Üheks sobivaks lahenduseks on soetada mootorkelk. Allpool vaatlemegi, milline saan oleks mõistlik osta ning mis saani omamisega kaasneb.
Mootorkelgud jagunevad laias laastus kolme klassi – töökelgud, matkakelgud ja sportkelgud. Kalalkäimiseks on sobilikumad rohkem esimesed kaks. Nii töö- kui matkakelkudel on tavaliselt pikk raam ja kaks istekohta, töökelkudel veel ka reeglina laiem veolint ja juhtsuusad ning ülekanne võimaldab haakekonksule kinnitatuna vedada erinevaid haagiseid. Kuna kelkudel on pea eranditult variaatorülekanded, on osadel töökelkudel lisaks ka käigukast, mis võimaldab edaspidi liikumisel valida jõu- ja tavaülekande vahel või on variaatori ülekande diapasoon nii suur, et võimaldab ilma käigu vahetamata haagist vedada. Töökelkude lai lint ja suusad annavad eelise paksus lumes liikudes, kuid kui on soov ka niisama lusti sõita, siis on töösaan kiireteks ja järskudeks pööreteks kohmakas ja sõitjale väsitav. Ehk teisisõnu – kui lähete sõpradega metsa sõitma ning teil on ainsana töösaan, jääte ülejäänud seltskonnast maha ning väsite rohkem. Li-saks on töösaanid ka suhteliselt jäigapoolse vedrustusega.
Matkasaanid (touring) on mõeldud pikkade vahemaade läbimiseks. Reeglina on need hea vedrustuse ning muude lisadega, mis sõitjat (või sõitjaid) talviste välisolude ja muhkliku tee eest kaitsevad. Loetellu kuuluvad näiteks suur tuuleklaas, käesoojendused, võimsad esituled, sooja puhumine klaasi taha, tahavaatepeeglid, erinevad panipaigad, vastavalt sõitjate kaalule reguleeritav vedrustus jne. Matkasaanidele on reeglina võimalik konksu haakida ka kergemat sorti haagis, mis peaks kalamehele piisav olema.
Kolmas ja viimane klass, sportsaanid, on mõeldud puhtalt kihutamiseks. Reeglina on need ühekohalised, lühikese lindi ja võimsa mootori ning hea vedrustusega. Kalastamisel räägib nende kasuks ainult (mõningatel juhtudel) lühike raam, tänu millele nad suuremasse pakibussi ära mahuvad ning seega puudub vajadus autohaagise järele. Küll aga pakuvad sellised kelgud niisama suurt sõidulusti, on hästi manööverdatavad ning hea vedrustusega.
Kuna viimasel ajal on isegi raske vahet teha, kus lõpeb spinning ja algab lendõng, on ka saanimaailmas turule tekkinud kõikvõimalikke hübriide (näit luksus-sportkelgud ja sportlikud töösaanid), nii et eeltoodut tuleb käsitleda kui väga jämedakoelist ülevaadet.
Kui võimsa ja mitme taktilise mootoriga saan valida? Kui muudes valdkondades on suuremalt jaolt tänu EU normidele kahetaktilised karburaatormootorid ära kee-latud, siis mootorkelgust ei näi euroliit midagi teadvat – endiselt on saadaval vana-moodsad siinist vingu välja ajavad kahetaktilised. Lisaks puudustele (tossamine, pidev õli lisamise vajadus ning veidi lärmakam hääl) on kahetaktilistel aga ka hulk eeliseid, näiteks odavam hind, lihtsam ehitus ning sama võimsuse juures kergem kaal. Mootori kaal on saani juures üsna oluline näitaja – mida raskem kelk, seda rohkem peab kurvilisel teel vaeva nägema selle ohjes hoidmisega. Siledal järvejääl sõites pole kaal nii oluline. Neljataktiliste mootorite puuduseks on kallim hind, suurem kaal, kallim hooldus, eelisteks aga vaiksem ja stabiilsem käik, ökonoomsus ning puhtamad heitgaasid.
Järgneb: Kalastaja 54
