Mõned aastad tagasi, kui ma hakkasin karpkalade püügi vastu tundma, oli mul minevikust jäänud külge arusaam, et karbipüük ei erine väga palju linaski-, latika- või mõne muu põhjalt toituva kala püügist. Suures plaanis see nii ongi, välja arvatud paar miljonit pisiasja.Enne seda, kui ma sain kätte oma esimese karbi, olin ma suve jooksul karpi jahtimas käinud kümneid kordi. Küll läks katki tamiil, küll tõmbas kala konksu sirgeks, aga jonni ma ei jätnud. Ei mäleta, kui palju ma hooajal enne esimese kala kättesaamist peibutussööta valmistasin ja vette viskasin, aga tagantjärele võib arvata, et selle järve kalad tühja kõhtu ei pidanud tundma. Järjekindlus viis aga lõpuks sihile ja hilissuvel oli esimene kala käes. Minu esimene karp oli suurem kui senine rekordhaug, seega on ilmselt arusaadav, miks ma pärast seda rohkem oma landikasti pole avanud.
Paar asja said mulle kohe alguses selgeks: asju tuleb teha õigesti ja kasutada õiget varustust. Karpkalade püük on nagu malemäng: kui käigud on selged, siis on olemas tuhandeid erinevaid kombinatsioone, kuidas oma vastast alistada. Ma poleks eales julgenud arvata, et karp on kala, kes on võimeline õppima – aga just seda ta on. Sama karp kaks korda ühe konksu otsa ei tule. Kuna ta õpib just meie – kalameeste – käest, siis peame me pidevalt arenema, leidma uusi nippe ning kasutama uusimaid tooteid. Meil on olemas alati eelis kasvõi selle näol, et me saame lasta kalal ise ära arvata, millise sööda küljes konks on. Väikestel pisiasjadel on karpkalade püügi juures kõige suurem osatähtsus. Üks niisugustest „pisiasjadest“ on õige püügikoht.
Püük väikestes veekogudesVäiksemates veekogudes on karpakalad palju targemad ja kavalamad kui suurtes järvedes. Kuna karbid võtavad toiduotsingutel ette väga pikki retki, siis tunnevad nad ka oma väikest kodujärve nagu oma seitset uime. Samuti teavad nad väga hästi, mis toimub kallaste lähedal ja nende ümbruses. Sel põhjusel peame me olema väga ettevaatlikud ja üritama jääda võimalikult märkamatuks. See ei tähenda seda, et me peaksime järve äärde lähenema roomates ja ennast puulehtedega maskeerima; pean silmas järve kaldal madinal edasi-tagasi jooksmist ning erksates värvides riietust. Ja jumal hoidku veel selle eest, kui keegi mõtleb enne kalapüüki ühe kiire supluse teha. Mida vähem karpkalad meie kohalolekut tajuvad, seda julgemini nad toituvad. Mida julgemalt nad toituvad, seda suuremad on meie võimalused neid oma konksu otsa saada. Kõige olulisem on enne püüki kalu võimalikult vähe häirida.
Enamasti on meil siiski vaja püügipaiga põhja tundma õppida ning teada selle tekstuuri. Üldlevinud võimalus selleks on põhja loodimine spetsiaalse markeriga. Loodimine kujutab endast tegevust, mille käigus lohistatakse tina mööda põhja ja püütakse ridvaotsa abil aru saada, millisete takistuste vastu tina puutub. Kui ritv läheb lohistamise käigus looka, on tegu rohuga; kui ridvaots hakkab võbelema, on tegu kruusase-kivise põhjaga jne. Pisut harjutamist ning te saate juba ise aru, milline võiks olla sobiv plats püügiks. Asja juures on aga ka üks konks – see tegevus ei meeldi sugugi kaladele, eriti veel siis, kui vees on näha nende kohalolekut.
