ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 53 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Easy2Hook – sõlmevabad õngekonksud Hollandist
Ralf Mae
» Honda – innovatsioon igal tasandil
Hanno Kask

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
BoBo Fishing – omanäoline ja asjalik
Hanno Kask

» KONKURSS
„Salmoga Kalale“ kestab

» MEIE VETE KALU
Vingerjas
Leili Järv

» KOGEMUS
Sügisesest latikapüügist
Suur-Emajõel
Ralf Mae
» Jõeforellipüügist võdikutega
Rauno Klemm

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Sügisesed strateegiad
Rene Martin

» KOGEMUS
Boilide valmistamine, I osa
Harri Nurk

» PERSOON
Sulev „Sulliwan“ Müürsepa kalaretked
Raimo Kummer

» ÄRITEKST
Salmo voblerid järgivedamiseks
Oleg Ljalkovski

» PAJAS JA PANNIL
Silmud purki!
Ralf Mae

» ÜHISTEGEVUS
Hooldati Võlingi kunstkoelmut
Kaido Krass

» TOIMUMISED
Tallinnas toimusid merepäevad
Endrik Tõnsberg
» EAA tuli kokku Sloveenias
Endrik Tõnsberg
» Õpetajate kala- ja merepäevad Viinistul
Endrik Tõnsberg
» Elektrimootor nüüd laiemalt lubatud
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Merehunt Cup 2009
Endrik Tõnsberg
» EMV sisevete allveepüügis 2009
Endrik Tõnsberg
» Uljaste Suvetriibu 2009
Allan Jaakus
» Kristiansund Cup allveepüügis
Andrei Andrejev
» EMV spinningupüügis 2009
» Võistlus „Pühajärve Spinning“
Endrik Tõnsberg
» Karbipüügivõistlus Vihula paisjärvel
Ralf Mae
» „Narva Lõhe 2009“ lõi rekordeid
Raimo Kummer
» Õngitsemisvõistlus „Heade Võtete Jõgi“
Ralf Mae
» Võistlused lühidalt
» Õngitsemismeister
selgitati Põlvas
Ralf Mae

» MAAILM
Algaja lendõngitsejana
Norra tundravetel
Heiki Kulu
» Mehhiko kaluritega merel
Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KOELMURISTSÕNA
Kaido Krass

 
Jõeforellipüügist võdikutega
Rauno Klemm
Naljalt ei kohta koha-, haugi- või ahvenapüügiks mõeldud landikarpi, kus ei leiduks võdikuid. Näiteks kohapüügil on pigem tõenäoline, et seal leiduvadki vaid silikoonist peibutised. Ometi on ühe suure röövkalade grupi, lõheliste, puhul võdikupüük tänaseni võrdlemisi vähe levinud ja kui mõni ongi landikarpi sattunud, siis eriti tihti see vett ei näe.





Järgnevalt üritan anda ülevaate võdikupüügi iseärasustest püügihooaja raames, alustades talvisest püügist ja lõpetades suvega. Muuhulgas on käsitletud erinevaid püügimeetodeid, potentsiaalseid kalakohti, võdikute suuruseid ja tinapeade raskusi. Seejärel käsitlen lühidalt erinevaid võdikutüüpe ja annan mõned üldised soovitused.

Talv
Kui on olemas aastaaeg, mil võdikuga püük teeb silmad ette nii vobleriga kui pöörlevaga püügile, siis on see kindlasti talv. Püügihooaeg algab veebruaris, mis on aasta kõige külmem periood ja forell on sellest tulenevalt väheaktiivne, istub kuskil põhja peal, kaldauurdes või roika all ning ei tee ühtki üleliigset liigutust. Seega tuleb kala võtma saamiseks lant talle võimalikult nina alla sokutada. Vobleritega on see raskendatud, sest isegi uppuv lant ei vaju piisavalt kiiresti põhja, ilma et vool seda enne õigest kohast minema ei kanna. Võdiku puhul on aga võimalik valida vastavalt vee sügavusele ja voolu kiirusele õige raskusega tinapea, mis võimaldab kergemini ligi pääseda kala peidukohtadele ja püüda põhja pealt, kust on suurim lootus kala saada.

Teine põhjus, miks talvel eelistada silikoonlante, on väga praktiline. Nimelt püütakse sageli väga külmade ilmadega. See tingib landilõksude, konksurõngaste ja konksude jäätumise, mis muudab tõsisema külmaga püügi voblerite, pöörlevate ja plekklantidega sisuliselt võimatuks. Kuigi jäätuma kipub ka võdiku konks, häirib jäätumine võdiku mängu oluliselt vähem ja peibutise veest välja tõstmisel seda korra raputades ei kipu ka konks nii kergelt jäätuma.

