Koha on pikliksüstja kehaga ning kitsa ja teritunud peaga kala. Tema seljal ilutsevad ahvenlastele omaselt kaks seljauime, millest esimene on varustatud ogakiirtega. Uimekiirte vahelist kilejat nahka ilmestavad arvukad tumedad täpid. Osadel isenditel leidub sabauimel ka lihapunaseid toone. Avaras, õrnalt lillakasroosaks värvunud huultega suus paistavad silma neli teravat kihva, mille vahel kasvab hulgi lühemaid teravatipulisi hambaid. Kui kohale veel sügavamalt suhu vaadata, siis leiame röövkaladele iseloomulikke kihvhambaid ka suulae luudel. Kala tumedamal seljaosal domineerivad rohekas- kuni tumehallid toonid. Noorte kohade küljed on kirjatud ahvenalaadsetele omaste tumedate põiktriipudega, mis aga kala vananedes hakkavad hajuma, muutudes lõpuks ebamäärasteks laikudeks. Nagu kõigil veeelanikel, nii sõltub ka koha värvus veekogu iseloomust – mudase põhjaga veekogudes elavate kohade katted on oluliselt tumedamates toonides kui nende suguvendade-õdede omad puhtapõhjalistes elupaikades. Koha külgi ilmestab veel selgelt eristatav küljejoon, mis ulatub katkematuna saba lõpuni välja.
Kuigi kohal ei ole sooline dimorfism selgelt välja kujunenud, suudab harjunud silm kudeajal isaseid emastest eristada. Reeglina on kudeküpsed isased tumedamad, halli- ja/või sinkjatoonilisemad. Erinevusi on ka uimede tonaalsuses – isastel domineerivad kudeperioodil „mehisemad“ sinkjad/hallid toonid, seevastu emaste kohade uimedel leidub õrnroosakaid toone.
Kodupaik kallisMeie koha alamliik – koha paikse eluviisiga mage- ja/või riimveeline vorm – on tuntud Euraasia läänepoolses osas kuni Elbe ja Reini jõgede ülemjooksude, Doonau jõe ning Egeuse mereni. Levila idapiiriks loetakse Musta-, Kaspia- ja Araali mere vesikondade põhjapoolset osa. Koha areaali põhjapiir ulatub Kagu-Norra ja Rootsi idaosani. Soomes leidub koha kuni polaaraladeni välja, kuid seal on ta vähearvukas. Riimveelise Läänemere magestunud lahtedes tunneb koha end suurepäraselt.
Eestis on koha looduslikeks elupaikadeks Peipsi järv ja Võrtsjärv, samuti leidub koha neid ühendavas aeglasevoolulises Emajões. Koha on iseloomulik Kagu- ja Lõuna-Eesti suurematele ja keskmistele järvedele, mille pindala ulatub vähemalt 50 hektarini. Koha on püütud ka asustada (introdutseerida) väga paljudesse väiksematesse veekogudesse. Praeguseks asustab koha teadaolevalt looduslikult või inimese poolt asustatuna püsima jäänuna kokku ligi neljakümmet järve. Neist veidi üle pooltes on ta oluliseks püügiobjektiks.
Koha eelistab elupaigana piiratud taimestikuvööndiga ja väikese läbipaistvusega veekogusid. Samas aga on tal kõrgendatud nõudmised vee hapnikusisaldusele ning soojalembese kalana vajab ta normaalseks eluoluks ühtlaselt ja hästi läbi-soojenevat vett. Elupaigas otsib ta alati üles veekogu kruusase põhjaga osa. Just seal, peitununa kivide ja rampade vahele, saadab ta oma päeva ohutult õhtusse. Hämariku saabudes siirdub ta veekogu avaossa toidujahile.
Kõige arvukamalt esineb koha siiski meres, seda eeskätt Liivi lahe kirdeosas – Pärnu lahes.
Pärnu koha, üks isevärki elukasSeda märkas meie kohauuringute grand old lady Vaike Erm juba 1950.-ndate aastate esimesel poolel, kui ta oma kandidaaditööks vajalikku materjali kogus. Mis talle silma hakkas? Eelkõige erinevused proportsioonides – Pärnu koha pea oli mujal Eestis levinud tüüpilise järvekoha peast 27% lühem. Samuti oli tema seljauime-eelne ala tüüpvormi omast 29% lühem ning reeglina oli see samal ajal alati emasel lühem kui isasel. Seevastu oli Pärnu koha sabavars tüüpkoha omast 26% pikem. Pärnu lahe koha pikkuse ja kõrguse suhe oli alati väiksem kui järvekohal, st ta oli oluliselt saledam. Tema kõhuuimed paiknesid teineteisele lähemal kui järves elavatel sugulastel. Pärnu koha keha katvad soomused olid väiksemad ja nende arv küljejoonel oli suurem jne.
