ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 52 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» ÄRITEKST
Trofee – parim valik kalamehele, ja mitte ainult

» KALAKOTT
Ahven 1,3 kg! Raul Lõhmus

» MUREMEELI
Kehra paberivabrik reostas jõge
Ralf Mae

» KALAKOTT
Ilus hommik
Kaido Krass

» ÄRITEKST
Autoeksperdis nüüd saadaval ka paadivarustus
Hanno Kask

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Rääbis
Lea Tuvikene

» PÜÜGIVIIS
Dropshot-rakendus ja tema sõbrad-sugulased
Ralf Mae

» KOGEMUS
Polaroidprillid kalapüügil
Rauno Klemm
» Õngekonksude valmistamisest
Leo Kängsep

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Graanulid karbipüügil
Rene Martin

» PAJAS JA PANNIL
Lõhesupp vabas looduses
Kaido Krass

» PERSOON
Igor Rõtovi kalaretked
Raimo Kummer

» ÄRITEKST
Salmo võdikuridvad Elite Zander Light ja Diamond Jig Specialist
Valeri Sikirzhitski

» KOGEMUS
Kalapüük kajakist
Randel Kreitsberg

» ÄRITEKST
Pentax Marine 7x50 Hydro

» KONKURSS
„Salmoga Kalale“ kestab

» UDUSED VEED
Hulpmõtteid kalastuskalendrite laineil
Kaido Krass

» MUREMEELI
Kaldad puhtaks!
Harri Nurk
» Sindi paisu osas olukord endiselt muutusteta
Hans Soll

» TOIMUMISED
Harrastuskalastuse arengukava IV koosolek
Endrik Tõnsberg
» Kalateadlased rääkisid oma tegemistest
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
Salaca Lasis 2009
Endrik Tõnsberg
» Järvamaa MV spinningupüügis
Kaido Krass
» EMV spinningupüügis – eelinfo
» Võistlused lühidalt
» EMV õngitsemises – eelinfo

» ÄRITEKST
Garmin GPS Map 620 – seade autosse ja paati
Ralf Mae
» Reisisihiks Rörvik, Geta, Ahvenamaa
Mikk Pang

» MAAILM
Kevadine kalaretk Svalemalasse
Aldo Ollik

» Varasuvistel Ungari kalavetel
Pekka Paavo Keskküla

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KOELMURISTSÕNA
Kaido Krass

 
MAAILM
Kevadine kalaretk Svalemalasse
Aldo Ollik
Alati saavad asjad kusagilt alguse; nii ka see lugu. Sattusime talvel Hanno ja Tõnisega koos Peipsile ahvenale. Püük oli muljetavaldav, enamuse ajast käisid käed kõigil nagu tuuleveskid. Tagasiteel teatas Hanno, et Ahvenamaal käimisest on juba kõrini – kõik lahesopid, saarenukid ning haugide molud on juba miljon korda nähtud ja hing igatseb midagi uut. Minu ajusopis oli aga pikalt küpsenud plaan teha aprillis üks nädalane meriforellitripp – kas siis mõnel Eesti saarel või välismaal, Taanis või Rootsis. Nii saigi kevadise kalareisi idee alguse.





Selleaastase reisiseltskonna moodustasid Hanno, Tõnis, Risto, Aldo, Margus ja Endrik. Selgus, et Hannol ja Tõnisel on samuti võimalus aprilli lõpus ja mai alguses töölt puhkepaus saada. Hanno pakkus transpordivahendina välja oma väikebussi, kuhu mahub vabalt kuus meest koos kalastuskolaga. Esialgne sõjaplaan nägi ette Bornholmi saare külastust, kuid nö tagavaravariantide puudumine meriforellipüügi ebaõnnestumisel (haugi ja ahvenat napilt) jätsime selle mõtte katki. Kuna mina olin oma merekoolipraktika 1990.-ndatel veetnud Lõuna-Rootsis Karlskronas, kus mul on endiselt häid tuttavaid, tuli mõte seda paika külastada. Teadaolevalt on sealkandis ühed Lõuna-Rootsi parimatest haugipüügipiirkondadest (Gäddriket), kevadeti aga saadakse hästi meriforelli ja trollinguga lõhet.

Nii haarasingi härjal sarvist ja alustasin ööbimiskoha otsinguid. Kahjuks selgus peagi, et enamus sealseid majutuskohti olid juba broneeritud Poola kalaturistide poolt ja meile ruumi pole. Poolakatel on sinna mugav reisida – laevaliin kurseerib Gdynia ja Karlskrona vahel. Liikusin oma otsingutega veel lõuna poole ja leidsin peagi koha nimega Svalemala Camping, kus peremees Ake Carlsson pakkus nii ööbimist kui ka paadirenti. Kui keegi soovib seda paika kaardilt leida, siis koht asub õige pisut enne Karlshamni linna. Kalapüügi kohta oli teenusepakkuja kodulehel märgitud, et haugi ja turska saadakse palju ning meriforelli põhihooaeg on varakevadel. Räime saab kevaditi, ahvenat suviti ja sügiseti ning kalastamine harrastuslike vahenditega on meres tasuta. Lisaks on võimalik 01. märtsist kuni 01. septembrini eraldi loaga püüda lähedalolevast jõest meriforelli. Sain Ake käest igati mõistliku pakkumise ja Tallinkilt pisut soodsama hinna üleveoks liinil Tallinn-Stockholm-Tallinn. Eelarve koos, tegin broneeringud ning magus ootusärevus algas.