Samuti on silikoonlantidega oluliselt kergem püüda jää-äärte olemasolul. Laiemad jää-ääred muudavad püügi vobleritega pea võimatuks, sest vobleri keel viib lanti aina sügavamale ja nii takerdub see veest välja võttes ääre taha. See tingib pideva vajaduse lanti jää tagant vabastada ning paratamatult suurema landikao. Silikoonlandiga püüdes saab kalastaja enne jää-ääreni jõudmist kerimist kiirendada, võimaldades nii landi enne ääreni jõudmist veepinnale saada. Lisaks võimaldab võdikuga püük peibutise visata teise kalda jää-äärele ja sealt vaikselt üle ääre vette tõmmata. Nii tegutsedes saab landi teisele kaldale nii lähedale kui vähegi võimalik, mis suurendab võimalust, et ääre all või kaldauurdes paiknev forell peibutise vastu huvi tunneb. Kui jää-ääred pole just pehme lumega kaetud, siis teiste landitüüpidega landikadu silmas pidades seda ei soovitaks. Võdikutega püüdes olen edukalt seda võtet kasutanud ka täiesti palja jää peal.

Kuidas võdikutega talvel püüda? Tinglikult eristaksin kaht võimalust: põhja kom-pimine ja hõljuv püük. Esimene meenutab kohapüüki Emajõel: võdik lastakse põhja vajuda ja siis kerides või ridvaotsaga tõmmates kergitatakse lant põhjast ning lastakse seejärel uuesti vajuda. Selliseks püügiks kasutatakse enamasti veidi raskemaid tinapäid, et põhi enne kätte saada, kui vool landi ära kannab. Siinkohal mainin, et isiklikult seda püügimeetodit eriti ei kasuta. Esiteks on sel moel püüdes suurem landikadu, mis on tingitud sellisest jõulisemast püügitehnikast. Teine ja olulisem põhjus on lihtsalt asjaolu, et isikliku kogemuse põhjal on nii püüdes tulemused kehvemad. (Tegemist võib olla ka lihtsalt subjektiivse püügieelistusega, mis ei kajasta püügimeetodi tegelikku efektiivsust).

Teist võimalust võiks tinglikult nimetada hõljuvaks püügiks. Esimesest eristab seda eelkõige asjaolu, et kalastaja eesmärgiks ei ole niivõrd kompida jõepõhja, kui meelitada kala ära landi langeva mänguga jõevoolus. Selline püügiviis toetub asjaolule, et forell (nagu ka teised röövkalad) kipub eelistama aeglaselt langevat peibutist. Seega tuleks maksimaalselt pikendada põhja vajumist. See ei tähenda aga kindlasti, et püütakse pinna lähedalt. Hõljuvat püüki on kõige mugavam rakendada ülesvoolu liikudes. Kalastaja sooritab heite ülesvoolu ja laseb võdikul vajuda. Jõevool toob samal ajal lanti püüdjale lähemale. Võdik tuleks heita potentsiaalsest kalakohast ülesvoolu, et lant saaks enne õigele sügavusele langeda. Allavoolu liikudes on kõige efektiivsemaks osutunud nn poolkaares püük. Lant visatakse teise kalda lähedale ja lastakse voolul seda kaarja trajektooriga enda kaldasse kanda. Kui vool on paraja kiirusega ja tinapea õige raskusega, pole landi kerides mängima panemine üldse vajalik. Kerida tuleks vaid nii palju, et tamiil oleks piisavalt pinges, et tajuda kala võttu ja sooritada efektiivne haakimisliigutus. Tihti arvatak-se, et nii ei saa püüda, sest kui võdikut enda poole mitte kerida, siis ei mängi selle saba. Nii see siiski ei ole. Nimelt hakkab võdiku saba juba vajudes mängima ning samuti mängitab lanti jõevool. Just see loomulik mängitamine jõevoolu poolt koostoimes hõljumise/aeglaselt vajumisega paneb ka talvel korraliku kala liikuma. Hõljuv püügiviis eeldab aga võrdlemisi head jõe sügavuse tundmist – kuigi püüdes ei kombita pidevalt jõepõhja, peaks püük siiski toimuma võimalikult põhja lähedalt, sest talvel ei pane ka kõige loomulikum mäng suurt kala sügava augu põhjast pinda landile järgi tulema. Siiski on suurema vee ja soojemate ilmadega kala aktiivsem ja sellisel juhul on püük efektiivsem juba keskmistest veekihtidest.

Ükskõik kumba meetodit kasutada, on oluline arvestada, et talvel ei võta kala kuigi tihti esimesel korral. Seega tasub (eriti sügavamates kohtades ja kõrgema veega) sooritada mitu viset.


Järgneb: Kalastaja 53