ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 53 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Easy2Hook – sõlmevabad õngekonksud Hollandist
Ralf Mae
» Honda – innovatsioon igal tasandil
Hanno Kask

» KALAKOTT

» ÄRITEKST
BoBo Fishing – omanäoline ja asjalik
Hanno Kask

» KONKURSS
„Salmoga Kalale“ kestab

» MEIE VETE KALU
Vingerjas
Leili Järv

» KOGEMUS
Sügisesest latikapüügist
Suur-Emajõel
Ralf Mae
» Jõeforellipüügist võdikutega
Rauno Klemm

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Sügisesed strateegiad
Rene Martin

» KOGEMUS
Boilide valmistamine, I osa
Harri Nurk

» PERSOON
Sulev „Sulliwan“ Müürsepa kalaretked
Raimo Kummer

» ÄRITEKST
Salmo voblerid järgivedamiseks
Oleg Ljalkovski

» PAJAS JA PANNIL
Silmud purki!
Ralf Mae

» ÜHISTEGEVUS
Hooldati Võlingi kunstkoelmut
Kaido Krass

» TOIMUMISED
Tallinnas toimusid merepäevad
Endrik Tõnsberg
» EAA tuli kokku Sloveenias
Endrik Tõnsberg
» Õpetajate kala- ja merepäevad Viinistul
Endrik Tõnsberg
» Elektrimootor nüüd laiemalt lubatud
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Merehunt Cup 2009
Endrik Tõnsberg
» EMV sisevete allveepüügis 2009
Endrik Tõnsberg
» Uljaste Suvetriibu 2009
Allan Jaakus
» Kristiansund Cup allveepüügis
Andrei Andrejev
» EMV spinningupüügis 2009
» Võistlus „Pühajärve Spinning“
Endrik Tõnsberg
» Karbipüügivõistlus Vihula paisjärvel
Ralf Mae
» „Narva Lõhe 2009“ lõi rekordeid
Raimo Kummer
» Õngitsemisvõistlus „Heade Võtete Jõgi“
Ralf Mae
» Võistlused lühidalt
» Õngitsemismeister
selgitati Põlvas
Ralf Mae

» MAAILM
Algaja lendõngitsejana
Norra tundravetel
Heiki Kulu
» Mehhiko kaluritega merel
Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KOELMURISTSÕNA
Kaido Krass

 
MEIE VETE KALU
Vingerjas
Leili Järv
Vingerjas, jonn, käuks või lihtsalt vigiseja
Vingerjas (Misgurnus fossilis L.) tuntud veel ka kui jonn, junn, kidiseja, kiitsak, kräuks, käunam, mudamadu, mudanuudel, präuks, peksur, vingur, vigiseja, vigijas, vjun; inglise keeles mud loach või pond loach; saksa keeles der Schlammpeitzker; rootsi keeles dyätare; soome keeles mutakala; vene keeles vjun; läti keeles pikstulis, on luukalade klassi kuuluva pärisluuste alamklassi karpkalaliste seltsi sugukond hinklased perekond vingerjas ainus esindaja meie vetes.





Pilk peeglisse
Sealt vaatab vastu saleda, peaaegu silinderja, sabaosas kergelt külgedelt lamendunud kehaga väike kala. Nagu kala ise, nii on ka tema ümardunud uimed väikesed. Uimi ilmestavad tillukesed ridadena paiknevad oliivrohelised täpikesed. Uimedelt, eriti silmatorkavalt just sabauime serval, võib leida ka karmiinpunaseid toone.

Vingerja pea on väike ja tömp. Alaseisuse suu alahuul on kaheosaline ja sellel paikneb kokku viis paari poiseid. Neist kaks paari asuvad ninamiku tipul, üks suunurkades ja kaks lühemat jätket alalõual. Tillukesed ümarad silmad asuvad vingerjal suhteliselt kõrgel. Hambavalu vingerjat ei ohusta – tema hambutu suu tagaosas leidub vaid paar nõrgalt arenenud neeluhambaid.

Kalakese keha on kaetud paksu limakihiga, mille sees peituvad väikesed soomused. Kes soovib vingerja küljejooneelundit leida, peab aga kõvasti pingutama, sest küljejoon on tal nõrgalt välja arenenud. Tavaliselt on vingerja selg värvunud tumehalliks või siis olenevalt elupaiga omapärast kas rohekaks, kollakaks või pruunikaks. Küljed on oluliselt heledamates toonides ja neid ilmestavad tumedad pikitriibud, millest üks, teistest laiem triip, jookseb läbi silma sabauimeni välja. Kaks kitsamat ja lühemat joont paiknevad teine teisel pool seda. Vingerja kõhualune on hele, tavaliselt ookerkollane.

