ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 54 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Indyline Mohican – uue põlvkonna nöör Itaaliast
Ralf Mae
» Garmin GPS 72H, lihtne ja taskukohane
Ralf Mae
» Olympus E-P1 ehk Pen
Ralf Mae

» MEIE VETE KALU
Peled, külaline meie vetes
Heiki Jaanuska

» MEIE VETE KALU
Tõugjas. Leili Järv

» KOGEMUS
Talvisest unnapüügist
Harri Nurk

» KALAMEHE TEHNIKA
Kui kalamehel on plaanis osta mootorkelk
Hanno Kask

» LANDIKOOL
Devoni tagasitulek
Rauno Klemm

» KOGEMUS
Mustrilöömise tempel lantidele
Leo Kängsep
» Boilide valmistamine, II osa
Harri Nurk

» ARHIVAAR
Nostalgiline pilk MEPPSi pöörlevate maailma
Enn Treufeldt

» PERSOON
Priit Leito: kalasaade tuleb
Raimo Kummer

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Korduma kippuvad küsimused karbipüügil
Rene Martin

» SALMO ÕNGEKOOL
Talvine topsiõng Moskva lähistel
Normunds Grabovskis

» PAJAS JA PANNIL
Poelõhe... Poelõhe? Poelõhe!
Endrik Tõnsberg

» UDUSED VEED
Kolmas, uputuse aastatuhat?
Mart Vabar

» PÜÜGIPAIK
Haug ja linask Tõhela järvel
Enn Vaino

» ÜHISTEGEVUS
Kaldad puhtaks – 5
Harri Nurk

» TOIMUMISED
Toosikannul arutleti kalavarude teemal
Endrik Tõnsberg
» Keskkonnaministeerium annab teada
Herki Tuus
» Kalastusloengutest Eesti koolides
Endrik Tõnsberg
» Suur kalaturismiseminar Tamperes
Endrik Tõnsberg
» Kalandusseminar „Eesti kala 2009“
Endrik Tõnsberg

» EELINFO
EMV kirbutamises Otepää Valgjärvel 2010

» VÕISTLUSED
Valmar Schotteri mälestusvõistlus
Anne Schotter

» MAAILM
Malevasuved Kaug-Idas
Allan Vainola
» Kalastusreis Rootsi Lapimaale
Jarlo Dorbek, Raul Aron

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» SÕLMERISTSÕNA
Kaido Krass

 
Kalastusreis Rootsi Lapimaale
Jarlo Dorbek, Raul Aron
Kuna olime varem Põhja-Soomes Oulanka peal käinud, hakkasime juba talvel mõlgutama mõtteid suvisest kalastusreisist. Pisik oli sees ja nii otsustasimegi midagi huvitavat ette võtta. Väikese uuringu tulemusena tegime otsuse Põhja-Rootsi Lapimaa, täpsemalt Arjeplogi maakonna jõgede kasuks. Seda seepärast, et Arjeplog on Rootsi Lapimaa lõunapoolseim maakond ja sellest tulenevat on seal lootus varasemasele kevadele. Ka harjuse keeluaeg lõpeb Arjeplogis varem kui põhjapoolsetes maakondades.






Juuni alguses on Lapimaal alles kevad; mägijärvedel võib käia veel jääpüük ja jõgede veetasemed on suhteliselt kõrged. Et aga reisiliste puhkused klappisid kõige paremini kokku just juuni alguses, otsustasime vaatamata mitte just parimale kalastusajale Lapimaal reisi ikkagi ette võtta.
Seltskonda kokku saada polnud keeruline, kuna kalastushuvilisi oli meie sõpruskonnas mitmeid. Punt sai kuueliikmeline: Raul, Jarlo, Indrek, Harti, Andres ja Rain, kes igapäevaselt teenivad leiba väga erinevatel elualadel riigiametnikest ettevõtjateni.

05. juuni. Pärast tööd sõitsime sadamasse, kust kell kuus õhtul väljus laev. Poole üheksa paiku orienteerusime navigatsiooniseadme järgi juba Helsinkis 75. maanteed otsides. Sihtkohani oli maad umbes 1200 km, mille lootsime ööga ära sõita.

