ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 50 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» VARIA
Uudiseid meilt ja mujalt

» KATSE
Eluohtlikud kahlamispüksid?
Raimo Kummer, Hanno Kask

» ÄRITEKST
Olympus µ1050SW. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Rahvuskala räim
Heli Shpilev

» KOGEMUS
Riietumine aktiivsel talvisel püügil. Rauno Klemm
» Ahvenapüügist kirptirguga
Ralf Mae

» Varbad sooja! Valmar Schotter
» KALAMEHE ABC
Talvine veeohutus ehk jääohutus. Eimar Täht

» PERSOON
Lauri Nebeli Kalajalamaja
Raimo Kummer

» PAJATUS
Kalamees vs hiigelkala. Kaido Krass

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Jääalune võrgupüük. Anneli Einman

» ÄRITEKST
Norfin – ükskõik millise ilmaga!
Normunds Grabovskis

» RENE MARTINI KARBIKOOL
See müstiline karpkala...
Rene Martin

» TOIMUMISED
Ojakol räägiti väikejõgede majandamisest
Endrik Tõnsberg
» Harrastuskalastuse arengukava töörühma III ümarlaud
Endrik Tõnsberg
» EKSL ja LKSL kohtusid Salacgrivas
Endrik Tõnsberg
» Lõhe kaitsmine on Puhta Läänemere Ühenduse üks prioriteete
Endrik Tõnsberg
» Pärnus arutleti kalavarude teemal
Endrik Tõnsberg
» EKSL on nüüd IGFA liige
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
EMV õngitsemises 2008
Endrik Tõnsberg
» Narva Lõhe 2008
Külli Haav
» Võistlustest lühidalt. EÕL võistluskalender 2009

» EELINFO
EMV kirbutamises 2009 Otepää Valgjärvel

» ÜHISTEGEVUS
Vodja jõe projekt jõudis lõpule
Kaido Krass

» MAAILM
IV maailma karikavõistlused Austraalias
Viljar Meister
» Vähipüük Orkney saarestikus
Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» ÕPPIMISERISTSÕNA
Kaido Krass

» ÄRITEKST
Scierra kalastusvarustusel nüüd enneolematud hinnad!

» SISUKOOND 41-50

 
PERSOON
Lauri Nebeli Kalajalamaja
Raimo Kummer
<Kalajalamaja nime kannab näitleja ja muusiku Lauri Nebeli maakodu Pärnumaal Saulepis. Kas kohanimest tuleb leida seos kala jalgadega või hoopis kala ja lamajaga, ei ole teada. Kui kangekaelselt seoseid otsida, meenub esimesena Lauri superroll kultusfilmis „Siin me oleme“, kus Sulev Nõmmiku kehastatud professor Aadu Kadakas nähvas Kohviveskile: „So ma panen laulu sisse – seal seisad sa sada aastat ja mette üks ainsam palumine sind sealt lahti ei kisu!“ Lauri raius oma lemmikharrastuse kodunime sisse ja nii jääb kahehektariline kinnistu Pärnumaal igavesti kandma Kalajalamaja nime. Saage tuttavaks, armastatud artist ja kirglik kalamees Lauri Nebel.





Lauri, sinu kõige tuntum filmiroll on kindlasti „heeringalaeva mees“ Timmu filmis „Siin me oleme“. Kumb pool sinus rohkem esindatud on – oled sa rohkem kala- või laevamees?
Ikka kalamees, ma ei tunne kõiki meremärkegi! Tegelikult olen ma sõudepaadimees, olgugi et mul on kuni kümme registertonni tunnistus taskus. Vanade mõistete järgi võin ma juhtida kakuaami, aga ma ei tea, kas kakuaami ongi enam olemas?

Kas sa olid 1978. aastal filmivõtete ajal juba kalamees või tegid lihtsalt head rolli?
Oo jaa, siis ma olin juba kalamees, aga sel ajal oli väike paus. Elasin artistielu – kõrtsid ja pillid ja värgid. Kahte jumalat korraga ei teeni, kalapüük sisustab kogu su vaba aja.

