Milleks kajak?Kui tahta endale asi võimalikult raskeks teha, saaks ju kala püüda ka hulpiva puutüve pealt. Kindlasti leiaks tõendeid, et kusagil on seda kunagi tehtud. Poogiks uudsele püügiviisile külge mingi trendika nime, toodaks spetsiaalselt kalapüügiks mõeldud puutüvesid 10000 krooni tükk ning arendaks ja populariseeriks vastavastatud vaba aja veetmise viisi. Siiski, kajakist kalapüük ei seisne ainult enda jaoks asja võimalikult keeruliseks tegemises: siin peitub nii mõnigi eelis aerupaadi, kanuu, jala käimise või kummipükste ees.
Kajak on kiire, lihtne ja suhteliselt lollikindel lahendus vee peal liikumiseks. Kajak on kiirem kui kanuu, kummipaat, aerupaat või belly-boat – seega sobib see väga hästi uutele veekogudele, millest soovitakse kiiresti ülevaadet saada, samuti olukordadesse, kus head püügipaigad asuvad üksteisest kaugel. Näiteks Pühajärvel on Otepää looduspargi reeglitega paadimootori kasutamine keelatud (olgugi, et järv on üle 100 hektari suur), kajak liigub kaks korda kiiremini kui aerupaat ja nii saab järve vajadusel paari tunniga risti-põiki läbi kammida. Kajak ei vaja kokkulahti pakkimist nagu kummipaat või belly-boat – tõstad kajaki katuseraamilt vette, istud sisse ja juba sõidadki (kokku kulub sellele maksimaalselt minut-paar). Kajak ei lähe katki, kui sõidad veepinna all oleva roika otsa või kruusasele kaldale (kus võib leiduda ka klaasikilde) või lihtsalt madalikule põhja peale kinni. Kajaki süvis on vaid 10 cm, mis võimaldab „lõigata“ tihti otse üle madalate kõrkjasaarte või neemetippude. Kajak on vaikne ning liugleb hääletult vaid nõrga aerutõmbe tulemusena mööda veepinda, hirmutamata ka kõige pelglikumaid kalu. Kajakki on kerge manööverdada. Kajak on stabiilne ja merekindel lainetes, tõsi – üle poolemeetrise lainega tõsisest kalapüügist eriti rääkida ei saa. Kajak on ainus alus, mille saad ümbermineku puhul kasvõi keset avamerd paadist väljumata vaid sekunditega taas õigesse asendisse pöörata – pärast mõningast harjutamist toimub see niivõrd kiiresti, et ei jõua isegi märjaks saada (eskimopöördest loe lähemalt ajakirja Paat 12. numbrist).
Esimesed küsimused, mis potentsiaalset kajakikalameest heidutavad, võiksid kõlada umbes nii: mis saab siis, kui ma kajakiga ümber lähen? Mis saab siis, kui suur kala otsa tuleb? Kuidas ma askeldan pisikeses istumisaugus mitmemeetrise ridva, nööri ja konksude-lantidega, ilma et kõik see vette ei pudeneks või paadi sisemusse ära ei kaoks? Kuidas ma saan samal ajal aerutada ja ritva käsitseda? Jne. Kõikidele nendele küsimustele püüan ma selle artikli jooksul vastused leida ning loodetavasti need lugejale ka ära põhjendada.
Vähe on inimesi, kes lähevad poodi ja ütlevad, et nad soovivad kajakki spetsiaalselt kalapüügiks (autor on üks niisugustest hulludest). Reeglina algab tutvus kajaki ehk meresüstaga mõnel laidude retkel, seejärel saab ehk muretsetud alus järgmiseks suviseks puhkuseks, et saaks juba omapäi sõita ning kui enesetunne on selles puutüve meenutavas paadis juba piisavalt kindel, siis hakatakse küsiva näoga ringi vaatama, et mida siin veel teha saaks. Kalapüüki lihtsustavaid ridvahoidjaid ja aeru kinnitamiskohti saab lisada ka kõige tavalisemale matkasüstale – kajakimaailm on aga ääretult kirju ning näilistelt sarnased „vannid“ on tegelikult kõik vägagi erinevad.