Kuni keskööni sujus sõit ladusalt, ent siis süttis Jarlo BMW ekraanil punane ohutuli, mis teavitas madalast jahutusvedeliku tasemest. Et samal ajal oli jututeemaks erinevate automarkide töökindlus ja Jarlol BMW kasuks just ülimaid kiidusõnu ei jagunud, tundus, et auto pahandas selle peale. Jarlo peatas sõiduvahendi ja uuris pilkases pimeduses viga. Selgus, et ventilaatori tiiviku võll oli viltu vajunud ja tiivik peksis auto käivitudes lähimate mootoridetailide pihta. Otsus oli, et ilmselt on veepump otsad andnud. Raini auto pukseeris Jarlo masina lähedalasuvasse Äänekoski asulasse, kus otsisime esialgu abi Eesti kindlustuselt ja autoabilt, kellelt aga öösel ühtki Soome kontakti ei saadud. Sõitsime läbi ka kohalikud tanklad, lootuses leida mingit autoabi või infot, kuidas edasi toimida, viimaks otsustasime keset ööd samasse asulasse kohalikule paintballi väljakule laagrisse jääda. Mehed olid murelikud, sest ees oli nädalavahetus ja polnud teada, kas püügiajast kaotatakse päev või koguni kolm.

06. juuni. Samal ajal, kui teised telke kokku panid ja süüa tegid, haaras Jarlo telefoni ja asus jälle abi otsima. Selgus, et kohaliku Neste tankla asjapulk oli meid nõus aitama – kohalikus tanklas oli remonditöökoda olemas. Pühapäeval oli mees küll tankla kassas, aga lubas meid töökotta lasta, et saaksime veepumba ise ära vahetada. Nüüd oli remondimees ja töökoda olemas, aga puudus veepump. Vahepeal leidis Rain tuttava tuttava kaudu omakorda veidi eemal asuva töökoja, kes oli nõus varuosa ära vahetama, kui selle leidma peaksime. Jarlo uuris Eesti BMW esinduse lahtiolekuaegu ja varuosade saamise võimalusi, sest kohaliku Neste tegelase sõber oli parajasti Tallinnas reisibussijuhiks ja pakkus, et kui me saame Eestist varuosa ostetud, toimetab ta selle pühapäeva varahommikuks Lahdenpääle. Nüüd oli juba mitu rauda tules. Vahepeal käisime ka kohalikus varuosakaupluses, aga õiget osa seal polnud. See-eest saime teada, et konkreetsele BMW-le on olemas kolme sorti veepumpa ja see, milline neist sobib, tuleb VIN-koodi järgi kindaks teha. Lihtsamaks see asja ei muutnud.

Raini sõbrad surfasid internetis ja leidsid, et Tamperes on vajalik varuosa tõenäoliselt olemas. Kohe võeti ühendust sõbra sõbraga Tampere lähistelt, kes oli nõus Tamperre kihutama (pood suleti kell kolm), veepumba ostma ja meile poolele teele ära tooma. Tore, kui ollakse sel määral valmis oma puhkepäeval hädalistele vastu tulema!

Kuna kaks reisimeest on lõpetanud Sisekaitseakadeemia päästekolledzhi, uurisime vahepeal remondivõimalusi ka kohalikust päästekeskusest. Kohalik depoo võttis meid sõbralikult vastu, pakkus kohvi, lubas organiseerida load kohalikule lõhejõele ja pakkus, et saame öösel depoo remonditöökoda ja tööriistu kasutada. Võtsime selle teadmiseks ja sõime lõunat; pärast väikest arupidamist otsustasime siiski lähedalasuva „tuttava tuttava“ töökoja kasuks, kuna seal on meistrimehed, kes teavad, mida teevad ja meil polnud huvi enam tee peale jääda. Veel saime teada, et VIN koodi järgi Tampere veepump sobib Jarlo masinale.
Kui selgus, et Eestist varuosa ikkagi ei saa, läkski käiku Tampere plaan. Pukseerisime auto umbes 30 km eemal asuvasse külakesse, kus Raul, Harti, Andres ja Indrek jäid BMW-d valvama ja remondimeest ootama, Jarlo ja Rain sõitsid aga uue veepumba järele. Peagi kohale jõudnud remondimees keeras veepumba maha ja veendusime, et viga oli veepumba laagris, mis oli laiali jooksund. Varstioli uus pump kohal; õhtul kella kaheksaks oli varuosa küljes ja radiaator valati jahutusvedelikku täis. Kõik töötas. Täiesti uskumatu – puhkepäeval ja Kesk-Soomes vahetati veepump ära päeva jooksul! Teekond võis jätkuda; aega läks kaotsi umbes 20 tundi.