Kust kohast te selle kurikuulsa angerja saite, mis sinu käe läbi lakka lendas? Ära ütle, et püüdsid selle ise?
See angerjas toodi Orissaarest, eks ta hommikusest loomusest või sumbast võeti. Nõmmik ja koorekiht tegid sellest endile pärast filmimist hea suutäie.

Lugesin su ühte paar aastat vana intervjuud, millest jäi mulje, et suvel püüad sa kala iga päev. Kas haigus on tõesti nii hull?
Põhiliselt söön ma ikka artistileiba, kuigi olen FIE-na ka II kategooria kalur. Viimane kool, mille ma läbisin, oli ülemöödunud aastal kalurite kool Keila kultuurimajas. Kamraadidega, kellega ma merel käin, oleme kõik nö poolprofessionaalsed kalamehed. Miks me selle ette võtsime? Praegune seadus ei luba harrastajal kasutada üle ühe võrgu.

Kui kirglik kalamees sa oled – kui tihti sa vee peale jõuad?
30 korda aastas tuleb artistitöö kõrvalt kindlasti ära. Kalaga ma leiba ei teeni. FIE-na teenin pidevalt hoopis kahjumit, ainult valan bensiini paaki. Aga mis teha, kui kala ei tule! Näiteks tänavu suvel oli vesi nii madal, et mis sa sinna munakivide vahele lähed. Praegu on aga niisugune kogreuputus lahtedes, et ma ei teagi, mis saab...

Kas suvilas olles veab sind pidevalt väevõimuga mere poole või jääb mõni päev vahele ka?
Jääb ikka – mu usin agraarvaadetega naine on mindki nakatanud näpud-mullas-pisikuga. Aga naise kõrvalt ikka hüppan merele.

Mäletad sa, millal kalastuskirg alguse sai ja millest?
Põrsapõlvest ja ma arvan, et isast ja vanemast vennast. Ema töötas mul Kirjanike Liidus ja neil oli puhkekodu Elva lähedal Peedul. Sealt jookseb läbi Elva jõgi, mille ääres sai mustlasepiitsa vette visatud ja kala püütud. Sealt see kirg algas.

Mis see põrsapõlv on?
Ütleme, et kuueaastaselt.

Isa siis sundis?
Ei sundinud. Ussid korjasime ja kala puhastasime muidugi koos vennaga, aga see oli tore. Hiljem sai juba ka omal käel käidud.

Mis esimene kala oli, mille sa kätte said?
Mäletan, et Peedu tammi all oli niisugune tore kala nagu ürilane. See pole lepamaim – ürilane on paks tömp kala nagu kaevuri sõrm. (Üheskoos määrasime ürilase tänapäevaseks nimeks rünt – toimetaja märkus.) Küll see oli haugipüügiks hea elussööt! Mäletan, et kui poisikestena jõekääru läksime, sai otsitud mõni kaigas ja see suure plartsatusega kupulehtede vahele heidetud. Siis oli kohe näha, kuhu havid põgenesid. Vanasti kala ikka oli! Hanged olid kõrgemad ja havid suuremad.

Kuidas pereliikmed kalastamisse suhtuvad? Naine ikka lubab hommikul merele minna?
Pereliikmed suhtuvad hästi, ma võtsin äiaga ühe joone. Äi on mul meremees, 25 aastat kaubalaevaga sõitnud, terve maailma läbi käinud. Minu ämmale ehk siis oma naisele ütles ta, et abiellume siis, kui sa ei keela mul mereleminekut ära. Minul olid samad sõnad oma naisele, kuigi ega ta peale käinud, et „Lauri, abiellume, abiellume!“ Ütlesin talle, et ärgu kalapüük meie ühist elu varjutagu. See ei ole abieluväline hüpe või varastatud aer – kalapüük on üks osa minu elust ja nii see jääb!





Kuuldavasti oled ka poja kalastuskirega nakatanud?
Jah – poiss vibutab õnge isegi usinamalt kui mina, mina olen rohkem võrgu peal. Aga poiss oskab ka võrku sebida.

