Tõugjas (Aspius aspius L.) aga ka taudjas, taugjas ja Narva ümbruses sherespjer – inglise keeles asp ja chrup; saksa keeles Rapfen; rootsi keeles asp; soome keeles toutain; vene keeles zhereh ja sherspjer; läti keeles salate ja purva vimba, on luukalade klassi karpkalaliste seltsi karpkalalaste sugukonna perekonna tõugjas ainus esindaja Eesti vetes.

Pilk peeglisse
Sealt vaatab tõugjale vastu saledalt pikliku, külgedelt lamendunud keha- ja kergelt väljapunnituva kõhuga kala. Tema selg on meie vetes tavaliselt värvunud hallikassinisest mustja oliivroheliseni, küljed tavapäraselt hõbedased, mis vanematel kaladel võtavad kergelt kollaka tooni. Piki külge kulgeb selgelt silma paistev, üsna madalale laskuva kaare moodustav küljejoon. Kõhupool on valge.
Välja arvatud saba ja seljauimed, mis on tinahallid, on teised uimed õrnalt punaka tooniga. Uimede juures tuleb eripärase joonena märkida veel seda, et kõik uimetipud on teravad. Eriliselt torkab silma seljauim, mille püsti tõstmisel välisserv järsu nurga all selja poole kulgeb. Pärakuuim on kerge kaarja väljalõikega. Sabauime kohta võiks lausa öelda, et see on tugevalt harkis ning tekkivad uimehõlmad on enamvähem võrdse suurusega.

Tõugjal on väikesed silmad, mille vikerkest on enamasti hõbedane või siis kergelt kollakas. Tema suur suu on otsseisune, kuigi pisut konksjas alalõug, mis ulatub sälguga ülalõuast oluliselt ettepoole, jätab esialgsel vaatamisel mulje ülasisusest suust. Tõugja keha on kaetud väikeste, karplastele iseloomulike tsükloidsoomustega (kaarjate soomustega).

Kodu, armas kodu
Tõugjas, nagu korralikule karplasele kohane, on soojalembene kalaliik, keda naljalt põhja pool Kagu-Norrat ja Lõuna-Rootsit ning -Soomet enam ei leia. Selle meilgi esineva mageveelise nn. „põhjatõugja“ alamliigi levila piir kulgeb Lõuna-Soomest edasi üle Laadoga järve lõunasse kuni Kaspia ja Musta mere vesikonna jõgedeni. Teise alamliigi, nn. „lõunatõugja“, levila kattuvat osadel kirjandusandmetel Volga alamjooksul ja Uurali jõestikus põhja-tõugja levilaga. Kindlalt kohtab valdavalt poolsiirdelise eluviisiga lõunatõugjat aga juba Egeuse mere vesikonna jõgede-järvede süsteemides.

Tõugjat peetakse suurte veekogude kalaks – talle meeldivad suuremate järvede süsteemid koos nende vahel kulgevate suurte veerikaste jõgedega. Nii kohtabki meil, Eestis, tõugjat vaid loetud elupaikades: Suur- ja Väike-Emajões, Võrtsjärves, Peipsi järves ning Narva jões. Räägitakse ka Õhne jõe tõugjatest, kuid viimastel aastakümnetel pole seal ametlikke leide registreeritud. Üksikuid tõugjaid on püütud ka Kasari ja Pärnu jõe alamjooksul ja/või nende suudmealadel. Väiksematesse kärestikega jõgedesse, nn. forellijõgedesse, tõugjas end elama ei asuta.

Kui aeg on küps…
Keskmise Eestimaa kevade korral maikuus, pärast latika kudemöllu, asutavad poolemeetrised, s.o 4-5-aastased isased ja 5-7-aastased emased tõugjad end jõgede kiirevoolulisemates paikades kudema. Pulmade eel kattuvad isased helmeskattega. Kudemine toimub lärmakalt – kalad sagivad erksalt edasi-tagasi ujuda, hüppavad veest välja, madistavad ja pladistavad. Kogu selle lärmaka eelmängu lõppvaatuseks on esmalt marja ja siis niisa heitmine kivisegusele liiva-kruusapõhjale, millele mari tugevalt kinni kleepub. Mari on suhteliselt peeneteraline (üksiku tera diameeter on kuni 1,6 mm). Üks meie vetes elutsev emane tõugjas suudab korraga väljutada ligi pool miljonit marjatera.

Tõugja marja inkubatsioon kestab 90-103 kraadpäeva, st. 17°C vees kooruvad vastsed umbes kuuendal päeval pärast marja heitmist. Vastne on koorudes 5-6 mm pikkune ja hakkab kohe pärast koorumist aktiivselt toituma.
Kel suu matsub, sel…

Vastse- ja maimueas hoiduvad noored tõugjahakatised suurematesse parvedesse ja on lepistoidulised, st nende menüüsse kuuluvad alguses kõikvõimalikud jões elavad plankterid. Kalalaste suuruse kasvades lisanduvad mitmesugused teised ujuva eluviisiga selgrootud, kuid juba esimese eluaasta lõpul lööb tõugjas välja tema kiskjaloomus ja vastu esimest elutalve lähevad noorkalad täielikult üle röövtoidule, toitudes kõigist, kes temast väiksemad on. Nii on tõugja maost leitud nii teiste kalade kui tema enda maime, väikesekasvulisi ja/või noorkalu; eelistatud liigiks tundub siiski olevat viidikas. Sarnaselt teivile ei ütle nad ära ka prantslaslikust „konnapraest“, kes ilmuvad nende menüüsse eriti arvukalt sügisel, enne mõlema liigi talveunne jäämist.

Kõige ohtlikumad ajad on tõugjale tema esimesed eluaastad. See on aeg, kus neist võib kergesti röövkaladele meelepärane kõhutäis saada. Kuid juba kahe-kolme aastaga kasvab ta suutäiesuurusest välja ja teised röövkalad hakkavad teda vältima.

Kuna tõugja näol on tegemist soojalembese kalaga, siis piirdub kogu tõugja aktiivne elu meie kliimas vaid aprilli lõpust septembri lõpuni ning sisuliselt pool aastat on tõugjas sunnitud paastuma. Talvitumiseks otsivad suuremast peast üksildast eluviisi nautivad tõugjad veekogude sügavamates kohtades välja pehmelt mudase paiga.