ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 50 sisukord:
» TOIMETAJA LEHEKÜLG
Ralf Mae

» VARIA
Uudiseid meilt ja mujalt

» KATSE
Eluohtlikud kahlamispüksid?
Raimo Kummer, Hanno Kask

» ÄRITEKST
Olympus µ1050SW. Ralf Mae

» MEIE VETE PÜÜGIKALU
Rahvuskala räim
Heli Shpilev

» KOGEMUS
Riietumine aktiivsel talvisel püügil. Rauno Klemm
» Ahvenapüügist kirptirguga
Ralf Mae

» Varbad sooja! Valmar Schotter
» KALAMEHE ABC
Talvine veeohutus ehk jääohutus. Eimar Täht

» PERSOON
Lauri Nebeli Kalajalamaja
Raimo Kummer

» PAJATUS
Kalamees vs hiigelkala. Kaido Krass

» VIITANETI VÕRGUKOOL
Jääalune võrgupüük. Anneli Einman

» ÄRITEKST
Norfin – ükskõik millise ilmaga!
Normunds Grabovskis

» RENE MARTINI KARBIKOOL
See müstiline karpkala...
Rene Martin

» TOIMUMISED
Ojakol räägiti väikejõgede majandamisest
Endrik Tõnsberg
» Harrastuskalastuse arengukava töörühma III ümarlaud
Endrik Tõnsberg
» EKSL ja LKSL kohtusid Salacgrivas
Endrik Tõnsberg
» Lõhe kaitsmine on Puhta Läänemere Ühenduse üks prioriteete
Endrik Tõnsberg
» Pärnus arutleti kalavarude teemal
Endrik Tõnsberg
» EKSL on nüüd IGFA liige
Endrik Tõnsberg

» VÕISTLUSED
EMV õngitsemises 2008
Endrik Tõnsberg
» Narva Lõhe 2008
Külli Haav
» Võistlustest lühidalt. EÕL võistluskalender 2009

» EELINFO
EMV kirbutamises 2009 Otepää Valgjärvel

» ÜHISTEGEVUS
Vodja jõe projekt jõudis lõpule
Kaido Krass

» MAAILM
IV maailma karikavõistlused Austraalias
Viljar Meister
» Vähipüük Orkney saarestikus
Toomas Mikkor

» KALAMEES MUIGAB
Kogunud Kaido Krass

» ÕPPIMISERISTSÕNA
Kaido Krass

» ÄRITEKST
Scierra kalastusvarustusel nüüd enneolematud hinnad!

» SISUKOOND 41-50

 
MEIE VETE PÜÜGIKALU
Rahvuskala räim
Heli Shpilev
Räim (Clupea harengus membras L.) on kahtlemata üks enim tuntud ja tunnustatud kalu Eestis. Seda kinnitab ka tema rahvuskala staatus. Süstemaatiliselt kuulub räim heeringalaadsete ülemseltsi, mille esimesed esindajad ilmusid meie planeedi veekogudesse arvatavalt tublisti üle 100 miljoni aasta tagasi – seega tunduvalt varem, kui lõhelised ja tursalaadsed, rääkimata ahvenalistest, kellele jagub vanust vaevalt 50 miljonit aastat.





Läänemerre asusid esimesed heeringad elama ligikaudu 10000 aastat tagasi – seega pea samal ajal, mil inimene praeguse Eesti alale end sisse seadis. Tolleaegne Läänemeri erines kaasaegsest aga tunduvalt – vesi oli tänu paremale ühendusele ookeaniga oluliselt soolasem.

Meie räim ongi atlandi heeringa kääbustunud noorem veli, kes on hästi kohastunud elama väikese ja sealjuures muutuva soolsusega vees. Üleminek soolases vees elutseva atlandi heeringa ja riimveelise, Läänemerd asustava räime vahel on sujuv. Seega on mõnikord raske paika panna, kummaga neist kaladest parasjagu tegu on – Läänemere lõunaosas ning Taani väinade lähikonnas võib kohata nii atlandi heeringat kui räime ja samas ka nende vahepealseid isendeid.

Kaubanduslikel eesmärkidel on eri aegadel püütud sätestada mitmeid reegleid – mõttelisi piire Läänemere lõunaosas, aga ka kala pikkusest tulenevaid määranguid, et eristada räime heeringast. Niisugused lihtsustatud määrangud aga ei garanteerinud, et heeringa nime all karpi pandud kalad siiski oma rasvaste sugulaste kasinamad veljed polnud. Nii oli paarkümmend aastat tagasi lausa loterii, kumma kalaliigi õnnelik heeringakarbi ostja selle avades eest leidis.