07. juuni. Pärast öö läbi kestnud sõitu tegime kell kuus hommikul puhke- ja söögipausi 60 km kaugusel sihtkohast. Tegemist oli teeäärse puhkepaigaga, mis oli rajatud ilusa jõe äärde. Öösel langes temperatuur paiguti -4 kraadini, mistõttu riietusime kiirelt ümber juba sobivasse kalapüügiriietusse. Samal ajal, kui teised hommikusööki valmistasid, tegi Andres jõel mõned proovivisked ja sai otsa kena forelli, kes kahjuks lahti rabeles. Kohe järgmise viskega tabas Andres järgmise, umbes 40 cm pikkuse jõeforelli, kes sai juba tahtlikult jõkke tagasi lastud. Lootused ja nägemused säravamast tulevikust Rootsi Lapimaa jõgedel olid hetkega palju suuremad...

Arjeplogis tuli oodata kaks tundi, kuni tanklad, kus kalastuslube müüakse, avatakse. Kasutasime selle aja magamiseks. Vahemärkusena olgu öeldud, et harrastuspüügi load on Põhja-Rootsis väga mõistliku hinnaga ja neid on võimalik osta tanklatest, turismiinfo punktidest, kämpingutest jm. Saadaval on nii maakondlikud load, millega tohib püüda eritähistuseta veekogudel, kui ka eriload, mida müüakse teatud kindlatele veekogudele. Hinnaklass on neil siiski sarnane maakondliku loaga, meie vääringus 300-400 EEK nädalase püügiõiguse eest. Meie ostsime maakondlikud load ja suundusime alustuseks Ardnasjakka jõele.
Püügivahenditena olid meil kaasa võetud 1,8-2,4-meetrised spinningud peamiselt 5-15-grammiste lantide heitmiseks. Landikarbis olid suuremalt jaolt pöörlevad ja voblerid, aga nagu hiljem selgus, oli pöörlevate lantide jaoks aeg veel liialt varajane ja ka voblerid ei leidnud eriti kasutust.






Ardnasjakka jõe alamjooks oli paljulubavalt sügav ja kivine, ent keskjooks muutus väga suure langusega kärestikuks, mis koosnes kohati vaid koskedest. Kalaarve avas Raul, kel õnnestus rahulikust sügavast voolust tabada 50 cm pikkune 1,5-kilone harjus. Et 10. juunini kehtis harjusepüügi keeluaeg, lasti kala pärast fotosessiooni vette tagasi. Suuremate koskede alla tekkinud basseinidest käis Rauli lanti nügimas veel arvukalt väikeseid kalu, ent midagi suuremat kärestikust ei trehvanud. Sama lugu oli ka teistel. Paaripäevaseks plaanitud matkaks kaasa võetud elamistarbed ja toidukraam muutis umbes 300 m tõusu ja 5 km pikkuse matka üsna raskeks ning just siis, kui maapind hakkas mäelaele jõudes jälle laugemaks muutuma, andsid mehed alla – siin ju ei ole kala... Kärestiku servas paikneva suurema kivi otsas tehti lõunaks grillvorsti ja kartuliputru ning langetati raske otsus jõge vahetada.






Tagasi alamjooksule minnes meenus, et kaasas oli taritud terve „koorem“ õlut ja selle rassimise peale maitses asjatult mäkke ja alla tagasi tassitud luksuskaup nüüd imehästi. Teistest veidi maha jäänud Raul sai ühest alamjooksu sügavikust otsa veel umbes 3-kilose haugi, ent palja käega ei õnnestunud seda kuidagi soisele kaldale saada ja korralikult väsinud haug vajus pärast edukat lahtirabelemist lõpuks põhja toibuma. Kuna vesi mägijõgedes-järvedes on väga selge, oli hea jälgida, kuidas kala otse kalamehe ees paari meetri sügavusse jõepõhja vajus ja seal esmalt liikumatult seisma jäi, siis järjest uimi väristama ja saba liigutama hakkas ning lõpus rahulikult eemale ujus. See aga tähendas, et õhtusöögiks tuli taas manustada kaasavõetud toitu.