Millised püügivahendid sinu arsenali kuuluvad? Võrk on meres ilmselt põhiline, aga kas midagi mahub selle kõrvale ka?
Kala ei ole enam nii palju, et tasuks asju osta. Võrguga on selles mõttes tore püüda, et saad kindlalt panni naerma. Proovinud olen ka muid vahendeid – näiteks oma „elukala“ sain spinninguga. Aga kala on nii väheks jäänud või ta ei taha või on mul kehvad landid või olen ma kehv pilduja või kerija, et ma ei liialda, kui ütlen: ma ei tea juba umbes kolm hooaega, milline on spinningu võdin, kui kala on otsas.

Lugesin, et teed isegi võrgud ise. Kas neid siis poest enam ei saa?
Poevõrk jääb pingule nagu sein. Üks kohalik kalur õpetas mulle omad nipid – hea võrgu saamiseks ei tohi võrgulina arvelt kokku hoida. Kunagi sain Topu rannas ühelt kalurilt kingiks poolrakendatud võrgu. Mees näitas mulle, kuidas rõngaid alla panna, aga ma ei suutnud isegi võrku naela otsast naela otsa tõsta ja ajasin selle lootusetult sassi. Ja kui siis mu naine, kes oskab õmmelda ja tunnetab lausa kõhuga niidijooksu, selle võrgu paari liigutusega lahti harutas, mõtlesin ma, et selle asja teen ma endale selgeks! Hakkasin raamatu järgi pusima, aga raamatu järgi ei saa midagi teha. Meie rannas oli üks kalur, kes tellimise peale tegi üleranna võrgud. Küll ma käisin talle peale, et tee mulle ka üks võrk, aga ta ütles alati, et tee aga ise, õpi ise. Mulle tundus see hallist mäest läbi närimisena. Ükskord siis vanamees näitas mulle paar nippi. Mul oli hea õppida, sest ma olen vasakukäeline – istusin talle vastu ja sain täpselt samamoodi järgi teha. Nii saingi võrgukudumise ja sõlmed selgeks.

Kas sulle talipüük ka meeldib?
Jah. Poiss on talipüügis kõva käsi, meie vahekord on umbes selline, et poiss püüab 17 kala, mina ühe. Mul, vanal inimesel, hakkavad näpud alati koledasti külmetama, poiss peab matõllid konksu otsa ajama. Poiss kantseldab mind jää peal, aga ise püüab usinalt.

Kus te jääl käite?
Ikka oma lahel. Ma panen võrku ka jää alla – talipüük on selles mõttes parem, et saab alati puhtad võrgud tagasi. Viimati aga jäin jääpüügil oma viiest võrgust ilma. Asi algas nii, et kõigepealt oli kalda pool koha, siis forell, siis havi. Aga inimene läheb ahneks. Mul oli kaks võrku sees, kui mõtlesin, et nüüd panen kolm pikka võrku. Võtsin sae kaasa, lasin jäässe augud ja pikendasin jada. Siis aga pidin Tallinnasse tööle tulema, võrgud jäid paariks-kolmeks päevaks jää alla ja tuli sula. Küll ma lootsin, et ehk läheb jälle külmaks ja saan otsast kinni, aga ei – jäin ilma. Kolm pikka võrku läksid...

Suvekodu asub sul Pärnumaal Saulepis ja sa kalastad peamiselt merel. Kas see on ainult olude sunnil nii või meeldibki sulle meri kõige rohkem?
Meri on ikka põhiline, meres on oma võlu. Miks? Igavene küsimus jääb mere kohta, et miks! Võib ju mõelda, et see on triljon silmapesukausitäit vett, mis see siis ära ei ole, aga tegelikult on.

Vahel võib jõest või järvest tunduvalt lihtsamalt kala kätte saada?
Võib küll, aga mul on meri lähedal, otse ukse all. Teiseks olen ma juba nii rikutud, et ma neid mudamaitselisi kalu ei taha hästi. Otsest lemmikut mul küll ei ole, aga näiteks siig on väga hea – no ikka kalade kala! Punased kalad on liiga tummised – lõhe ja forell hakkavad vahel tüütama, aga siig ei tüüta kunagi.