Läänemeri on liigendatud riimveeline veekogu, kus on hulgaliselt suuri ja ka väikeseid lahtesid. Igas neist on pisut erinevad tingimused – erinev soolsus, sügavus, temperatuur, troofsus jms. Seega on seal erinevad tingimused räime toitumiseks ja sigimiseks. Ka Läänemere avaosas on märgatavaid keskkonna erisusi võrreldes mere lõuna- ja põhjapiirkondadega. Kõige sellega on räim liigina võrdlemisi kiiresti kohaneda suutnud.

Läänemeres on eristatud kuni 11 räimepopulatsiooni. Kudemisaja alusel eristatakse räimel kaks sesoonset rassi: kevadräim ja sügisräim, mis põlvnevad vastavatest atlandi heeringa rassidest ja mis migreerusid Läänemerre eri aegadel. Sooja- ja soolalembesem sügiskuduheeringas asus Läänemerre elama hiljem, arvatavalt umbes 5000 aastat tagasi, kui vahepeal mageveeliseks Antsülusjärveks muutunud Läänemeri jõudis Litoriinamere staadiumisse. Tol ajal oli vesi meres tänapäevasest 2C võrra soojem ja ligikaudu kaks korda soolasem. Siiski kuulub räim nagu ka atlandi heeringas merelisse külmaveelisse kompleksi.

Elupaiga järgi eristatakse räimel kaks suuremat tüüpi: magestunud madalaveelistes lahtedes elav lahetüüpi räim ja Läänemere avaosas toituv meretüüpi räim. Viimane migreerub lahtedesse kudema ja selle tüübi lõunapoolsematest piirkondadest pärit kalad on rannakaluritelt nimeks saanud jääräim.





Välimus
Kuna räim on hulgakesi koos, olgu ta siis parasjagu meres, poeletil või köögis, ei ole inimesed üksikut räime tähelepanelikult vaatama harjunud. Enamus arvab, et ta tunneb meie rahvuskala eksimatult ära, kuid tihtipeale see nii siiski pole. Praktika näitab, et tavaeestlane ei oska väiksemal räimel ja kilul vahet teha.

Enamasti on räimed meie laiuskraadi saakides 12-17 cm pikkused, nende külgede suunas lamenenud keha on hõbedane, seljaosas sageli rohekassinakate toonidega. Ainus seljauim asub selja keskosas, silmad on proportsionaalselt pisut suuremad kui atlandi heeringal, soomused on kergesti äratulevad. Kiilusoomused kõhu alaosas ei ole tugevalt arenenud ega ka teravad nagu kilul. Siit siis ka parim nipp räime ja kilu eristamiseks: tõmmates näpuga kala kõhu alt saba poolt pea suunas, on kilu kõhualaune teravalt kare, räimel aga mitte. See on selgelt tuntav ka siis, kui kala puhastamisel õhukesi latekskindaid kasutada – kilu kõhualune jääb naksudes kindasse kinni.


Sigimine
Nagu juba eespool märgitud sai, eristatakse räimel kudemisaja alusel kaks sesoonset räimerassi: kevadräim ja sügisräim.

Läänemere ja selle lahtede avaosas toituv ja elav meretüüpi kevadräim hakkab kevadtalvel koonduma tihedatesse parvedesse. Öösiti on kalakoondised tihedalt põhja lähedal, päeval tõusevad pindmistesse soojematesse veekihtidesse. Kuna kevadel soojenevad rannikumere pinnalähedased veekihid kiiremini kui mere avaosas, annab tekkiv temperatuurigradient kudemaruttavatele räimedele õige suuna koelmutele liikumiseks.

Meie vete suuremad ja olulisemad kevadräime kudealad asuvad Pärnu lahe piirkonnas, Saaremaa ja Muhu lõunarannikul, Soome lahe rannikumeres ja Väinameres. Käesoleval ajal on üheks produktiivseimaks koelmualaks Pärnu laht ja selle lähiümbrus, kuhu paljunemishimuliste kalade hordid saabuvad mitme suurema lainena enamasti alates aprilli lõpust. Kudejad püsivad siinsetel merealadel tavaliselt jaanipäevani. Pikemaajaline tuulevaikus või ebasoodsast suunast puhuv tuul mõjub räime koelmutele tulekule ebasoodsalt, samas kui meretuuled toovad randa üha uusi räimeparvi.

