Pullukala e liiperkala (lad k Liparis liparis), varasemas kirjanduses tuntud ka kulleskala nime all (rahvapäraselt veel ka rasvakala, liiprikala), on meripuugiliste seltsi kuuluv külmaveeline põhjakala. Läänemeres on ta reliktne liik, pärinedes ajast, mil praeguse Läänemere asemel oli Joldia meri (u 10 000 a tagasi). Läänemeres on pullukala kohatav enamasti mere põhja- ja idapoolsetes piirkondades. Ta on suhteliselt väike, kuni 18 cm pikkune kalake – Eesti vetest tabatud isendid on olnud enamasti 7-12 cm pikkused, Põhjamere tingimustes kasvab aga kuni 27 cm pikkuseks.

Pullukala on küllaltki suure pea ja saba suunas aheneva kehaga pisut konnakullest meenutav kalake. Sellest siis vast ka tema üks nimevariantidest – kulleskala. Sabauim on selgelt eristunud, seljauim ja pärakuuim on pikad. Suurte rinnauimede vahel on pullukalal imiketas ehk imi-napp, mis on moodustunud kokkukasvanud kõhuuimedest. Imiketta abil saab põhjalähedase eluviisiga kalake end veekogu põhjas olevatele kõvadele pidadele üsna tugevalt kinnitada. Kui elusat pullukala käes hoida, kipub ta end imiketta abil isegi peopesale „kinni imema“.

Keha on pullukalal pehme, sültjas, kohati pisut läbikumav ja väga liikuv. Elus kala võib olla laias piires varieeruva värvusega, alates kollakaspruunidest-punastest toonidest kuni peaaegu mustani. Liivi lahes on pullukala enamasti hele- kuni tumepruun, kusjuures keha pinnal on selgesti nähtavad tumedamad pikitriibud. Kui kalake veest välja võtta ja ta sureb, muutub keha veelgi läbikumavamaks ja pruunid toonid asenduvad lillakas-roosakatega.

Kuna tegemist on külmaveelise liigiga, on tema elupaigaks Läänemeres ja ka Liivi lahes enamasti sügavamad merealad, kuid talveperioodil tuleb ta jõgede suudmealadele madalamasse vette. Väljaspool kudeaega võib pullukala Läänemeres kohata kuni 100 meetri sügavuses, Põhja-meres aga kuni 300 meetri sügavustel merealadel. Maailma maastaabis on selle kalakese levialaks merealad Teravmäge-dest Põhja-Prantsusmaani, idas aga kuni Uus-Siberi saarestikuni.

Pullukala koeb meie vetes talvel, enamasti veebruaris-märtsis, Põhjameres aga on kudeajaks märgitud ajavahemikku novembrist veebruarini. Roosaka värvusega mari koetakse kuni kreeka pähkli suuruste kogumikena veekogu põhjas olevatele vetikatele, aga ka ainuõõssete või sammalloomade kolooniatele. Ligikaudu 6-8 nädala pärast kooruvad 5-6 mm pikkused vastsed e larvid, kes oma elu esimese perioodi vältel (kuni 12 mm pikkustena), elavad mere pindmistes kihtides, hiljem laskuvad taas põhja kohale.

Pullukala toitub peamiselt merepõhjas või selle kohal elavatest selgrootutest, Läänemeres valdavalt müsiididest, aga ka teistest koorikloomadest, hulkharjasussidest, limustest ja isegi väiksematest kala-kestest, enamasti mudilatest. Põhjameres elavad pullukalad eelistavad toiduobjektina garneele.
Kuna pullukala näol on tegemist väheliikuva põhjakalaga, satub ta inimese vaa-tevälja harva. Oma nime – pullukala – on ta ilmselt saanud sellest, et varasemal ajal tabati teda enamasti võrgupüügil, kus ta oli end võrgupullude külge imenud.

Tänapäeval saadakse pullukala aeg-ajalt üksikute isenditena räimetraalidest, kuid majanduslikku või kulinaarset huvi ta inimestes tekitanud ei ole.
Pullukala arvukus Eesti vetes ei ole teada ja ta on kantud Eesti Punasesse Raamatusse kategooriasse „määratlemata“ – seega on tegemist liigiga, mille ohus-tatuse astet ei ole andmete ebapiisavuse tõttu võimalik täpsemalt määratleda.