Minul oli selle reisiga seoses kinnisidee tabada meriforell merest lendõngega. Meisterdasin kodus igasuguseid krevetilaadseid putukaid ja tobiaimitatsioone, mis sealsete meriforellide toidulaual esikohal. Tõnis ehitas isegi heitenööri jaoks spetsiaalsed vööle kinnitatavad korvid valmis. Korv on vajalik selleks, et saaks heitenööri rahulikult korvi korjata ja vältida selle takerdumist mererohtu.

26. aprill, ärasõidupäev. Viimasel hetkel selgus, et edasilükkamatute asjatoimetuste tõttu saabuvad Risto ja Margus oma transpordiga mõned päevad hiljem, seega startisime 25. aprillil Tallinnast neljakesi. Laevasõit läks viperusteta ning järgmisel hommikul alustasime Rootsi pinnal teekonda eesmärgi poole. Koos jalasirutuseks vajalike peatustega sai trass läbitud umbes kuue tunniga ning Svalemala asula ja kämpingu leidsime üles ilma suurema vaevata. Akelt saime kämpingu- ja paadivõtmed ning asjade lahtipakkimine algas.

Kuna kellaaeg jättis võimaluse veel samal õhtul merele minna, tegime nii kiiresti kui võimalik ja põrutasime koos kalastusvarustusega sadamasse. Hanno ja Endrik said ühe paadi, meie Tõnisega teise. Alused olid varustatud uute 9,8 hobujõuliste 4-taktiliste Tohatsu mootoritega ja komplekti kuulus muuhulgas ka korralik kiletatud merekaart, kuhu olid märgitud erinevate kalaliikide esinemise alad. Meile jäid silma kohe lahesuus olevad karid, mille ümber kaardil oli joonistatud ring nimega havsöring (eesti k meriforell) ning sinna saigi suund võetud. Hanno ja Endrik põrutasid haugi jahtima. Loopisime kõik kivitagused hoolega läbi, kuid mida polnud, oli meriforell. Kastanid tõi tulest Hanno, kel õnnestus esimesel õhtul tabada üks arvestatav pannihaug. Pikast päevast surmväsinuna varisesime voodisse, et hommikul juba tõsiselt kalapüügiga tegelema hakata.

27. aprill. Pärast hilist hommikusööki sättisime end paatidesse ja püük algas. Meie Tõnisega üritasime endiselt tabada välimiste kariotste pealt meriforelli, Hanno ja Endrik keskendusid haugile. Et aga meriforellijaht taas tulemusi ei andnud, läksime meiegi mõne tunni pärast haugi peale üle. Leidsime Bräkne jõe suudmest pika merre ulatuva lahesopi, mis näis paljutõotav ja peagi lahendas Tõnise Kuusamo Professor küsimuse, kas neis vetes üldse kala leidub. Umbes paarikilone haug rabas üsna paadi juures ja jõudis peagi ka paati. Mõne aja pärast sain ka mina haugi otsa, kuid ainult hetkeks – havil oli seekord õnne rohkem. Lahe põhi oli liivane-mudane ja sügavus kuni pool meetrit. Paadi eest põgenevaid kalu nägime palju, kuid võtma õnnestus saada vaid üksikud. Skooriks jäigi kaks haugi ja kuhjaga visuaalseid elamusi kaunist loodusest.





Tagasiteel otsustasime proovida kaardil näidatud 30 m sügavuselt alalt turska. See püük oli oluliselt lõbusam (loe: kalarikkam), kuigi enamus turskadest kippus olema alamõõduline ja läks merre tagasi oma tursaasju ajama. Peagi järgnesid meie eeskujule ka Hanno ja Endrik, kes üritasid kalu meelitada räime- ja tursaõngega. Endriku räimeõnge otsa sattus päris palju räime, mis oma kehakujult meenutas pigem heeringat – kala pikkus klappis küll meie koduse räimega, aga ristlõige oli täitsa ümmargune. (Hiljem Endriku poolt valmistatud värskelt marineeritud räimed viisid keele alla.)

Napilt enne pimedat jõudsime tagasi kodusadamasse. Kämpingus praadisime saagiks saadud tursad ja räimed ning nentisime, et värskelt püütud/praetud kala ei ületa küll miski. Tagatipuks pani Hanno tossama Eestist kaasa võetud barbeque ahju ja küpsetas poole ööni liha. Kuna välisvalgustus oli niruvõitu, kasutasime valgustuseks kaasavõetud Campingazi gaasilaternat. Tänu sellele õnnestus liha enne ahjust välja võtta, kui see oleks muutunud sama mustaks kui meid ümbritsev öö. Seda laternat on hea kasutada ka telgis – gaasi põlemisel lõhna ei eraldu ja sooja annab kah päris korralikult.