Laheräim saab suguküpseks enamasti kaheaastaselt pikkusel 11-14 cm, mereräim peamiselt kolmeaastaselt, olles 13-17 cm pikkune. Siiski tuleb ette ka üksikuid varaküpsejaid, kel juba oma esimesel elusügisel areneb niisk või mari. Kuna suguproduktide arenguks kulub palju energiat, mida eakaaslased kasutavad kehamassi ja selle rasvasisalduse suurendamiseks, et edukalt talvituda, on tõenäoline, et sellised aktselerandid karmi talve korral hukkuvad.

Liivi lahe kudemisaegsetes räimepüükides mais on viimasel kümnekonnal aastal mereräime osakaal jäänud piiridesse 10-30%. Peamiselt sõltub see räimevaru suurusest Liivi lahes ja väljaspool seda, aga ka hüdrometeoroloogilistest tingimustest eri aastatel. Erinevalt lõhedest ja forellidest ei kiindu räimed oma sünnipaika ega tõtta oma armumängudeks tagasi koju.

Intensiivsem kudemisaeg Pärnu koelmutel on enamasti mais ja juuni alguses. Kudemisaega alustavad Läänemere avaosast saabuvad suured meretüüpi räimed, kes koevad mõnevõrra madalamal temperatuuril kui Liivi lahes püsivalt elav lahetüüpi räim. Mereräime kudemist on täheldatud juba veetemperatuuril +5°C, laheräim alustab enamasti +10°C juures. Kudemine lõpeb, kui veetemperatuur tõuseb üle +18°C.

Marja inkubatsiooniaeg sõltub peamiselt veetemperatuurist. Mai keskel ning juuni algul kulub kudemisest 5-6 mm pikkuste niitjas-läbipaistvate kalavastsete koorumiseni Pärnu lahe tingimustes ligikaudu nädal. Et sellest kalaga üldse mitte sarnasest vastsest saaks läbi moonde juba väike, vanematele sarnane räimelaps e maim, kulub veel 2-2,5 kuud – seega saab kevadräime titeaeg läbi augusti lõpuks ja talvele minnakse vastu juba hõbedaläikese noorkalana.

Sügisräime kudemisaeg Saaremaa lõunaranniku lähedal ja Kihnu madalikul asuvatel koelmutel jõuab kätte augusti viimastel päevadel ning septembri alguses ja kestab oktoobri lõpuni. Suured ja rasvaselt läikivad kalad alustavad kudemist märksa kõrgemal temperatuuril ja suuremates sügavustes kui kevadräimed. Koorunud vastsed peavad karmi talve üle elama, et neist kevadel noorkalad saaksid. Siiski on mõned autorid märkinud, et mõningatel juhtumitel võivad osa sügisräime vastsetest jõuda moondesse ka enne talvitumist.

Seega on kahel sesoonsel rassil, kevad- ja sügisräimel, päris suured erinevused kogu elustrateegias: kevadel kudejate keha rasvasisaldus on kudemise ajal märksa madalam kui sügiskudejatel, samas lähevad sügiskudejad talvele vastu oluliselt väiksema energiavaru ja kehamassiga kui kevadkudejad, mistõttu pikad ja karmid talved võivad sügisräime varule kahandavalt mõjuda.





Toitumine, kasv ja vanus
Peamisteks räime toiduobjektideks on noorematel räimedel väikesed planktilised vähikesed, seega toitub räim suurel määral loomsest planktonist e zooplanktonist. Inimese silmale pea tabamatute vähikeste hulgast sõltub räime elus pea kõik – nii tema kasvukiirus kui ka suguproduktide hulk. Saakloomade hulk meres sõltub omakorda keskkonnast, aga ka sööjate hulgast. Kuna sama toidulaua taga võtab matti ka meie mere teine massiline kala – kilu, on nii mõnelgi aastal tekkinud probleeme, mis viitavad toidunappusele.

Vanemad ja suuremad räimed eelistavad toiduks mere põhja lähedal elavaid ja pisut suuremaid saakloomi, kuid jätkavad ka planktiliste vähikeste söömist. Täpsemalt sõltuvad eelistatavad toiduobjektid, aga ka einestamise ajad sööja suurusest ja vanusest. Räime toitumise aktiivsus sõltub aastaajast ja ka kellaajast. Liigmadal (alla +2°C) ja samas ka liigkõrge veetemperatuur võtavad meie rahvuskalalt söögiisu. Oma kõhu vitsutab räim täis hommikul varavalges ja õhtul enne päikeseloojangut.