Alati on tark sobivat püügikohta otsides järveomaniku või kohalike kalameeste käest uurida, millised tingimused (taimestik, sügavus, jne) veekogus ja selle erinevates osades täpsemalt on. Igasugune info püügipaiga kohta võib olla hindamatu väärtusega. Näiteks võime infot omamata hakata hoogsalt loodima kohas, kus keegi on just eelnevatel päevadel (või hiljuti) püüdnud ning seal võib olla juba piisavalt veel söömata toitu.
Loodimisel katsuge jääda võimalikult märkamatuks ning kasutage väikseid tinasid. Selleks, et tina vettekukkumisel sulpsatust vähendada, proovige tina peatada ennem vettejõudmist.
Paljudele kalameestele meeldib püüda kohtadest, kus on näha, et keegi on seal juba püüdnud ning see on neile märgiks, et kala tuleb. Tegelikult hoidub karp sellistest kohtadest eemale või on äärmiselt ettevaatlik olenemata sellest, millist superhõrgutist me talle pakume. Mina soovitan otsida hoopis niisuguseid kohti, kus eriti püütud ei ole – seal on ka karp julgem.
Püük suurtes veekogudes
Püügikoha valik suures veekogus võib tunduda üsnagi hirmutav ja keeruline. Asi on selles, et suuremates veekogudes on kaladel rohkem toitu ning seepärast pole neil ka vajadust kalda lähedale ujuda – eriti veel niisugusesse piirkonda, kus korraldatakse aegajalt püügivõistlusi või kus armastatakse lõket teha ja puhata.
Mujal maailmas kasutatakse üsna tihti suurtel järvedel nii eelsöötmisel kui ka sööda püügipaigale viimisel väikeseid aerupaate. (Viimasel ajal on söötmisel moeasjaks ka raadio teel juhitavad paadid.) Paadi kasutamine on aga taas tegevus, mis võib selgema veega veekogudes kalu hoopis eemale hirmutada ning nende sööma naasmiseni läheb lihtsalt rohkem aega. Samas on paadil on ka paar eelist – nimelt saab sellega põhja uurimisel kajaloodi kasutada ning kui kala juhtub püügi ajal sügavale rohtu ujuma, saab talle paadiga sinna järele minna, ilma et kalale liigseid vigastusi tekitaksime.
Nagu juba eelpool mainitud – enne, kui hakkate püügipaigas hoogsalt põhja loodima, uurige kohalike või teiste kalameeste käest infot püügipaiga kohta, see võib päästa teid tühjast tööst ja säästa aega. Üks korralik põhja kaardistamine ja tundmaõppimine suures veekogus võib võtta tunde. Alati on mõistlik visandada oma püügipaigast väike kaart, et järgmisel korral sama tööd mitte jälle otsast peale teha. Pidage meeles, et tavaliselt olete te kohal ainult mõned päevad ning igasugune vihje põhjaolude, kalade liikumisteede ja -piirkondade kohta tähendab kalade väiksemat häirimist, mis tuleb püügile ainult kasuks.
Kui olete kohas, kus on ainult suur vesi ja põhi on üsna tasane, proovige kaldast samale kaugusele sööta mitu erinevat platsi. Püüdke alati platsi kaugus valida oma võimeid reaalselt hinnates. Valige platsid endale mugavas kauguses ning arvestage võimalusega, et püügi ajal võib tõusta tuul, muuta suunda ja hakata puhuma täpselt vastu. Kui platsid on samal kaugusel ning vastavale kaugusele tamiilile on tehtud ka märk, siis on lihtne visata teised õnged lisaks just sellele platsile, kus toimub mingi tegevus. Vältige suuri lagedaid kõva põhjaga alasid, kuna seal on teie rakendus kaladele kõige paremini näha. Katsuge leida mõni pehmema põhjaga koht rohututtide vahetus läheduses.
Öeldakse, et suurtes järvedes on ka suuremad karbid. Mina ütlen selle peale, et see tundub olevat täitsa loogiline :)
Järgneb: Kalastaja 50