Avalda üks hea siiaretsept.
Tuleb võtta õhukesed siialõigud ja laotada kausi põhja, pigistada peale värske sidruni mahl nii, et lõigud jäävad mahla alla. Siis lisada soola, pipart ja sibulat. Lõigud tuleb laduda kihthaaval nii, et kala on kaetud sidrunimahlaga. Kolme tunni pärast võib seda juba süüa. Tulemust võib pakkuda ka mõnele lõunamaalasele, ütled, et kala ei ole täna, aga ma sain austreid. Ma petsin kunagi nii Elgula (Jaan Elgula – toim märkus) ära. See ei ole minu enda retsept, on üldtuntud, aga selliselt valmistatud siig on nii hea süüa, et issand jumal! Suu hakkab vett jooksma.

Mis kalu sa veel püüad või tahaksid püüda?
Meie ranna Nokia oli säinas, seda oli palju. Ükskord oli meil kolm võrgujada eraldi sees ja kui olime kaks välja võtnud, oli paadil kalast kuhi peal. Tookord palusime, et kolmas jada oleks tühi, aga ei olnud – seal oli sama palju kala, võrk oli lausa valge. Meie rannas tõmmati sadu kilosid säinast. Vene ajal, kui lennukid Pärnu lennuväljalt tõusid, siis täpselt Saulepi kohal saavutasid nad ülehelikiiruse ja panid vee kohal jõleda kõmaka. Säinad reageerisid sellele paugule, merel oli näha, kus on kalaparved ja nii oli kohe selge, kuhu võrgud panna.





Mis kala teil seal veel on?
Vimba, haugi, natuke ahvenat ja angerjat. Lest on sügavamal. Ma käin võrgul peamiselt üksi ega julge nii kaugele üksi minna. Koletud tuuled on viimasel ajal, tihipeale paned õhul vaiksega võrgud sisse ja hommikul on väljas maru. Olen neid „kasukaid“ aastate jooksul ikka nii palju saanud, et võtab isu ära. Ma hullupööra ei kipu võrke sisse panema – kui tuul on ikka vesikaares või tõmbab muda üles, ega ma siis lähe. Veri ei vemmelda enam nii, et võrk peab igal juhul sees olema.

Kas mõni kalaliik jääb püüdmata ka?
Koger! Ei, ma püüan ta välja, et ta teise kala marja ei sööks. Mul oli kunagi isegi üks pilt, kus 350-liitrine aiakäru on kuhjaga kokre täis. Ma viin neid õunapuu juurte alla, õunapuud söövad mul hästi kala! Kährikud teevad muidugi oma töö, aga natuke jääb ka õunapuudele!

Aastas paar kokre kannatab ju ära ka süüa.
Ei kannata – ära söö! Kui ikka maailmas on muud kala, siis ära kokre söö!

Kas kodumeres on veel, mida püüda?
Võib ju viriseda, et kala on vähe, aga enda tarbeks ikka saab. Mõni havipulk tuleb, siis veel ahvenat ja kokre. Enne oli säinast väga palju, aga sel suvel ei saanud ma ühtegi. Säinast on nii väheks jäänud, et kui poe juures ütleb keegi „säinas“, siis jätavad mehed õllelonksu joomata ja kuulavad, et kus ja mis.

Oled sa välismaal ka kalale sattunud?
Vietnamis olen, koos Ülev Aaloega (tõlkija ja teatritegelane – toim). Ülev on kirglik spinningumees, olen temaga mitu korda Vilsandil Juhan Saare juures lanti loopimas käinud. 1985. aasta kevadel tehti koos Üleviga teatritrupp ja me leppisime kokku, et võtame Vietnami spinningud kaasa. Mul oli kuuskant bambusest ritv, mis käis väga lühikesteks juppideks kokku ja mahtus ilusasti kohvrisse. Olime Kesk-Vietnamis. Ühel õhtul käisime kohti vaatamas ja otsustasime, et hommikul läheme jalgupidi ookeani, seal läks kohe sügavaks ja sai püüda. Hommikul, kui kohale jõudsime, vaatasime, et mis pull see on – seal, kus eelmisel õhtul oli ilus vesi, oli nüüd vähemalt 500-meetrine liivarand. Paadid ja laevad olid kõik lääbakil ja rannas sibas ringi palju rahvast, kõigil riisimütsid peas. Krabisid püüdsid! Nii suundusime eelmisel päeval välja valitud kohast kaljude alla, kus vesi järsult kukkus; seal aga olid korallid. Me, hullud, ei võtnud jalanõusid kaasa ja kõndisime paljajalu korallidel nagu zhilettide peal. Lootsime, et püük on nagu Klooga rannas, et muudkui viskad ja saad igasuguseid kalu. Loomulikult ei saanud me midagi.

