ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 51 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» KALAKOTT 2,03!
Rene Sauemägi

» ÄRITEKST
Savageari ja Okuma kevaduudised

» KONKURSS
„Salmoga Kalale“ alustab

» KALAKOTT

» KOERASABA
„Meriforelli raamatut“ esitleti Pärnus

» KALAKOTT
Suure kõhuga koha Võrtsjärvest
Ain Järvalt

» ÄRITEKST
Olympuse binoklid
Ralf Mae

» FORTUUNA
Tellijate vahel auhinnad loositud

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Koha
Leili Järv

» VETEVALD
Pärnu lahest püüti pullukala
Heli Shpilev

» SALMO ÕNGEKOOL
Kevadine heiteõng
N. Grabovskis

» KOGEMUS
Kalastusvarustuse ostmine internetist
Rauno Klemm

» RENE MARTINI KARBIKOOL
Taimsed söödad karbipüügil
Rene Martin

» PERSOON
Marja-Liis Ilus naudib kalapüüki
Raimo Kummer

» ARHIVAAR
Meelis Küti väike rullikogu
Ralf Mae

» LENDÕNG
Putukasidujast loomade salakaubitsejaks?
Randel Kreitsberg

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Angerjapüük väikemõrraga
Anneli Einman

» VÕISTLUSED
EMV kirbutamises Otepää Valgjärvel
Randel Kreitsberg
» Kuldkala 2009
Ralf Mae
» Maardu Ahven 2009
Endrik Tõnsberg
» Uljaste Triibu 2009
Voore Triibu 2009
Allan Jaakus
» Võistlused lühidalt

» MUREMEELI
Rahvaalgatusega Sindi paisu kallale!
Hans Soll

» Veekogude kaldad prügimägedeks?
Pääro Metsand

» KALATEADUS
Kohalik kalandus ja kalandusteadus Euroopa perspektiivis: Pärnu lahe näide
Henn Ojaveer

» KORD ON KORD ON KORD
Saadjärvel tabati Läti kalavaras
Ralf Mae
» Ettepanekuid kalapüügieeskirja täiendamiseks
Urmas Margus

» IN MEMORIAM
Valmar Schotter

» PAJATUS
Unnapüügist Vagulal ja Tamulal
Arved Kiisk

» ÄRITEKST
Sebile – nüüd ka Eestis!

» Spinningukomplekt
Suur-Emajõele
Ralf Mae

» Calyber – kvaliteetsari taskukohase hinnaga

» MAAILM
Mõnda kalapüügist Pärsia lahel
Sergei Põlme

» „Seenelkäik“ Punasesse merre
Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» KOELMURISTSÕNA
Kaido Krass

 
VETEVALD
Pärnu lahest püüti pullukala
Heli Shpilev
Pullukala e liiperkala (lad k Liparis liparis), varasemas kirjanduses tuntud ka kulleskala nime all (rahvapäraselt veel ka rasvakala, liiprikala), on meripuugiliste seltsi kuuluv külmaveeline põhjakala. Läänemeres on ta reliktne liik, pärinedes ajast, mil praeguse Läänemere asemel oli Joldia meri (u 10 000 a tagasi). Läänemeres on pullukala kohatav enamasti mere põhja- ja idapoolsetes piirkondades. Ta on suhteliselt väike, kuni 18 cm pikkune kalake – Eesti vetest tabatud isendid on olnud enamasti 7-12 cm pikkused, Põhjamere tingimustes kasvab aga kuni 27 cm pikkuseks.

Pullukala on küllaltki suure pea ja saba suunas aheneva kehaga pisut konnakullest meenutav kalake. Sellest siis vast ka tema üks nimevariantidest – kulleskala. Sabauim on selgelt eristunud, seljauim ja pärakuuim on pikad. Suurte rinnauimede vahel on pullukalal imiketas ehk imi-napp, mis on moodustunud kokkukasvanud kõhuuimedest. Imiketta abil saab põhjalähedase eluviisiga kalake end veekogu põhjas olevatele kõvadele pidadele üsna tugevalt kinnitada. Kui elusat pullukala käes hoida, kipub ta end imiketta abil isegi peopesale „kinni imema“.

Keha on pullukalal pehme, sültjas, kohati pisut läbikumav ja väga liikuv. Elus kala võib olla laias piires varieeruva värvusega, alates kollakaspruunidest-punastest toonidest kuni peaaegu mustani. Liivi lahes on pullukala enamasti hele- kuni tumepruun, kusjuures keha pinnal on selgesti nähtavad tumedamad pikitriibud. Kui kalake veest välja võtta ja ta sureb, muutub keha veelgi läbikumavamaks ja pruunid toonid asenduvad lillakas-roosakatega.

Kuna tegemist on külmaveelise liigiga, on tema elupaigaks Läänemeres ja ka Liivi lahes enamasti sügavamad merealad, kuid talveperioodil tuleb ta jõgede suudmealadele madalamasse vette. Väljaspool kudeaega võib pullukala Läänemeres kohata kuni 100 meetri sügavuses, Põhja-meres aga kuni 300 meetri sügavustel merealadel. Maailma maastaabis on selle kalakese levialaks merealad Teravmäge-dest Põhja-Prantsusmaani, idas aga kuni Uus-Siberi saarestikuni.

Pullukala koeb meie vetes talvel, enamasti veebruaris-märtsis, Põhjameres aga on kudeajaks märgitud ajavahemikku novembrist veebruarini. Roosaka värvusega mari koetakse kuni kreeka pähkli suuruste kogumikena veekogu põhjas olevatele vetikatele, aga ka ainuõõssete või sammalloomade kolooniatele. Ligikaudu 6-8 nädala pärast kooruvad 5-6 mm pikkused vastsed e larvid, kes oma elu esimese perioodi vältel (kuni 12 mm pikkustena), elavad mere pindmistes kihtides, hiljem laskuvad taas põhja kohale.

Pullukala toitub peamiselt merepõhjas või selle kohal elavatest selgrootutest, Läänemeres valdavalt müsiididest, aga ka teistest koorikloomadest, hulkharjasussidest, limustest ja isegi väiksematest kala-kestest, enamasti mudilatest. Põhjameres elavad pullukalad eelistavad toiduobjektina garneele.
Kuna pullukala näol on tegemist väheliikuva põhjakalaga, satub ta inimese vaa-tevälja harva. Oma nime – pullukala – on ta ilmselt saanud sellest, et varasemal ajal tabati teda enamasti võrgupüügil, kus ta oli end võrgupullude külge imenud.

Tänapäeval saadakse pullukala aeg-ajalt üksikute isenditena räimetraalidest, kuid majanduslikku või kulinaarset huvi ta inimestes tekitanud ei ole.
Pullukala arvukus Eesti vetes ei ole teada ja ta on kantud Eesti Punasesse Raamatusse kategooriasse „määratlemata“ – seega on tegemist liigiga, mille ohus-tatuse astet ei ole andmete ebapiisavuse tõttu võimalik täpsemalt määratleda.