Et asjas kindel olla, lasi V. Erm uurida koha vere biokeemilist koostist ning võrdluses selgus, et Pärnu koha vereseerumi valguline koostis erineb aastaringselt jär-vevormi vereseerumi alfa- ja gammaglo-buliinide sisalduse poolest. Ja nii elabki Pärnu lahes ligi viiskümmend aastat ametlikult koha erivorm Sander (Lucioperca) lucioperca varietas pernaviensis Erm, 1961. Millise taksonoomilise üksusega tema puhul tegemist on, võiks olla meie hoogsalt kasvava geneetikute põlvkonna üheks taksonoomiliseks pähkliks.
Kuidas kõik algab?
Koha koelmueelistused piirduvad vaid puhta, kõva, inertse põhjaga, st see peab olema kas liivane, kruusane, turbane või siis seotud vette sattunud puiduga. Just selline suhteline taluvus teebki lihtsaks kohale kunstkoelmute loomise. Kui koha on saanud keskmiselt 4-5-aastaseks, otsivad nad vee kemismist juhindudes lõhna järgi üles oma sünnipaiga. Seal, umbes meetrises- ja vähemalt 13-14°C vees, moodustuvad paari-kolme ööpäeva jooksul koos ringi ujudes kohade kudepaarid. See suure solinaga ringitamine ongi kogu kohade pulmamäng, mille käigus leitakse endale piirkonna sobivaim pesaplats. Nüüd on isaste aeg omi võimeid demonstreerida. Vajadusel puhastavad nad tugevate liigutustega põhja mudastest setetest ja prahist ja hõõrutavad alalõuaga sinna kehapikkusega võrdse läbimõõduga pesa-lohu. Lohu sügavus ulatub 4-5 cm-st kuni 20 cm-ni. Alles siis, kui pesa hakkab ilmet võtma, läheneb tiirutades kvaliteedi-kontrollijana tulevane majaemand.
Erinevalt enamusest kalaliikidest toimub koha kudemine vaikselt ja tähele-pandamatult, samas aga mitte vähem ekstaatiliselt – muidu nii pelglikud kalad minetavad kudemise ajal igasuguse hirmutunde ega lase end millestki häirida. Üksnes isane tuletab aegajalt partnerile tema emakohustusi meelde, müksides teda pesalohu keskosa poole. Siin järgneb viimane kerge ninakoks vastu emase kõhtu, millega vallandub esimene marjakogus. Isane piserdab selle koheselt niisapilvega üle. Esialgu mittekleepuv ja alles viljastuv mari langeb aeglaselt pesalohku. Kleepuvus tekib marjateradel umbes 15-20 minutit pärast viljastumist. Just seepärast ei saagi kohad endale tormilist pulmaööd lubada, sest iga kiresööstust tekitatud veekeeris keerutaks marja pesast lihtsalt minema ja see hukkuks. Emane heidab marja väikeste osadena iga 3-5 minuti tagant. Nii kestab kudemine vähemalt tundpoolteist, mille järel emane lahkub, jättes isasele austava ülesande marja haudeajal, so 7-10 ööpäeva jooksul, valvata. Ja vaja seda läheb, sest kui mitte marjaõgijaid ogalikud, ahvenad jt sellele kallale ei kipu, siis mudastumise eest tuleb terakesi tingimata kaitsta.
Seda isane ka teeb, kaitstes tekkivat järglaskonda sõna otseses mõttes viimse veretilgani. Pole harvad juhud, kus veetaseme järsul ja ulatuslikul langemisel jääb isane paljastuva pesa päästmisel ise kuivale ja hukkub. Valvatavas pesas ei ulatu marja suremus enamasti 10 protsendinigi; omapead jäetud mari hukkub aga suure tõenäosusega. Kogu inkubatsiooniaja isane „ei söö ega joo“. Tema missioon on lõppenud alles siis, kui koorunud vastsed on võimelised iseseisvalt toituma.
Järgneb: Kalastaja 51 