Nimetasid Juhan Saare ning Ülev Aaloe nimesid. Kes veel sinu kalastussõprade hulka kuuluvad või meeldib sulle rohkem üksi käia?
Kui käid üksi, siis võtad seda nagu tööd ja vaatad, et saaks ruttu võrgud välja, sest tuuletriiv viib sind alati vale kandi pealt. Muidu aga olen käinud koos Vladislav Korzhetsi ja Toomas Vindiga.

Näitlejate hulgas on ju kalamehi veel, näiteks Guido Kangur.
Guido nakatasime vist meie. Käisime Guidoga Rannapungerjal tema vanemate suvilas ja pidasime seal pidu. Toomas Vint ja kes seal kõik koos olid, meil paluti kirjutada midagi külalisteraamatusse. Guido onu oli sinna kirjutanud, et kes siit jõekäärust kala kätte saab, sellele teen pudeli konjakit. Me ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja püüdsime järgmisel päeval 4-5 havi. Ilmselt hakkas püük Guidole meeldima – ta ostis omale kogu varustuse ja on siiamaani kalapüügipisikust nakatatud.

Kui tähtis on sinu jaoks saak? Harrastajatele ei ole saak enamjaolt number üks, tähtis on, et ma lähen ja panen ja olen...
Tihtipeale on tants kala ümber olulisem ja tihtipeale on see tants taaruvate jalgadega. Nii ta on, aga merel saad taaruvatest jalgadest kiiremini lahti kui linna kõrtsikäras. Saak ei ole tõesti nii tähtis, aga panni tahaks ikka naerma saada. Värske kala on hea! Meil rannas üks mees ütles lausa, et kala, mis panni peal ei siple, tema ei söö. Ma arvan, et terve minu tutvusringkond, kes kala püüab, on sööklas väga piprad kalasööjad.

Restoranis ei saa ju kala süüa, nad ei oska seda teha!
Ei oska jah. Kala või asi – see on ju kümme korda üles sulatatud kalabrikett! Kala on selle nimi, mitte maitse.

Mis sinu kaladest edasi saab? Kogre kaevad maasse, aga ülejäänud paned koos naha ja peaga nahka?
Ikka. Kui ma linna tulen, siis saavad ämmad-äiad ja tuttavad ka.
Kas midagi ebaharilikku on ka võrku ära eksinud?
Mul oli ükskord võrgus ankur. Ilus, hea kujuga ankur, hoiab täpselt minu suurt sõudepaati.

Milline on olnud sinu kõige meeldejäävam kalapüügielamus?
Kõige meeldejäävam oligi vast tol korral, kui saime selle tohutu säinasaagi – ma räägin nüüd loo lõpu ka ära. See oli juulis, kõige soojemal suvekuul, aga säinal tõmbab ju kohe silma halliks. Pressisime kala võrgust välja – auto pagasnik sai kahest suurest kastist kala täis – ja läksime seda Tõstamaa poe ette realiseerima. 1-1,5-kilosed säinad andsime ära 5-10 krooniga, kahekilosed 10 krooniga. Kala läks imeruttu, sest randlane teab, milline on värske kala väärtus. Saime saagist lahti ja vastu hulga bensiiniraha. Kui me seda kala müüsime, ütles mul korraga selja taga madal bassihääl: „Kuule, noormees, sa ajad selle kala hinna õite odavaks!“ Suur kalur oli, aga mis sa teed hädaga. Säina kilo võis toona maksta 25 krooni, aga meie pidime saagist lahti saama – mingu parem ikka hea ette. Aga on sedagi juhtunud, et säinal läheb silm halliks ja kaevad õunapuu alla. Või tuleb torm peale, võrgud jäävad sisse ja pärast on võrgus roiskunud kala. Kahju, kui sellised asjad juhtuvad.