kodus on kõige parem
Milline on siis vingerja kodupaik? Ega neid kohti palju olegi, kus ta elada saaks ja tahaks. Vingerjat kohtab vaid Kesk- ja Ida-Euroopas Loiri jõest kuni Volgani. Levila lõunapiiriks on Alpid ja Musta mere vesikonna põhjapoolne osa. Areaali (levila) põhjapiir kulgeb üle Eesti Kama jõeni Venemaal. Meil on vingerjat leitud mõnekümnes järves ja jões, mis kõik on seotud kas Peipsi järve või siis Liivi lahe valgaladega. Natura 2000 alade täppisuuringute käigus selgus, et Ida-Eestis on vingerjas oluliselt arvukam, kui siiani arvati. Seevastu Lääne-Eestis on tema arvukus madal ja meie saartel pole vingerjat siiani veel üldse leitud. Viimastel aastatel on leide olnud ka rannikumerest. Nii leiti vingerjas esmakordselt Pärnu lahes 2005. aastal, kus ta oli Urmas Marguse peenesilmalisse katsemõrda sattunud. Vingerjas on väikeste mõõtmetega ja äärmiselt peidetud ning lisaks veel öise eluviisiga. Pole siis ime, et ta nii vähe tuntud ja raskelt tabatav on. See on ka üks põhjustest, miks andmed tema levikust nii lünklikud on. Elupaigaks valib vingerjas mageveekogudes vaid mudase põhjaga taimestikurikka ja hästi läbisoojeneva ala. Põhjakalana askeldabki ta enamuse oma elust mudas, taludes hästi soojas vees tavapärast hapnikuvaegust.

Eriline eluviis nõuab erilisi võimeid
Toitumise ajal ei tule vingerjas hapnikuvaeses ja poriga küllastunud vees enam lõpushingamisega hästi toime. Toidu ahmimisega tegevuses suu kaudu ei pääse lõpustesse lihtsalt enam hingamiseks piisavalt vett. Nii on vingerjatel aegade jooksul toimetulekuks välja kujunenud soolehingamine. See tähendab, et vingerjal tegeleb seedimisega üksnes sooltoru „normaalselt arenenud“ eesosa. Soole kesk- ja tagaosa seinad on tal juuspeente veresoonte – kapillaaride rikkad. Lisaks on soole sein imeõhuke, mis võimaldab seda gaasivahetuseks kasutada. Niipea kui vingerjal tekib „õhupuudus“, tõuseb ta veepinnale ja neelab seal õhku, mille surub soole tagumisse ossa. Tarvitatud õhk väljutatakse mullikestena päraku kaudu. Kuidas siis seedunud toit 2/3 soolest hingamist segamata läbi pääseb? Loodus on ka sellele mõelnud. Rohkete näärmetega varus-tatud sooleepiteel eritab suurtes kogustes lima, mis katab seeditud- ja seedimata jäänud osakesed paksu libeda kihiga. Selliselt pakendatud väljaheited läbivad „libedasti“ lisahingamiselundina toimivad soole tagumised osad selle õrna pinda kahjustamata.

Kui vingerjas kuivale satub, kaasneb tarvitatud õhu väljapuuksutamisega eriline, pisut paksu paberi käristamist meenutav heli. Eks just seepärast olegi rahvasuu teda käuksuks, vigisejaks, jonniks või muuks häälitsejaks ristinud. Veekogu kuivamisel või kinnikülmumisel poeb vingerjas sügavale põhjasetetesse ning suudab seal edukalt ebasoodsad ajad üle elada.





Eluülesande täitmine
Eks selleks ole meil kõigi priske järglaskonna tagamine, millega ka vingerjas võimalikult hästi soovib hakkama saada. Esmakordselt tabab see kihk kahe-kolmeaastaseid vingerjaid kevadise suurvee ajal, s.o aprillis-mais – ajal, kui veetemperatuur on tõusnud 10°C lähedale. See sunnib vingerjaid mõneks ajaks minetama oma mudast elupaika. Üksildased tuhnijad kogunevad nüüd üleujutatud luhtadele, et pulmi pidada.

Vingerja pulmapeole heidame pilgu läbi Ullrich Sachse 1960.-ndate lõpul tehtud akvaariumivaatluste. Pimeduse varjus alustavad kudeküpsed vingerjad oma pulmatantsu. Angerjataoliselt loogeldes ujub emasloom isase ees, kes aegajalt ligi jõudes haarab teda rinnauimest oma helmeskattest karedate rinnauimedega, üritades end suuga kaela külge kinni imeda. Selline tants kestab näiliselt tagajärjetult ligi poolteist tundi. Mäng stimuleerib emase hormoonsüsteemi tegevust ning mari muutub kudeküpseks. Lõpuks suundub paarike kindla sihiga kulupuhmaste poole. Veel mõni minut ja isane suudab lõplikult pruuti veenda, et parim paik siin ilmas on tema kaisus. Nüüd asetab isane oma vasaku rinnauime üle emase parempoolse rinnauime ning lukustab ta selliselt oma tugevasse haardesse. Seejärel imeb isane end emase kurgu alla kinni ja keerab sabaosa ümber kallima keha. Paar tugevat tõmblust ja juba vallanduvadki esimesed küpsed marjaterad ja niisapilv. Niiviisi, 250-300 tera kaupa, väljutatakse kogu esimene küps marjaportsjon, kokku keskmiselt 10000-15000 tera. Veel mõni minut kirglikku kaisutust ja juba lahkubki isane uude meeletusse ringtantsu, seda aga juba uue partneriga. Ühtlasi lõpeb kudemisega kogu vingerjate vanemlik hoolitsus. Portsjonkudejana pulmitab vingerjas hiliskevadel veel ka teist korda.