Erinevad kajakidKajakid jagunevad laias laastus kaheks: tekiga ja lahtised, inglise keeles vastavalt siis sit-in ja sit-on-top kajakid. Senimaani on Eestis valdavalt levinud just need esimesed, tekiga kajakid, mille puhul sõitja istub teki sisse lõigatud istumisaugus ning kogu ülejäänud pind on kaetud. Sinna alla saab paigutada veekindlalt kogu varustuse, tekk katab ka sõitja jalgu vihmasaju eest ning istumisaugu katteks spetsiaalset katet ehk põlle kasutades on võimalik ümber minnes vältida vee sattumist kokpitti.
Veidi uuemad ja Eestis vähemlevinud on sit-on-top kajakid, mille puhul sõitja istub kajaki peal, ilma et teda miski välise keskkonna eest kaitseks. Esmapilgul hirmutava variandina kõlav tekita kajak on aga teatud olukordades ääretult praktiline ning huvitaval kombel rohkem levinud ka nt ameeriklastest kajakikalameeste seas. Tekita kajaki eeliseks on oluliselt suurem liikumisvabadus, st et sa ei pea pugema istumisaugust sisse, vaid saad rahulikult paati „astuda“, sul ei hakka istumisaugus kitsas ja sa saad kasutada kajakki ka kummipükste ja paksema riietusega (veekindel riietus ongi soovitatav, juhul kui minnakse nt merele ning on oht, et laine võib üle paadi murda). Suvisel soojal ajal saab paadis võtta päikest (kindlasti oluline argument naispere kajakiostuks veenmisel). Tekita kajak on isetühjeneva kokpitiga – kui laine üle paadi serva sisse lööb, voolab vesi suhteliselt kiiresti mööda spetsiaalset teed paadist välja, samal ajal kui tekiga kajaki puhul pead kaldale sõudma ja vee paadist välja kallama. Nii et mõtlemisainet on.
Rääkides spetsiaalselt kalapüügile orienteeritud kajakkidest, on mõlemal tüübil mõnus, pehme seljatoega iste, joogitopsi- ja kajaloe hoidjad, loomulikult ridva ja aeruhoidjad ning panipaigad püügivarustuse ja saagi tarbeks. Üldiselt iseloomustab kalapüügiks mõeldud kajakki suurem stabiilsus (alus on laiem ega lähe nii kergesti ümber) ning ruumikus. Vastukaaluks on loobutud mõnevõrra kergusest ja kiirusest – kuid minnakse sellega ju kalale, mitte spordivõistlusele. Valida saab sageli erineva pikkusega paatide vahel – pikemad paadid on kiiremad ja sobivad paremini merele, lühemad on aga parema manöö-verdamisvõimega ja lihtsamini transporditavad ning hoiustatavad.
Ridvahoidjatest on kajakkidel tavaliselt kaks hoidjat aerutaja selja taga ning üks eespool. Tagumiste ridvahoidjatega võib lanti järel vedada, aga sinna saab paigutada ka tagavararidva või kahva. Kajaki külje peal asub reeglina kiirkinnitusega aeruhoidja, kuhu saab aeru käest ära panna, kui tõsisemaks püügiks läheb. Osadel tekiga kajakkidel on istumisauku poolenisti kattev „töölaud“ landikarbi ja muude vidinate kiireks käest ära panemiseks – nii ei pea oma süles konksude-lantidega asjatama. Reeglina on kõik kajakid veekindlate kompartmentidega, nii et need ei lähe põhja ka veega täitununa.
Mõne sõnaga ka lisavarustusest. Osadel kajakkidel on paadipäras tüür, mille juh-timineroolimine käib pedaali-trossisüsteemi abil jalgadega. On kajakke, mis sarnanevad mõnevõrra vesiratastega, omades edasi liikumiseks pedaalisüsteemi. Kajakile võib lisada purje, päikesevarju, tasakaalu lisavad pontoonid, ankrukinnituse, triivankru ja veel terve rea erinevat lisatarvikuid kuni kahest kajakist katamaraani ehitamiseni välja. Väga palju huvitavat leiab „tuunimise“ kohta internetist ja eBay’st. Teisel pool Atlandit käiakse kajakiga kala püüdmas ka ookeanil – nii tuunikala kui bassi püük on seal täiesti tavalised nähtused (tutvu nt www.kayak-fishingmagazine.net). Eestis võib kajakiküsimustes uurida veebilehti www.east-pole.ee ja www.tahemarine.com.
Järgneb: Kalastaja 52 
