuidas neid kalu jahutuskanalites kinni hoida – arvati, et pigem pagevad nad soojavee kanalite piirkonda. Väike kogus valgeamuure toodi siiski sisse ja neid kasvatati soojuselektrijaama soojaveekanalites paiknevates sumpades. Mõned sealt „jooksma pääsenud“ valgeamuurid on hiljem välja püütud Peipsist ja Võrtsjärvest. Teadaolevalt on mõned kalad asustatud ka 1980.-ndatel ka Vagula järve, kuid nende saatuse kohta andmed puuduvad.


Järgneb: Kalastaja 55