Sa oled üle kümnekiloste klubis ka?
Kümnekiloste! 103 cm, täpselt kümnekilone haug. Kõhn kala oli. Olin teatriga Pärnu kandis ringreisil ja käisin päeval püüdmas. Õhtul läks osa truppi Tallinnasse ja ma andsin kala neile kaasa, et viige koju naisele, las paneb külmkappi. Palusin veel, et naine teeks kalast pilte, paneks tikutoosi kõrvale, et suurus oleks näha. Meeter kolm on ikka meeter kolm! Üle meetri! Mõne nädala pärast läksime Agfa ilmutustöökotta Tõnismäel ja saime filmi kätte. Naine oli kõik kaadrid üksteise otsa teinud, äia prillid ja poisi pea ja... Oli ähmi täis ja unustas fotoaparaadis kaadrid edasi kerimata.

Sul siis elukala pilte polegi?
Üks pilt on, aga see on köögilaua peal tehtud sellise rakursiga, et sa ei näe kala pikkust, näed ainult pead. See kala väärib eraldi juttu, kirjutan selle varsti valmis.

Kas mõni suur on ära ka läinud?
Suured kalad lähevadki ära. Räägitakse, et see on kalamehejutt, aga suur kala jaksabki ära minna. Äraminekuga on nii, et me suurt taga ei nuta – ju siis pidi nii olema, et sina pääsesid ja meie jäime ilma. Kui läks ära, siis oli see tema saatus. Ei tohi mustama ja sarjama hakata.

Kas sul kuulub kalapüügi juurde mõni traditsioon?
Ikka. Kui võrgu viimase kupu sisse viskan, siis ütlen: „Mine ja murra!“





Kas ebausku ka on?
Paadinina ei tohi kunagi vastupäeva keerata. Mitte kunagi!

Räägime tööst ka. Oled sa kalastamisest saanud ainest näitlejatööks?
Kalapüük on mulle andnud tervise (Lauri sai oktoobris 60-aastaseks – toim), aga rollideks ei ole ainest saanud. Artist ei pääse oma põhitöö mõtetest mitte kuskile, ta ei jäta mitte üheski olukorras mõtlemata, kuidas midagi teha või kuidas mõni roll välja tuleks. Ametnik saab öelda, et jätan oma kantseleitöö ja pea puhkab, aga artisti aju puhkab ainult hauas.

Kas sa kirgliku kalamehe juubeli õhtujuhina veaksid välja?
Väga tahaks sellist tööd teha – oleks päris tore. Saaks kalameeste nalja teha – nad mõistaks mõnd asja juba eos või ridade vahelt, kui asi ise välja ütlemata jääb.

Mis on sinu arvates Eesti kalanduses hästi ja mis halvasti?
See kümne võrgu asi (Lauri ärritub silmnähtavalt) ja suhtumine randlasesse. Mõni asi on randlasele loomulik! Vahel öeldakse, et selle või teise kala püük on praegu keelatud. Ma vastan alati oma leiutatud aforismiga: randlane sööb kahe suupoolega just seda kala, mida on keelatud püüda. See on eluaeg nii olnud ja on nii ka edaspidi. Ärge pange randlasele kätt ette; kui seda teha, siis kõrkjas sahiseb kogu aeg. Ta käib niikuinii! Veri on see, mis rähnipoja puu otsa veab. Ei saa ju randlasele öelda, et sa ei lähe homsest merele – ta läheb siis juba täna! Laske randlasele vesi vabaks ja siis hakkab ta ise oma rannalõiku hoidma, sest ta ju näeb, kes on röövpüüdja. Praegu ei tea keegi midagi – tuleb viigipükstega saks, temal on luba, aga puhvaikaga randlane püüda ei tohi. Karjuv ebavõrdsus.

Kas riik peaks harrastuskalapüüki rohkem sekkuma – kalu asustama, kontrollima?
Andke randlasele õigus kontrollida! Talud on ju rannast nägemiskaugusel ja kõik teavad naabreid. Aga niimoodi teha, et sa pead kooli läbi tegema – mul läks mitu tuhat krooni selle peale, et minust sai II kategooria rannakalur! Mis teise kategooria rannakalur su vastas istub? Aga teisiti ei saa...