Sulliwan, sa oled tuntud rokkar, sinu meelelahutus peaks rohkem mahtuma fraasi sex, drugs and rock’n’roll alla. Kuidas sa kalapüügi juurde oled eksinud?Sex, drugs and rock’n’roll on vana loosung. Ma alustan seksist – seks on mõnus. Drugs (ingl k uimastid) – no kui hea see ikka on? Ma arvan, et uimastid ei ole vajalikud. Samas drug ei pea ju ilmtingimata tähendama heroiini või mõnda muud peenikest ainet. Drugi saab endale ka teistmoodi teha – mine loodusesse, see ongi drug, sest sa saad sealt oma kaifi kätte. Drugi eesmärk on saavutada mõnus tunne, kalalkäik ongi nagu drug. Rock’n’roll on minu elu paratamatu osa. Ma astusin sellesse kraavi juba lapsena ja olen seal kõndinud kogu elu.
Teised rockimehed lähevad õhtul klubisse, kuidas sa ütled neile, et ma ei saa tulla, ma lähen hommikul kalale. Kas teised norivad ka?Tead, ma ei lähe klubisse, ma ei ole enam 25-aastane. Sõbrad on ka minuvanused ja nendega on sama lugu, me tahame sellest melust eemale. Kogu elu on olnud meri põlvini ja seda on liiga palju ühe inimese kohta, ükskord saab kõrini. Lärmi ja müra on liiga palju, nüüd on midagi muud vaja.
Pillimehe töökeskkond on valdavalt üsna lärmakas. Käid sa kalal vaikust nautimas?Ilmtingimata, aga lärmiks ei pea ma mitte muusika tugevust. Füüsikud on paika pannud, et muusika on harmooniliste mürade hulka kuuluv, ta on eluga riimuv. Lärmakas on Viru keskuses – elulärm, mille sees me oleme, mõttetu müra ja sigin-sagin. Tallinnas on seda eriti palju, Tallinnas ei ole hingerahu.
Sa oled üks värvikama ja meeldejäävama välimusega rock-kitarriste Eestis. Kui palju sind kalal olles jõekaldal ära tuntakse ja tullakse rääkima, et paneks õige lõkke põlema ja tinistaks kitarri?
Jah, muidugi, ma olen ju nii kuulus (muigab). Tuntus ei ole midagi väärt, sest ega ma sellest teiseks inimeseks muutu. Jõe ääres mind päris kiusatud ei ole, aga seal suhtlevad ju niikuinii kõik kõigiga. Ükskõik, kas jõe ääres on Jimmy Page (Led Zeppelini kitarrist – toimetaja märkus) või Eric Clapton (kitarrist ja laulja – toim) – mõlemad on, muide, kalamehed – ikka ütled vähemalt tere. Ei lähe ju sinna seletama, et kuule, sa oled jube lahe vend, näita mulle mõned kidrakäigud ette, aga viipad tervituseks ikka. Need inimesed seal jõe, järve või mere ääres on ju täpselt sama sooviga väljas – et rahu saada. Viipamisest aitab.
Rock-kitarrist töötab valdavalt öösiti ja magama saab umbes siis, kui varajasemad kodanikud hakkavad end tööle sättima. Kui palju öötöö varahommikusi kalalkäike segab?
Jah, segab – nagu tänagi. Ma sain kella poole kuue ajal tuttu ja ärkama oleks pidanud kell kaheksa, aga oli väike viivitus. (Sulliwan käis uudistamas Narva lõhevõistlust ja intervjuu on tehtud teel Narva – toim.)
Töö kipub lõbu segama?
See tuleb alla neelata, sest töö pakub mulle siiamaani lusti. Kui teed pillimängu ainult rahateenimiseks, siis muutub see väga kiiresti tüütuks. Ma olen ka sellist tööd teinud, näiteks laeval. Laeval on hommikust saadik teada, millised inimesed tulevad ja millist muusikat nad kuulata tahavad. Siis pead leidma endas jõu, et mängid täpselt seda muusikat. Maailmastaaridel on järjekord muidugi teine, aga Eesti oludes on nii, et muusik peab pakkuma inimestele seda, et neil oleks hea olla. Aga, noh, mõned muusikud ei ole minuga kindlasti nõus...
Kellega koos sa kalal käid?
Mõned neist on endised näitlejad, mõned on pillimehed, mõned lihtsalt head sõbrad. Need, kes ei ole pillimehed ja näitlejad, on paremad kalamehed, sest nad on kalapüügile rohkem pühendunud. Mina näiteks ei ole saanud jäägitult pühenduda, sest minu iseloom lubab mul täielikult pühenduda vaid ühele asjale ja ma hoian siiani pillimängu esimesel kohal.
Kas pilli- ja rockimeeste seas on palju kalamehi?
On. Kui nimesid öelda, siis näiteks Mait Paldra (ansambli Fix basskitarrist – toim), endine Gunnar Grapsi kidramees Erki Sepp... Mihkel Raua bändis mänginud bassimees Toivo Nilson on kalamees ja muidugi Indrek Kalda. Tema on pilli-meestest kõige kurjem kalamees – ta on suutnud oma elu viiuli ja õngelati vahel kaheks jagada. Kalda Ints on kategooria kalamees, ta jagab matsu väga hästi. Palju pillimeestest kalamehi on Viljandis, ju seepärast, et järv on lähedal.
Kas kalal olles kõrv puhkab või vastupidi, töötab „muusikamasin“ peas aktiivselt edasi ja tekivad viisijupid, mingid käigud?
Inimene on kord nii lollisti ehitatud, et ei saa ka täielikus vaikuses oma asjadest täielikult vabaks. Kui sa ka ei kuule või ei näe, siis mõistus ikka töötab ja igasugused mõtted tulevad pähe. Minul tulevad viisijupikesed, mis hakkavad kummitama. Üritan küll alati töömõtted eemale tõrjuda, aga need tulevad ikkagi. Müra sees on kõik tavaline, aga vaikuses muutuvad asjad briljantseks ja lihtsaks. Vaikus on kuldaväärt.
Kas kalal on mõni lugu valminud?
Ühe loo üks motiiv on. Terve lugu ei tule kunagi kohe – alguses tuleb motiiv, tavaliselt mingi refrääni- või salmijupp. Väike mõttekild, millest hakkad võrku punuma – üks lugu on ju suur võrk. Tegelikult oli see Backdoorsi lugu, aga me ei salvestanud seda. Algselt oli loo nimi „Wednesday“, eesti keeles „Kolmapäev“, aga Eesti inimestele on lugu tuntuks saanud kui Terminaatori „Kaitseta“. Seal on üks motiiv (ümiseb) loo esimeses otsas, mis tuli kalal olles. Lugu muutus ja arenes ning hiljem sai see Jaagupiga (Jaagup Kreem – toim) kahasse selliseks nagu täna. Aga see motiiv on kalal tulnud.
Kunstnik töötab ju emotsiooni pealt, aga see on kurva alatooniga lugu. Mis sul siis oli – kas kala oli just ära läinud või kala ei võtnud või…
(Naerab.) Ma olin just õnge sisse visanud ja kala veel ootas natuke, et las vend luuletab, mõtleb, komponeerib. Kala ootas. Vaikuses muutub inimene ju mõtlikuks, mitte ülemääraselt lõbusaks. Vaikuses ei tule lihtsalt niisama rock’n’rolli tuju, et oh-nüüd-on-meri-põlvini. Tavaliselt oled ikka poolkurb või mõtlik, see on inimesele omane.
Järgneb: Kalastaja 53 
