ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 54 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Indyline Mohican – uue põlvkonna nöör Itaaliast
Ralf Mae
» Garmin GPS 72H, lihtne ja taskukohane
Ralf Mae
» Olympus E-P1 ehk Pen
Ralf Mae

» MEIE VETE KALU
Peled, külaline meie vetes
Heiki Jaanuska

» MEIE VETE KALU
Tõugjas. Leili Järv

» KOGEMUS
Talvisest unnapüügist
Harri Nurk

» KALAMEHE TEHNIKA
Kui kalamehel on plaanis osta mootorkelk
Hanno Kask

» LANDIKOOL
Devoni tagasitulek
Rauno Klemm

» KOGEMUS
Mustrilöömise tempel lantidele
Leo Kängsep
» Boilide valmistamine, II osa
Harri Nurk

» ARHIVAAR
Nostalgiline pilk MEPPSi pöörlevate maailma
Enn Treufeldt

» PERSOON
Priit Leito: kalasaade tuleb
Raimo Kummer

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Korduma kippuvad küsimused karbipüügil
Rene Martin

» SALMO ÕNGEKOOL
Talvine topsiõng Moskva lähistel
Normunds Grabovskis

» PAJAS JA PANNIL
Poelõhe... Poelõhe? Poelõhe!
Endrik Tõnsberg

» UDUSED VEED
Kolmas, uputuse aastatuhat?
Mart Vabar

» PÜÜGIPAIK
Haug ja linask Tõhela järvel
Enn Vaino

» ÜHISTEGEVUS
Kaldad puhtaks – 5
Harri Nurk

» TOIMUMISED
Toosikannul arutleti kalavarude teemal
Endrik Tõnsberg
» Keskkonnaministeerium annab teada
Herki Tuus
» Kalastusloengutest Eesti koolides
Endrik Tõnsberg
» Suur kalaturismiseminar Tamperes
Endrik Tõnsberg
» Kalandusseminar „Eesti kala 2009“
Endrik Tõnsberg

» EELINFO
EMV kirbutamises Otepää Valgjärvel 2010

» VÕISTLUSED
Valmar Schotteri mälestusvõistlus
Anne Schotter

» MAAILM
Malevasuved Kaug-Idas
Allan Vainola
» Kalastusreis Rootsi Lapimaale
Jarlo Dorbek, Raul Aron

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» SÕLMERISTSÕNA
Kaido Krass

 
KOGEMUS
Talvisest unnapüügist
Harri Nurk
Oma leviku ja tuntuse poolest võib taliunna asetada rahuliku südamega kolme kõige populaarsema talvise püügiriista hulka. Ja seda põhjendatult – nii efektiivsuse, lihtsuse kui ka kättesaadavuse poolest pole sellele harrastuslike talipüügivahendite seas praktiliselt võrdset.






Eksisteerib kümneid erinevaid taliundade konstruktsioone ja kui nende omanikega püügivõtetest ja püütavatest kaladest rääkima hakata, siis tundub, et neidki on rohkem kui mitu. Siiski jäävad taliunnaga enimpüütud kaladeks ahven, koha, luts ja haug. Kui ahven ja koha võivad koguneda parvedesse ja liikuda hulgiti, siis haug on paadunud individualist, kes teatud kasvu ja kaalu saavutades hoiab veekogus enda käes kindalt territooriumi – vanemad ja kogukamad suguvennad on hõivanud veekogu perspektiivikamad paigad, noorhaugid on sunnitud otsima varju ja kaitset rohkem kaldatsoonist. Tavaliselt on selleks sobiv kaldaäärne roostikuala, kus kalad leiavad ka esimese jääga varjet nii vettelangenud puude, lagunemata põhjataimestiku ja tiheda kõrkjastiku vahel.

Leides sellise kõrkjariba, võib kalade kontsentratsioon ühel lõigul olla väga suur. Ka püük võib olla efektiivne, kuid haugi, mille kaal ületab 2-3 kilo, saab sealt harva – tavaliselt kõigub püütud kalade kaal 400-600 g ja 1,5 kg vahel. Ka kaldatsoonis on küllaldaselt noorhaugidele soodsaid varitsuskohti ja kuna omavaheline konkurents nende pärast on suur, tundub vahel, et parimate paikade hõivamise eesmärgil on vee all moodustunud lausa järjekord – üksainuke und sellises kohas võib tihti jääle tuua rohkem haugi kui sõprade taliunnad kokku.