Räim kasvab paaril esimesel eluaastal suhteliselt kiiresti. Peamiselt sõltub see ikkagi keskkonnatingimustest ja toidust. Eri populatsioonides võivad kasvukiirused olla vägagi erinevad. Kasv aeglustub, kui kala saab suguküpseks.

Väga suuri räimi kutsutakse hiidräimedeks. Nende puhul on sageli tegemist isenditega, kes toituvad oma väiksematest suguvendadest. Suurim seni teadaolev räim oli E. Ojaveeri andmetel 51 cm pikkune ja kaalus 1050 g. Liivi lahe traalpüükides on räimed tavaliselt 12-17 cm pikkused ja kaaluvad 14-30 g.

Kui rääkida räime vanusest, siis enamasti satuvad inimese toidulauale kalad vanuses 2-5 aastat. Kuna räime soomused on väga kergesti lahtitulevad, kasutatakse tema vanuse määramiseks otoliite e kuulmekivikesi. Vanimad Läänemerest püütud räimed on olnud pisut üle 20 aasta vanused, isiklikult olen määranud 19-aastase räime vanust. Üldjuhul elavad Liivi lahe räimed harva vanemaks kui 10 aastat.


Majanduslik tähtsus
Ilmselt ma ei eksi, kui väidan, et räim, see meie rahvuskala, on majanduslikult olnud üks tähtsaimatest mereandidest Eestis, kuigi tuleb tunnistada, et Läänemeri on praegusel hetkel pigem kilumeri. Kilu arvukuse jõudsa kasvu tõttu on räime toidulaud järjest kasinamaks jäänud, langenud on keskmised kaalud ja viljakus. Siiski on viimastel aastatel Läänemere avaosas, eeskätt just lõunapoolsetes piirkondades, räimevaru taas kosuma hakanud. Seni oaasina õilmitsenud Liivi lahe kevadräimevaru on aga ilmselt kahanemas.





Sügisräim, kes augusti lõpust oktoobri teise pooleni saarlasi oma maa lõunaranniku ääremerre võrgupüüki meelitab, on viimastel aastatel rannarahva toidulauale hakanud üha enam lisa pakkuma. Eriti kõrgelt hindavad seda rasvast leivakõrvast vanemad kalurid, kes mäletavad veel möödunud sajandi 80.-ndate aastateni kestnud kuldseid aegu, mil sügisräime jätkus nii saarlastele, kihnlastele kui ka mandrimeestele. Sügiskudejate varu kosumisele aitavad muuhulgas kaasa ka viimasel ajal tavapäraseks saanud soojad talved. Seega on põhjust välja otsida vanad retseptiraamatud ja meelde tuletada vanaisade tarkused, kuidas sügisräime õigesti soolata, praadida või marineerida, sest suhteliselt soojal ajal püütud rasvase ja õrna kalana kipub sügisräim väga kiiresti riknema.


Hirmud
Järjest rohkem kostub meediast hirmujutte mürgistest räimedest, aga ka teistest mürgistest kaladest. Läänemeri on paraku madalaveeline ja suhteliselt suletud, ent samas tugeva inimtegevuse mõjusfääris olev veekogu. Jõgede valgaladel ja mererannikul paiknev tööstus on oma toksilisi jääkaineid merre soristanud juba väga pikka aega. Eriti päevakajaline on momendil dioksiinidega saastatuse probleemistik. Need ained kogunevad läbi toiduobjektide kalade rasvkudedesse ning seetõttu on dioksiinide hulk suurem just rasvastes ja vanemates kalades.





Et olukorda kontrolli all hoida, kogutakse Eesti räimepüükidest juba kuus aastat järjepidevalt proove, kontrollimaks püütu ohutust sööja tervisele. Kantserogeensete ja mürgise dioksiinide sisaldus kogutud kalaproovides jääb enamasti alla Euroopa Liidus kehtestatud piirnormi, vaid vanemad kui 5-aastased kalad sisaldavad ohtlikke mürke normiüleselt. Sellises vanuses kalu on käesoleval ajal traalpüükides, aga ka kudemisaegsetes rannapüükides vähe. Siiski tahaksin räimesööjatele välja hüüda loosungi „Eelista väikest!“