Viljastunud mari paisub veega kokkupuutes kolmandiku võrra suuremaks ja langeb möödunudaastasele rohule, kleepudes sellele. Marja inkubatsiooniks kulub 10-20°C vees veidi üle 100 tunni. Kooruv eelvastne on 5-6-millimeetrine ja kinnitub pealael asuva kleepelundiga taimede külge. Huvitava kohastumisena on neil kas kohe koorudes või arenevad esimese koorumisjärgse ööpäeva jooksul pea külgedele pikad lintjad välislõpused. Seda ikka selleks, et oma mudases maailmas hingamisega hakkama saada.

On aeg midagi põske pista
Rebukotiga kaasa saadud pajukist võib vingerja eelvastsetel jätkuda kuni kümneks ööpäevaks. Välistoidule ülemineku eel muutuvad vingerjatited aktiivselt liikuvateks. Esialgu toitutakse väiksematest plankteritest, aga õige pea minnakse jäädavalt üle põhjatoidule. Juba vastseeas on vingerjate nägemine õige kehvakene ja nii toetutakse toidu otsimisel sarnaselt täiskasvanutele enamasti kompimismeele, st neil on välja kujunenud tunderakkudega poised.
Vastseiga on vingerjal pikk – veel poolteise kuu vanuses pole neil paaritud uimed välja arenenud. Süüakse kõiki põhjasetetes leiduvaid sobivates mõõtmetes organisme: erinevaid usse, putukavastseid, väikeseid limuseid, vesikakandeid jmt.

Üks looduse kapriisidest
Selliseks looduse imeasjaks on vingerjatel esinev juveniilne proterogüünia e noorjärkude eelemasus. See tähendab, et kõikidel mittesuguküpsetel vingerjatel arenevad sugunäärmetena esialgu välja üksnes ovaarid e munasarjad. Alles hilisema suguküpsemise käigus kujunevad need geneetiliselt määratud isastel ümber testisteks e seemnesarjadeks. See nähtus teeb vingerjatest olulise arengubioloogiliste uuringute objekti.

Vingerjas arvudes
- Vingerjas, meie suurim hinklane, kasvab kuni 35 cm pikkuseks.
- Vanim meil püütud vingerjas oli üheksa-aastane.
- Vangistuses registreeriti vingerja suurimaks vanuseks 22 aastat.
- Raskeim vingerjas kaalus veidi üle 150 g.
- Vingerja absoluutne viljakus (e marjaterade koguarv) esimeses portsjonis on 15 000 – 23 000. Teise portsjoni suurus on keskmiselt ¼ esimese portsjoni omast.
- Vingerja küpse marjatera läbimõõt on 1,2-1,3 mm, viljastamisjärgselt suureneb see vees ca 1/3 võrra, s.o 1,6 – 1,8 mm-ni.

Vingerjas vanarahva uskumustes
Setumaal pani 1934. aastal J. Mägiste kirja jonniks (vingerjaks) nimetatud kala tekkeloo: „Jonn, kalake, sääne jooniline. Vanahalu rotile and tuu kura nõu sise. Tegi rott mulgu laiva sisse ja tahtse laiv sisse minna ja jonn tsusas hanna ette, tuu rotimulgu ette. Sis ütel jummal: „Sina saat kõike edimäne kala olema“. Jonne ei ole patt süvva, ta om jäle küll kaia.“ Selles loomisloos antakse vingerjale heateo eest eelistatud staatus loomariigis.
Sarnasuse tõttu maoga peeti vingerjat ja angerjat mao teisikuteks. Torma kandis usuti: „Kui (Peipsi) järves enne jüripäeva mürinat on kuulda, siis lähevad vingerjad ussiks.“

Omal ajal kasutati vingerjat vihma ennustamisel. Pandi nimelt tähele, et õhurõhu langedes (vee hapnikusisalduse langedes) tulevad vingerjad veepinnale õhku neelama. Seega – kui vingerjas ujub pinnale, tuleks vihmavari käepärast hoida.

Vingerja staatus tänases maailmas
Vingerjas on üks meie kaladest, kes on võetud rahvusvahelise tähelepanu alla.
- Euroopa Liidu Loodusdirektiivi alusel on vingerjas II kategooria kaitstav liik, s.t liik, kes vajab spetsiaalse kaitsesüsteemi loomist (Natura 2000 elupaikade säilitamine).
- Berni Konventsiooni (loodusliku mitmekesisuse säilitamine konventsioon) järgi on vingerjas III kategooria kaitstav liik, s.t liik, kelle püüdmist tuleb reguleerida.
- Rahvusvahelise Looduskaitseliidu Punases Raamatus on vingerjas kirjas kui ohulähedane liik. Eesti Punases Raamatus on vingerjas kirjas kui 5. kategooria liik, s.t kui ohustatud liik.