ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 50 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» VARIA
Uudiseid meilt ja mujalt

» KATSE
Eluohtlikud kahlamispüksid?
Raimo Kummer, Hanno Kask

» ÄRITEKST
Olympus µ1050SW. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Rahvuskala räim
Heli Shpilev

» KOGEMUS
Riietumine aktiivsel talvisel püügil. Rauno Klemm
» Ahvenapüügist kirptirguga
Ralf Mae

» Varbad sooja! Valmar Schotter
» KALAMEHE ABC
Talvine veeohutus ehk jääohutus. Eimar Täht

» PERSOON
Lauri Nebeli Kalajalamaja
Raimo Kummer

» PAJATUS
Kalamees vs hiigelkala. Kaido Krass

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Jääalune võrgupüük. Anneli Einman

» ÄRITEKST
Norfin – ükskõik millise ilmaga!
Normunds Grabovskis

» RENE MARTINI KARBIKOOL
See müstiline karpkala...
Rene Martin

» TOIMUMISED
Ojakol räägiti väikejõgede majandamisest
Endrik Tõnsberg
» Harrastuskalastuse arengukava töörühma III ümarlaud
Endrik Tõnsberg
» EKSL ja LKSL kohtusid Salacgrivas
Endrik Tõnsberg
» Lõhe kaitsmine on Puhta Läänemere Ühenduse üks prioriteete
Endrik Tõnsberg
» Pärnus arutleti kalavarude teemal
Endrik Tõnsberg
» EKSL on nüüd IGFA liige
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
EMV õngitsemises 2008
Endrik Tõnsberg
» Narva Lõhe 2008
Külli Haav
» Võistlustest lühidalt. EÕL võistluskalender 2009

» EELINFO
EMV kirbutamises 2009 Otepää Valgjärvel

» ÜHISTEGEVUS
Vodja jõe projekt jõudis lõpule
Kaido Krass

» MAAILM
IV maailma karikavõistlused Austraalias
Viljar Meister
» Vähipüük Orkney saarestikus
Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» ÕPPIMISERISTSÕNA
Kaido Krass

» ÄRITEKST
Scierra kalastusvarustusel nüüd enneolematud hinnad!

» SISUKOOND 41-50

 
Ahvenapüügist kirptirguga
Ralf Mae
Kirbutamine on Eestis ilmselt levinuim talvine püügiviis ja põhjuseid, miks see nii on, pole vaja kaugelt otsida – püük pole keeruline, ei nõua kallist erivarustust ega erilisi oskuseid. Lisaks on kirptirguga võimalik talvel tabada enamikke meil esinevaid lepis- ja osasid röövkalu: särge, roosärge, nurgu, latikat, viidikat, turba, teibi, ahvenat, kiiska jt. Kõige atraktiivsem ja huvitavam nendest on minu arvates ahvena kirbutamine ja sellel alljärgnevalt peatumegi.





Varustus ja sööt
Ritv. Ahvena kirbutamiseks sobiv ritv on kerge, varustatud rulliga ning pikkusega 20-25 cm. Mida kergem on ritv, seda mugavam ja nauditavam on püük. Head on nn sibulakujulised korgist valmistatud ning painduva fiiber- või plastmassotsaga ridvad. Elastne ja painduv ots on hea seetõttu, et aitab suurema kala järsemal haakimisel vältida tamiili purunemist.





Nooguti on talvisel ahvena kirbutamisel oluline varustuse komponent. Kõige paremini sobivad püügi spetsiifikaga liistnoogutid, kõik muud variandid on erinevatel põhjustel kehvemad. Noogutitest ja nooguti valikust olen pikemalt kirjutanud Kalastajas nr 14; siinkohal lisan vaid seda, et valmistan enamuse noogutitest ise ja parimaks materjaliks on minu kogemuse põhjal kunagise Riia muusikainstrumentide tehase trummikomplekti soolotrummi kile. Ent viimasel ajal on võimalik ka poest osta täiesti korralikke ja erineva jäikusega liistnooguteid.