Lihaküpsetamise tulemus oli pehmelt öelda vaimustav. Pingutusega vedasime end kalast ja lihast punnis kõhtudega kotile ning uni murdis meid hetkega.

28. aprill. Kohv joodud ja hommikusöök keres, sõitsime sadamasse. Sedakorda sattus olema plekkvaikne ilm; otsustasime Tõnisega sõita umbes poole tunni tee kaugusel avamerel asuvale saarele meriforelli püüdma. Hanno ja Endrik põrutasid kõigepealt räimele ja seejärel elussöödaga haugile. Tegime tee peal aegajalt peatusi erinevate saarte madalates lahesoppides ja üritasime vahepeal ka haugi püüda. Viimased küll jälitasid lanti, kuid võtjaid neist miskipärast polnud. Haugi keskmine suurus jääb sealkandis 2 kilost ülespoole, väiksemat meil näha ei õnnestunud.

Leidsime saarterägastikus ringi uidates saare, mille põhjatipus oli neem, kus merepõhi kukkus kohe kaldast 7 meetri peale – parim koht meriforellipüügiks üldse. Kalad aga vist sellega ei arvestanud – praktiliselt esimese viskega sai Tõnis hoopis 3-kilose haugi. Ka minul käis üks haug korra naksamas, aga otsa ei jäänud. Rohkem kontakte meil polnud ja aeg lõunasöögiks jõudis kätte. Leidsime Styrsö saare olevat maabumiseks ja piknikuks igati sobiva. Paat turvaliselt kaldas, otsisime söögipausi pidamiseks mugava paiga kahe kaljunuki vahel.

Nagu tavaliselt, jalutas Tõnis pisut eemale, et saarega tutvuda. Mina lasin Campingazi matkapliidil soojaks kaasavõetud mulgi kapsad, jälgides samal ajal hoolega, et ühtegi mööda purjetavat Rootsi riigi alamat allatuule külge ei satuks – muidu ei jõua ära vaielda, kumb haiseb hullemini, kas nende hapuräim või meie mulgi kapsad. Mõne aja pärast jõudis Tõnis tagasi ja rääkis, kuidas ta märkas kaljul vedelevat mustavalgekirjut köiejuppi ja tahtis selle paadile triivankru konstrueerimiseks kaasa rabada. Kätt köiejupi järele sirutades kostis aga vastuseks hoiatav sisin – tegemist oli hoopis rästikuga, kes end kalju peal soojendas.

Kõhud täis, püüdsime veel kaldalt, kuid peale Toby forellilandi otsa hakanud tobia ei saanud me rohkem midagi. Seejärel otsustasime minna meriforelli taga ajama Tärno saare idaküljele – kaardi järgi neid seal igatahes olema pidi. Veetemperatuur oli sobilik – 8 kraadi, mõni üksik siselaht andis välja ka 11-12 kraadi. Paraku ei kandnud hirmsad pingutused meriforelli saada taas vilja, kuigi varasematele kogemustele toetudes on ilusamaid kohti meriforellipüügiks raske leida – avamerele avatud rannik, suured kivid ja neemetipud mille kõrval kohe 7-8 m vett.





Tüdinult sidusime spinningutele otsa sinakates toonides Rapala Husky Jerki ja Rapala Tail Danceri ning trollisime mööda laisalt õõtsuvat merd. Mingil hetkel lähenesime liialt kaldale ja otsustasime pisut avamere poole tagasi pöörata. Samal ajal läbis minu ritva tugev löök. Esmalt arvasin, et jäi põhja kinni, aga jõnksud andsid märku, et tegemist ei ole siiski kiviga. Esmase adrenaliinilaksu all hüüdsin Tõnisele, et võtku käik välja, nüüd on küll punane taga. Pisut väsitamist ja paadi kõrvale ilmus kala, must nagu tont – lanti oli võtnud hoopis kena tursk. Pärast kohustuslikku fotosessiooni trollisime sealkandis veel mõnda aega, kuid kahjuks tulemusteta.

Järgnes umbes 40 minutit sõitu meie kodulahe väravas olevasse tursakohta, kus tunnikese võdikutega põhja traalisime. Turska tuli hästi, kuigi ühtegi nii suurt, kui trollinguga saime, ei õnnestunud enam tabada. Isu täis püüdnud, pöörasime paadinina sadama poole.

Hanno ja Endrik maabusid hetk enne meid. Nad olid enamjaolt plekksiledal merel päikesevanne nautides kered kenasti punaseks saanud ja vahelduseks ka siselahtedes nii elussööda kui landiga haugi püüdnud. Hauge oli paadis üsna kenasti, samuti räime, mida Endrik suutis oma räimeõngega enneolematutes kogustes välja väristada. Isegi kohalikud kõrvalpaadis püüdnud rootslased olnud solvunud Endriku hea räimeõnne peale ja sajatades minema sõitnud.

Kämpingus keetsime kiiresti kartuleid ja praadisime tursa ja haugifileed sinna lisaks; Hanno aga pani õhtul taas suitsema barbeque ahju.

Järgneb: Kalastaja 52