Kui mehed olid jälle kokku kogunenud, käisime lähedalolevas kämpingus infot hankimas. Kohalik vanataat arvas, et kü-lastatud Ardnasjakka jõgi on väga hea, aga me oleks ikkagi pidanud ülemjooksule ära matkama. Tagasi aga ei tahtnud kohe keegi minna...

Kiusasime vahelduseks kõrvalolevas järves hauge; pärast lühikest arupidamist liikusime edasi Viepsatjakka jõele. Maanteesillast ülesvoolu oli see kärestikuline, ent kaardi järgi muutus ülemjooks üsna laiaks ja sopiliseks. Kuna eelnev öö oli magamata ja seljataga korralik matk, otsustasime selleks päevaks püügi lõpetada, telgid jõe alamjooksule üles panna, süüa ja magama minna.

Kergelt masendunud mehed pidid esimeseks kalasöögiks valmistama järvest tabatud haugi. Etteruttavalt võib öelda, et esimeseks ja viimaseks kohalikus mõistes nn prügikalaks see ka jäi.

08. juuni. Hommikusöögiks puder ja võileivad manustatud, alustasime Viepsatjakka avastamist. Jõgi tundus pealtnäha paljulubav, kärestikud vaheldusid sügavate jõesoppidega. Leppisime kokku, et liigume kahekaupa – esimesed alustavad püüki kohe peale kärestikku, teised kilomeetri-paari pärast peale kärestikku ja kolmandad veel umbes kilomeetri jagu kaugemalt, et väikse jõe peal jääks kõigile püügiruumi ja esimesed püüdjad kala ära ei hirmutaks.
Ilmnes, et kaks ööd magamatust olid oma jälje jätnud. Nii pidi Jarlo enne püüdma hakkamist sõitma tagasi eelmise jõe äärde, kuhu oli ununenud tema väärtuslik landiarsenal. Õnneks oli see täpselt seal, kus mees oma viimase viske tegi...

Mida Viepsatjakkal aga ei olnud, see oli kala. Neljatunnise püügi käigus sai vaid Raul ühe alamõõdulise jõeforelli, kes tuli lahti lasta. Jälle pidid mehed pettunult laagrisse naasma. Midagi oli valesti. Oli see püügi kellaaeg? Landid? Kohad?

Reisi algus polnud igatahes kuigi paljutõotav ning järjest enam hakkas tunduma, et lühikese autopeatuse ajal Andrese püütud forellid oli juhus. Otsustasime sõita Arjeplogi keskusesse ja kohalikust kalastustarvete kauplusest nõu küsida. Poemüüja arvas, et kala on veel ülemjooksudel ja sügavamates järvedes ning soovitas paari kohta, mis asusid linnakese külje all. Ühtlasi soovitas ta suurema jõe ja järve peale odavaid plekklante (25-30 SEK), mida ostsime paraja peotäie.

Keskusest lahkudes vaatasime poeomaniku soovitatud kohad üle. Need tundusid väga head, aga otsustasime siiski esmalt Eestis eeltööna välja valitud jõed läbi käia. Meie uueks sihtkohaks oli Laisälveni ja Dellikälveni ristumiskoht, et oleks võimalik püüda erinevatel jõgedel. Sinna sõites saime nautida jälle võrratut loodust (põhjapõdrad, mäed, jõed, järved).





Soovitud koha leidsime tänu elektroonilistele abivahenditele üles probleemideta ning püstitasime laagri looduskaitseala servale, kus oli väike puhkemajake kaitseala külastajatele ja üle laia Laisälveni viiv rippsild. Kuna turismi- ja kalastushooaeg polnud veel alanud, sättisime asjad puhkemajakesse, mis sai mitmeks päevaks meie koduks. Et ka poemüüja oli kinnitanud meie oletust, et kala võtab äkki öösel paremini, otsustasime seekord varem ärgata ja jõele minna.
Kui olime end majas sisse seadnud, kosutasime end enne magamaminekut Eesti õllega ja kalaõnne pööramiseks keerasime korgi maha ka kangemal kraamil. Pudelile tõmbasime aga markeriga igaks juhuks piirjoone peale – plaan oli hommikul vara siiski kalale minna.


Järgneb: Kalastaja 54