Tamiil on mõistlik valida vahemikus 0,10-0,12 mm. Kui all on suur kala (näiteks Peipsil), tuleb kõne alla ka 0,14 mm; alla 0,10 mm mina ahvenapüügil ei kasuta. Pärnu jõel, kus sageli ahvenaid kirbutan, pole haruldased juhud, kui lööb otsa 300-500-grammiseid „pätse“. Niisuguste kalade „läbi näppude“ venitamine on küll nauditav, ent võtule 0,02 mm peenem tamiil kuigivõrd kaasa ei aita, küll aga kala otsastminekule.





Tamiili puhul on oluline selle venivus. Kirbutades madalas vees (1-2 m), aitab veniv tamiil kaasa kala sööstude summutamisele. Seevastu sügava peal (4 m ja enam) püüdes on tark valida vähem veniv tamiil, kuna suur venivus kipub kirptirgu mängu summutama. Venivusega tuleb mängitamisel arvestada.

Tamiiliga koonerdada ei maksa, see on kulumaterjal. 25 meetri pikkune pool on tark hooaja alguses õngele tervenisti peale kerida. Sõlm tamiilis on probleem, seda lahti harutada enamasti ei õnnestu ja pole ka mõtet – tamiil saab vigastatud ja tõmbetugevus väheneb. Aitab vaid see, kui altpoolt sasi jupp maha võtta ja kirp uuesti otsa siduda.

Kirptirk on ahvenapüügil oluline osis. Üldreegel on see, et kirptirk tuleb valida nii väike kui võimalik ja nii suur kui vajalik. Kirptirk peaks olema seda raskem, mida tugevam on vool (sest põhi on vaja kätte saada) ja mida sügavam on vesi püügipaigas (sest tervet igavikku pole kellelgi aega oodata, kuni kirptirk põhja vajub).





Kirbu värvi osas jagunevad arvamused kaheks – osad väidavad, et värv on oluline, teised seevastu peavad värvi suhteliselt vähetähtsaks ning rõhutavad, et oluline on mängitamine ja sööt. Ise kuulun pigem teise gruppi, kuigi möönan, et omad lemmikvärvid on ka minul välja kujunenud – teistest enam kasutan erkpunast, fosforit, kollast vaske ja nende kombinatsioone.

Pisut paremini näivad ahvena puhul töötavat niisugused kirptirgud, mis on lutikakujulise e pigem lapiku kui ümara kehaga. Lapik kerekuju tekitab suurema veetakistuse, mis paneb kirbu mängima mitte ainult ülesalla, vaid ka kõrvale. Viimasele aitab kaasa see, kui tamiiliauk läbib kirpu mitte täiesti risti, vaid väikese nurga all.

Kas valida tamiiliaasaga või kere läbiva auguga kirp? Tunnistan, et mina pole suutnud leida ühtegi piisavalt head sõlme, millega peent tamiili nii aasa külge siduda, et tamiili tõmbetugevus sõlmekohal hullusti ei väheneks. Seetõttu kasutan valdavalt kere läbiva auguga kirpe, mida on parem otsa siduda. Viimaste puhul tuleb vaid jälgida seda, et augu servad poleks teravad – see puudus esines üsna laial daselt veel 4-5 aastat tagasi, ent viimasel ajal pole niisuguseid tamiilivaenulikke kirpe enam müügil näinud.

Kirptirgu ostes tuleks tähelepanu pöörata ka konksule. Ideaalne konks on tugev ja peenike – nii ei jookse konksu otsa aetavad sääsetõugud kiiresti tühjaks.





Sööt. Sööt number üks ahvenapüügil kirptirguga on sääsevastne – triibud himustavad seda peaaegu igas veekogus ja iga ilmaga. Mõnikord töötab sääsetõuguga samaväärselt ka (punane) kärbsetõuk. Küllaltki hea sööt ahvenapüügil (eriti just jõgedes) on vooluveekogudes kivide all elav kirpvähk, aga kuna tänapäeval on sääsetõuku pea igast kalastustarvete poest vabalt saada, ei viitsi talvel enam külma vette möllama ega kive pöörama minna. Vahel annab tulemusi ka vihmauss, ent minu arvates on see talvisel ahvena kirbutamisel söödana liiga suur ja tuim.

Kõiksugused imitatsioonid, prepareeritud söödad jms on ahvenapüügil kirptirguga minu püügipraktikas hädavariandid ja 99,9% juhtudest kasutamist ei leia.


Järgneb: Kalastaja 50