Püügiriist ja abivahendid
Kõige lihtsamalt jagunevad taliunnad aktiivseteks jääpealseteks ja passiivseteks jääalusteks kalapüügivahenditeks. Esimesed neist, kujult ja ehituselt küll erinevad, on varustatud tavaliselt rulli, signaallipu ja vedrumehhanismiga selle heiskamiseks kala võtu korral ning jala või alusega, millel eelnimetatud osised asuvad. Teised, samuti kujult ja ehituselt erinevad, on keritud mõnele kummivooliku jupile või kadakujulisele puuhargile, kuhu tamiili või nööri fikseerimiseks on tehtud soon, kust kala liini võtu korral välja tõmbab ja maha kerib. Seda tüüpi taliund on riputatud nöörijupi abil jääaugule risti asetatud pulga või oksa peale. Kuna mina olen jääpealsete taliundade pooldaja ja oman tugevat antipaatiat selliste veealuste püügivahendite suhtes, siis neil ma enam pikemalt ei peatu.

Tegelikkuses eksisteerib veel ka kolmas variant: punavalgete suviste ketasundade kasutamine talipüügil. Söödakalaga rakendus lastakse teatud sügavuseni vette ja ujuvund viiakse jääaugust 3-4 meetrit eemale, asetades selle jääle, punane külg teie poole, lumest tehtud vallikeste vahele. Kui undasid on mitu, võib need asetada ühtsesse ritta. Et suvine ujuvund seisaks kindlalt serviti, tuleks unna keskel olevast august läbi lükata pikem oks või pulk. Söödakala haaramise korral veab haug unna reast välja ja see liikumine on näha kaugele. Kui juhtutegi unna juurde jõudmisega hilinema, siis tänu oksale ei vea haug teie ujuvunda jää alla.

Kuna taliund on varustatud tavaliselt rulliga, siis kohe tekib ammune dilemma – tamiil või nöör? Mida eelistada?

Mina eelistan nööri ja seda alljärgnevatel põhjustel:
- nöör ei karda väiksemaid vigastusi (tamiilile piisab juba väikesest täkkest);
- nöör kannatab hästi sõlmi (tamiili nõrgim koht on sõlm);
- nöör kestab aastaid (tamiili tuleb vahetada iga paari aasta tagant, veel parem aga igal hooajal);
- nöör on pehme (tamiil on jäik);
- nööril pole mälu (tamiilil võib mälu olla).

Saagikuse suhtes võin öelda, et viimastel aastatel katsetanud eri värvi kapronnööridega, kuid vahet suurt ei ole täheldanud. Tõsi – tamiiliga võib olla saagikus veidi suurem, sest tamiili on vees ikkagi veidi vähem näha, kuid rullilt inertsiga mahajooksul võib tamiil tänu jäikusele üle rulli ääre visata mitmeid lisakeerde, mis võivad võitluses saatuslikuks saada. Tamiiliga püüdes tuleb jälgida ka seda, et rulli äär oleks ikkagi vähemalt 2-2,5 cm kõrge, sest madalama puhul kipuvad nöörist palju jäigema tamiili keerud end inertsiga üle rulli ääre lennutama ja sasi pole sellisel hetkel teretulnud. Tamiili puhul olen näinud kasutusel 0,25-0,6 mm. Isiklikult arvan, et kui tamiili kasutada, on sobilik 0,28-0,35 mm monofiil. Töötab ju püüdja käsi kala väsitamisel samuti amortisaatorina ning järsemate sööstude korral lisab oma tamiili venivus.

Tulles tagasi nööri juurde, ei soovita ma kasutada spinningunööri. Tugevust sellel jagub, kuid mitteharutatavad sõlmed (mis külmal talvel on kiired tekkima ja mille harutamine on eriline probleem) on kiired tulema ja paljakäsi on seda väga ebamugav lapata. Ka ei tohi nii peenikest nööri mitte kunagi mässida ümber käe või näpu, sest suurema ja jõulisema vastase korral võib selline eksperiment lõppeda parimal juhul sügavate sisselõigetega käel. Reaalsest elust võetud kurba näidet näpukõõluste õmblemisest ma siinkohal detailsemalt kirjeldama ei hakka tooma... Seega, kui nöör, siis jäme.


Järgneb: Kalastaja 54